Riigikogu liikme Märten Moksi salajane elu. Helen Käit

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ erakonnakaaslaste ja pidevalt nuhkivate ajakirjanike ees, kes armastasid alatasa küsida, kus ta ühe või teise istungi ajal oli olnud? Põrgusse! Peab vist ikka minema. Tahtmist ei ole küll kõige vähematki, aga kohustused kutsuvad. Kuigi need neetud kohustused võiksid vahel vähem pealetükkivad olla, eks? Ohates ajas ta ennast oma mugavast toolist püsti, nähvas Millale, et peab nüüd minema „riigiasju ajama“, ning astus uksest välja.

* * *

      Märten jõudis koosolekuruumi viimasena. Ülejäänud olid juba kohad sisse võtnud ja lappisid keskendunud ilmel oma pabereid. Kõik tõstsid pea, kui Märten sisse astus. Ta arvas nii mõnelgi näol muiet nägevat. Käigu kuradile! Mis õigus on neil tema üle irvitada? Nagu nad ise poleks purjus peaga lollusi teinud. Märten silmitses altkulmu laua taga istuvaid komisjoniliikmeid. Ta võiks mõnegi kohta nii pikantseid lugusid rääkida, et kõrvadest lööb tulejutt välja, oo jaa!

      No kasvõi see Toomas Poop. Mis kuradi nimi on üldse Poop? Sellise nimega ei tohiks üldse riigikogusse kandideerida. Kuidas sa ütled välismaalasele, et palun saage tuttavaks, see on meie lugupeetud riigikogu liige härra Poop? Piinlik peaks olema sellise nimega ringi käia. Ja ega see Toomas Poop ei olnud ka muus osas just inglike. Oli väga hästi teada, kuidas too lugupeetud riigikogu liige ja keskkonnakomisjoni aseesimees ühelt 90-aastaselt vanatädilt maja välja pettis. Lihtsalt ujus tädile külje alla, mängis hoolitsevat sugulast ning lasi maja enda nimele kirjutada. See oli avalik saladus, et tegelikult polnud ta mingi sugulane, aga vanatädi oli juba nii vana ja seniilne, et uskus kõike, mida lobeda jutuga Poop talle rääkis. Lapsi naisel polnud ja nii oli ta üliõnnelik, kui soliidse välimusega härrasmees teda iga nädal külastama hakkas, talle igasuguseid delikatesse vedas, millest tädi oma pensioniga ainult und võis näha, ning pidevalt kinnitas, kuidas ta tädikest armastab. See armastus sai aga päevapealt otsa, kui tädikene maja Toomase nimele kirjutas. Nii palju oli mehes siiski härrasmeest, et ta ei tõstnud vaest vanainimest päevapealt kodust välja, aga ega ta kaua ootama ei pidanud. Vanaproua suri üpris varsti ja nii mõnedki teadjad rääkisid, et puhtalt südamevalusse selle maailma reetlikkuse ja rikutuse pärast. Kuigi kõik teadsid seda lugu, ei vaadanud keegi Toomas Poopi selle pärast kuidagi halvustavalt või irooniliselt. Noh, kui aus olla, siis ega ta isegi tegelikult vaadanud. Ta hoopis kadestas Toomas Poopi. Just, kadestas. Oleks temal selline suuvärk, et suudaks ükskõik kelle ära rääkida. Kurat, see oleks alles taeva kingitus! Aga tal ei olnud ja sellepärast ta oligi tolle rõlge nimega erakonnakaaslase peale kade.

      Või siis näiteks Marge Pillund. Naine suurte tissidega. Just seda ta oli. Alati, kui ta Margega rääkis, oli raske millelegi muule keskenduda, sest ükskõik, kuhu ta ka vaadata ei üritanud, kiskus pilgu nagu iseenesest naise dekoltee poole. Ja ta polnud ainuke. Isegi naised ei saanud pilku Marge piimariiulilt lahti ja see juba näitas midagi. Tõenäoliselt olid naiste ja meeste motiivid erinevad – esimesi näris lihtsalt kadedus, teised aga kujutlesid end oma nägu või ka midagi muud sinna vahele surumas –, aga igal juhul oli see esimene asi, mida kõik inimesed sõltumata soost või vanusest Marge Pillundi juures märkasid.

      Mis naiste mõtetesse puutus, siis kurat seda teab, aga nii mõnelgi mehel oli õnnestunud oma märjad unistused teoks teha. Margel oli viis last ja teadaolevalt mitte ühtegi meest. Nojah, füsioloogilises mõttes neid mehi loomulikult oli ja kindlasti rohkem kui üks, tõenäoliselt ka rohkem kui viis, aga mitte ühtegi sellist, kellega presidendi vastuvõtule ilmuda. Noh, see oli ju ometi lubamatu, eks? Kusjuures kõige ärritavam oli asja juures see, et suurem osa inimesi näisid seda lehtsaba mingiks kangelasemaks pidavat ning aina rääkisid, kuidas Marge on iibe tõstmise oma südameasjaks võtnud ja üksikemana kangelaslikult töö kõrvalt neid viite last kasvatab. Mis kuradi kangelasema??? Marge on kangelane ja tema kurjategija, jah? Elu on ikka kuradima ebaõiglane.

      Märten lasi pilgul mööda laua äärt edasi liikuda. Marge kõrval istus Joosep Tuulson. Noh, polnud temagi patuta. Kurjad keeled teadsid rääkida, et kui ta veel keskkonnaministeeriumis töötas, oli ta kaevanduslubade menetluse „kiirendamise“ eest nii mõnegi rammusa summa sisse kasseerinud. Otsest tõestusmaterjali muidugi polnud, aga 500-ruutmeetrine maja Viimsis rääkis ju enda eest. Riigiametniku palk polnud muidugi kehv, aga sellist villat selle rahaga siiski ei ehita. Huvitav, miks KAPO Joosepi vastu siiani huvi pole tundnud?

      Järgmine oli „ilusmees“ Jüri Margapuu. Sellele mehele oli tema välimus kõik kõiges ja ta ei üritanudki seda varjata. Heh, kui ei teaks, siis arvaks, et mees on gei. Pole lihtsalt võimalik, et normaalne mees oma välimuse eest sellisel … fanaatilisel määral hoolitseks. Lõhnab alati nagu lilleaed, juuksed on paksult pumatiga soengusse seatud ja läigivad nagu piljardikuul, riided … riided oleks nagu otse moelavalt selga tiritud. Ja ometi pole ta gei, vaid see kõik on naiste pärast. Neid paistis Jüril jaguvat. Omamoodi mees-Marge, kes tõmbab naisi ligi nagu kärbsepaber. Aga palju temal lapsi oli, seda ei teadnud ta vist isegi. Aegajalt ilmus välja mõni barbilik blondiin, kes Jüri oma lapse isaks deklareeris ja alimente nõudis. Ah jaa, Jüril oli vist praegugi sel teemal üks kohtujutt pooleli. Ja kõige krooniks paistis ta ise selle üle veel uhkegi olevat. Saa siis inimestest aru!

      Jüri kõrval istus Moonika Viidas. Märten üritas välja mõelda, millega see naine patustanud on, aga avastas siis oma üllatuseks, et ta ei tea ühtegi asja, mida Moonikale ette heita. Ta püüdis mälu pingutada, kuid pidi mõningase meenutamise järel alla vanduma. Moonika Viidase minevik ja olevik tundusid olevat, vähemalt Märteni teada, plekitud. Kurat, see ei ole võimalik! Igaühel siin laua taga on midagi varjata, selle peale võib mürki võtta. Seda teemat peaks kohe lähemalt uurima.

      Kauem ei lastud Märtenil oma üllatava avastuse üle juurelda, sest komisjoni esimees Karl Karelson köhatas ja kuulutas koosoleku avatuks. Märten ei olnud enda ees lebavaid pabereid vaadata jõudnud, aga ei muretsenud selle pärast eriti. Kah mul asi. Küll ta kohe teada saab, millest siis täna jutt tuleb.

      Ta ei eksinud. Oh, see paganama Karelson on ikka nii ettearvatav.

      „Kallid kolleegid, ma usun et olete kõik meie ees laual oleva jäätmeseaduse muutmise eelnõuga tutvunud, nii et ma ei hakka pikka sissejuhatust tegema. Nii et asume kohe asja kallale,“ teatas komisjoni esimees.

      Kurat, mitte nii ettearvatav, kui ta oli lootnud. Kas nüüd just pikka, aga mingit sissejuhatust oleks ikka oodanud. Seda pole ju palju tahta, eks? Kas või paari lauset. Mitte lihtsalt „ma usun et olete kõik meie ees laual oleva jäätmeseaduse muutmise eelnõuga tutvunud“. Aga mis siis, kui ei ole tutvunud? Ja mis ajast Karelson enam iga asja vähemalt viis korda läbi ei nämmuta, vaid kohe asja kallale asub? Keegi ei tohiks oma käitumismustrit nii ootamatult ja ette teatamata muuta. Märten silmitses altkulmu laua ümber istujaid. Okei, tuleb käiku lasta plaan B. Tema ei olnud küll mingi eelnõuga tutvunud, aga küllap mõni ikka on. Seekord vedas tal rohkem. Too plekitu minevikuga Moonika Viidas tegi kohe suu lahti ja Märten märkas, et nii mõnigi hingas kergendatult ning sukeldus oma sülearvutisse. Haa! Ta võiks oma pea pakule panna, et see polnud mitte eelnõu tekst, mida nad sealt nii keskendunult loevad.

      Kuigi Märtenil ei olnud läpparit kaasas – tal polnud lihtsalt meelde tulnud seda oma laualt kaasa rabada, kui ta pahuralt oma kabinetist välja tormas –, ei suutnud ta Moonikat kauem kui paari lause jagu jälgida. Ega ta varemgi koosolekutel suur sõnavõtja olnud, aga alates kahe nädala tagusest intsidendist ta lausa kartis suud lahti teha. Parem oli tagaplaanil püsida. Aktiivseid hulle leidus – jumal tänatud – alati. Kui hääletamiseks läks, tõstis ta kuulekalt ja äärmiselt keskendunud ilmel kätt, kuigi polnud alati väga kindel, mille poolt või vastu ta parajasti hääletas.

      Niisiis sukeldus Märten arutlusel olevasse teemasse süvenemise asemel taas omaenda mõtetesse, mis olid kõik seotud sellega, kuidas oma maine mudast välja tirida ning avalikkusele tõestada, et juhtunu oli ainult üks õnnetute juhtumiste õnnetu kokkulangemise tulemus. Tal pole aega mingi mõttetu jäätmeseadusega tegeleda, kui tema enda tulevik on kaalul. Prügi sorteerimine võib СКАЧАТЬ