Maria Theresia taaler. Jaan Tepp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis saate tulla teie ning hakata rääkima jumala kõikehõlmavast õiglusest, armastusest ja ettemääratusest.“ pomises mees. Pio hingas pahinal välja. Ta hoidis hinge kinni ja rahunes siis hingamisharjutusi tehes silmanähtavalt.

      „Hüva! Igaühel on õigus oma arvamusele, kuid on seisukohti, mis ei sobi igal pool kõvasti välja öelda. Eriti mis puudutab meie kloostri alustalasid.“

      Apteeker võttis tindipotist sinna kolksuga visatud raudsule ja sättis ennast uuesti kirjutama. Peatus, vaatas siis üle prilliraamide ja ütles: „Olgu! Omavahel räägime vaid rohtudest. Mis puudutab poissi, siis palaviku tõustes anna talle senisele tinktuurile lisaks kummeli-kuldvitsa leotist.“ Ta pani sulepea tindipotti ja mühatas häiritult ning mõõtis ühest puittorbikust väiksemasse volditud ümbrikusse pihutäie kuivatatud taimepuru. Pio võttis ümbriku ja Matteuse asjade vahele pressitud veekannu ning lahkus. Apteekri rahulolematu pomin jäi tema lahkumist saatma, kuid sõnadest aru saamata ei pööranud ta sellele tähelepanu.

      Gianni tagasitulek igapäevaellu tuli läbi pikkade unenägude. Need olid katkendlikud ja närvilised, kuid asendusid pikkamööda päeva- ja öörütmi sulanduvate kloostrikoraalide vaikse voogamisega. Kabelist kostuvad helid tõid kambrikesse kloostri igapäevaelu ja Neri külaskäigud muutusid tihedamaks. Gianni kaalus, kas ta võiks konventi naasmist venitada teeseldud haigushoo taha, vältimaks Pio ja isa Giacomo urgitsusi. Ta raputas keldrijuhtumi küsimuste peale vaid tummalt pead – läbielatu oli maetud paksu kanga alla ja meeste küsimused tekitasid vaid iiveldust.

      Nädala möödudes naasis poiss keskpäevastesse piiblitundidesse. Need toimusid keskpäeviti, kui ülejäänud vennad kloostris ringi toimetasid, ja ta kohtus vaid Pio ning tundidest osavõtvate linnalastega. Need tulid käratsedes kõrvalkoridorist ja lahkusid sama teed mööda. Ühel kuumal pealelõunal leidis ta ennast Pioga kloostrihoovi ruudukujulisel jalgrajal, mis oli palistatud põõsasrooside ja lavendliga. Vana hoov mähkis nad tihkesse lillelõhna. Jalgrada oli piiratud sammaskäiguga ja hoovi seinteks olid naaberhoonete tagaküljed. Igast nurgast jooksis trepp teise korruse aatriumisse, kus läks üle nelja suunda venivaks koridoriks. Ühte neist läbis poiss mitmeid kordi päevas – see oli valge-mustaruudulise põrandaga koridor, kus asus Gianni kamber.

      Nendel jalutuskäikudel rääkis Pio talle grammatika ja aritmeetika kõrval ka keerulisemat juttu – esimestest apostlitest ja ristisõdadest. Andis sissejuhatuse riigikorraldusse ja rääkis paavstiriigist ning Pariisi ülestõusust. Sosistas türklaste vallutustest ja prantslastevastasest koalitsioonist. Vaatamata apteekri irooniale jätkas piibliõpetuse ja teoloogiaga.

      „Vaata, poiss, ükskõik mis sinuga seal laohoones ka ei juhtunud, kõike saab selgitada. Isa Giacomo usub, et sul on tundlik sisemaailm ja et sa annad igale välisele, natukene jõulisemale märgile oma isikliku tõlgenduse, tehes seda närvivapustuse piiril. Ta arvab, et kõik see, millest sa räägid, on sinu fantaasia.“ Mehe sammud tekitasid krõbiseval kruusal huvitava rütmi. Gianni püüdis kokku lugeda ristikäiku ümbritsevaid sambaid, kuhu unised kärbsed joonistasid oma arusaamatuid mustreid. Õhk oli nagu kleepuv udu. Lavendlipuhmaste lõhn uinutas ja Gianni soovis vaimuliku vestluse eest pageda.

      „Paljudel kunstnikel, kes kujutavad maalidel erinevaid sündmusi, on rikas sisemaailm,“ jätkas vend, „kuid vähestel õnnestub see maalida lõuendile. Kiriklikus kunstis ei ole vabadust.“ Nad tegid kloostriaias kolmandat ringi. Gianni ei haakunud Pio poolt pakutud teemasse ja mees jätkas arutelu kiriklikust kunstist, rääkides kunstnikest, kes suutsid läbi vaimse ettevalmistuse mähkida lõuendisse jumalikke sõnumeid ja arme.

      „Mõned inimesed näevad vaid silmadega, mõned saavad midagi endasse muid teid mööda. On tundlikke, kes astjatena ahmivad ümbritsevat ja võimendavad tagasi tühja kajana.“ Gianni kuulis kellegi samme koridoris. See oli oma tuppa suunduv vend, kes rinnatise juures seisma jäi ja alla vaatas.

      „Uh, kui palav, kuidas te suudate veel liikuda? Ma poen oma tuppa peitu ja soovitan teile sama.“

      „Tunniliturgia järgi on varsti vesper. Kas sa ei plaani sellel osaleda?“ küsis Pio üllatunult.

      „Ma olen öise vigiili ettevalmistaja. Seega saan päeval laiselda,“ irvitas vend. „Aga mis salaplaane teie siin peate?“

      „Räägime kirikukunstist,“ vastas Pio.

      „Tõsiselt või?“ tegi rinnatisele toetuv vend veiderdava grimassi. „Hirmunud põrssapoeg vajab maalide asemele matemaatikat, mitte uusi teoloogilisi teooriaid,“ norsatas mees. „Sa õpeta kassipojale pigem, kuidas tuvisid püüda, ja ära ürita selgitada, miks kreeklase maalid on just sellised ja mitte nagu ülejäänud.“ Vend läks pead vangutades oma teed.

      „Millest ta rääkis?“ küsis Gianni üllatunult.

      „Sellest maalist, mis sind hirmutas. Juhtumist seal laos sosistavad vennad juba pikemat aega. Arutlevad, kas kreeklase maalitud pildil võis tõesti olla mingi sõnum, ja kas sa võisid olla ebaõnnestunud sõnumitooja või lihtsalt hirmunud laps koleda pildi ees.“

      „Kes on kreeklane?“ küsis Gianni.

      „See oli üks Kreetalt pärit kunstnik, kes kirjutas piltide alla kreeka keeles El Greco. Kunagi Rooma teel olles peatus ta ühe talve meie kloostris ja maalis pildi, mida sa keldris nägid. Kuna pilt ei läinud kokku kloostri kanoonilise stiiliga, pagendati see alla lattu. Pärast sinuga juhtunut üritati meenutada, millal see sinna viidi, kuid tulutult,“ vastas vend mõtlikult.

      „Kas siin on veel mõni tema pilt,“ küsis Gianni. Poisi küsimus üllatas. Pio mõtles, kas valetada või mitte, kuid otsustas siis tõe kasuks.

      „Jah, on küll. Refektooriumi kõrval on külalistele mõeldud söögisaal ja seal on veel üks El Greco pilt. Kas sa tahaksid seda näha?“ küsis mees kahtlevalt.

      „Mis seal kujutatud on?“ uuris poiss.

      „Sellel on lihtsalt üks palvetav vend. Kuid miks sa küsid?“ imestas Pio.

      „Ma tahan seda näha,“ ütles Gianni.

      „Oled sa kindel?“ ehmus mees poisi soovist. Gianni noogutas.

      Pio mõtles hetke ja hakkas siis treppide poole minema, poiss tihedalt kannul. Gianni haaras trepiastmeid kahekaupa, nagu tormates vastu uuele väljakutsele. Justkui soovides heastada eelmist häbiväärset kokkupuudet kreeklase maaliga.

      Refektoorium oli piklik nelja massiivse sambaga söögiruum. Tugevast tammepuust laudadele olid põrandapühkimise ajaks tõstetud seljatoeta pingid. Ruumi otsas oli üksik pult, mille tagant loeti ülejäänud sööjatele ette päevaseid kirjakohti. Tavaliselt valitses siis laudade taga täielik vaikus. Vaid lusikate klõbin vastu savinõusid ja eeslugeja meloodiline hääl kaikumas võlvide all. Ruumist viis kahe poolega kaaruks kööki, kust igale laudkonnale tassiti ette pudrutirinaid. Saagikoristuse ajal rikastasid lauda tomatid, tsitruselised või õunad. Talvel lehvis kolm korda nädalas üle kloostri vänge sibulalõhn, üritades majast eemale hoida võimalikke haiguseid. Pio ja Gianni suundusid läbi kaarukse, neile lõi ninna toidulõhn, milles oli jõulist basiilikut ning praetud liha mahlakat aroomi.

      „Õhtuks saame siis pekiga tembitud naeriputru,“ pomises Pio. Õhtusöögini oli veel kolm tundi aega. Varajane ettevalmistus vabastas osa vendi vesperiks ja hiljem rutati vaid toiduaineid kokku segama. Läbides söögisaali ja köögi, avas vend väikse kõrvalise puitukse. Selle taha polnud Gianni varem kordagi jõudnud – see oli väike elegantne ruum, mille keskel olev laud oli söögisaali rohmakusega võrreldes peen, barokselt kõverduvate jalgadega ning kaetud lillelise laudlinaga. Toolid olid samasugused – türkiissinise istmiku ning seljatoepehmendusega. Seina ääres oli kõrge klaasvitriiniga СКАЧАТЬ