TEADVUS. Kas tahad teada, kes sa päriselt oled ja mida tegelikult suudad?. Terry D. King

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ keskel, osales seal seitse täisajaga vaatlejat ning sama palju analüütilisi ja tugitöötajaid. Teadaolevalt töötasid need ekstrasensitiivid Ford Meade’is LKA heaks aastatel 1990.–1995. Sensitiive kasutati ka teiste nende teenuseid vajavate valitsusagentuuride juures.

      1995. aastaks oli programmis läbi viidud mitusada tuhandetest kaugvaatluse seansidest koosnevat luureandmete kogumise projekti. Märkimisväärseid edusamme nimetati „kaheksa Martini“ tulemusteks – kuna kaugvaatluse katsete tulemused olid niivõrd vapustavad, pidid vaatlejad pärast nendest teada saamist baari minema ning toibumiseks kaheksa klaasi Martinit ära jooma.

      Protsessi viimistlemine ja arendamine ei lõppenud laboratooriumis. Sageli elu ja surma piiripealseid olukordi sisaldavaid kaugvaatluse protseduure testiti DIA ülisalajaste kaugsihtmärkide peal. Elu ja surma olukorrad olid motiveerivaks teguriks, laboratoorses keskkonnas need puudusid. Vaatlejate töö pidi olema täpne. Kaugvaatlejaid kasutati elude päästmiseks, pantvangide leidmiseks ja keeruliste probleemide lahendamiseks, USA turvalisuse tagamiseks. See kõik tõi kaasa tehnika ja treeningrežiimi täiustamise ning oskuse täpsema kasutamise.

      Kust kõik see informatsioon pärineb? Kujuta ette tohutult suurt raamatukogu, kus on raamat iga isiku, koha, asja ja sündmuse kohta. Kujutle kohta, kuhu on salvestatud kõik toimunu aegade algusest peale. See tähendaks, et ajal, mil ma kirjutan ja sina kirjutatut loed, lisatakse see sündmus meie raamatutesse. See, et sina seda raamatut loed, talletatakse ja pannakse hoiule sinu eluplaani – isiklikku eluraamatusse. Tegemist on väga dünaamilise raamatukoguga, mis salvestab kõik toimuva väga staatilisel kujul. Kõik jääb igavesti arhiveerituna sellesse tohutult suurde, paljude poolt Maatriksiks kutsutud mälupanka.

      Üle saja aasta tagasi arendas maailmakuulus Šveitsi psühhiaater dr Carl Jung välja teooria hiiglaslikust raamatukogust, nimetades seda kollektiivseks alateadvuseks. Aga kuidas ta selle avastas? Dr Jung oli alati lummatud unenägudest. Ta uuris nii enda kui klientide unenägusid kogu oma elu vältel. Ta eraldas unenägude kontekstist universaalsed sümbolid ja andis klientidele vastused nende probleemide tuuma mõistes. Selline meetod oleks olnud äärmiselt väärtuslik töövahend keerulist psühhoosi ravivale arstile. Dr Jungi peeti tema eluajal imeliseks töötajaks. Ta võis lahendada kõige keerulisemaid haigusjuhtumeid ja selgitada klientidele nende haigestumise põhjuseid. Ta teadis oma klientidest rohkem, kui need ise endast teadsid. Kuidas ta suutis seda teha? Ta ei väitnud end kunagi ekstrasensitiiv või selgeltnägija olevat.

      Dr Jung avastas inimese alateadliku mõistuse kaudu ligipääsu kollektiivsesse alateadvusesse. Jung defineeris indiviidi alateadvust psüühilise aparaadi osana, mis ei sisene isiku teadlikku mõistusesse tavalisel moel. Alateadlik osa inimese mõistusest väljendub eriti keelevääratustes, seosetustes tegudes ja unenägudes. Jungi väitel koosneb kollektiivne alateadvus kogu inimkonna arengu vaimsest pärandist, sündides uuesti iga isiku ajustruktuuris. Carl Jungi peeti geniaalseks meheks. Tal oli ligipääs teadmistele teiste inimeste kohta, kel seda endal polnud.

      Siiski, juba kolmandal sajandil, palju aega enne Carl Jungi sündimist, tegelesid inimesed alkeemiaga. Nad rääkisid Tarkade Kivist, mida peeti evolutsiooni universaalseks siduvaks jõuks ja väeks, mis ühendab inimkonna meeli ja hingi. Ja sellest kirjutati juba kolmandal sajandil? Kust inimesed niisuguseid ideid üldse said?

      Kogu inimkonna ajaloo jooksul on olnud märke, mis kirjeldavad seda inimelusid ühendavat väge, jutustades meie ligipääsust tohutule hulgale teadmistele. Tänapäeval kuulen ma inimesi ütlevat, et kui see nii lihtne on, siis miks me juba ei tea, kuidas seda teha. Kas me peame selle teadmatuse fassaadi läbistamiseks geeniused olema?

      Mõtle kogu universumis olevast informatsioonist kui ühes dimensionaalses ruumis eksisteerivast infomustrist. Mõtle sellest kui arvutikettast, välja arvatud asjaolu, et see andmekogu on aktiivne, mitte passiivne nagu tavaline raamatukogu või suvalise ligipääsuga mälupulk. See on justkui sinu alateadvuse suhtlemine sulle vastu reageeriva infokoguga. Ja kõik need raamatud on sellesse kollektiivsesse alateadvusse hoiustatud infomustrina. Iga muster iga isiku, koha, asja ja sündmuse kohta on unikaalne. Kaugvaatlust, – mõjutamist ja transdimensionaalset suhtlust sooritades häälestad sa oma alateadvuse sind huvitavatele infomustritele. Sa teed seda väga kindlal ja täpsel moel, „tootes“ sihtmärgiga seotud kirjeldusi sõnade ja visandite vormis. Põhimõtteliselt just niimoodi edastab alateadvus info edasi teadlikule teadvusele, kui su mõistus on selleks treenitud.

      Õigesti loodud otsinguvihje on analoogne internetiotsingu või raamatukogupäringuga. Raamatukogus täidad sa oma raamatukogukaardi, annad selle raamatukoguhoidjale ja kui sa oled huvitatud kindlast teemast, tuleb ta tagasi mitme teemat puudutava raamatuga. Kui sa oled huvitatud millestki täpsemalt, võid saada ainult ühe raamatu. Viies läbi raamatukogu- või internetiotsingu laialivalguva või üldise mõiste nagu näiteks „meditsiiniline ravi“ alusel, võid sa saada kümneid raamatuid. Sellisel juhul kasutad sa väga üldist otsingunimetust, mis on seotud teiste laialivalguvate mõistetega. Kollektiivsest alateadvusest (sageli tuntud ka Maatriksina) otsides oleks niisugune päring kohmakas. Samas, kui sa valid otsingusõnaks kindla haiguse nimetuse, põhinevad otsingutulemused sellel nimetusel või ravil. Seega, meie mudelit kasutades saad sa selgeks info otsinguprotsessi ja „allalaadimise“ mehhanismid.

      Pärast 1996. aastat, mil külm sõda oli lõppemas, hakkasid paljud endised ülispetsialiseerunud USA, Lääne- ja Ida-Euroopa psühhotroonsed sõjaväe- ja luureüksused avalikkuse ette tulema ning paljastama varasemaid „mõistusmõistusele“ sündmusi ja varioperatsioone.

      Salajastes riiklikes laboratooriumides töötati välja palju salastatud tegutsemisjuhendeid, mida kasutati vähem või rohkem edukalt ülimeeleliste seisundite tekitamiseks.

      Endine USA Luure- ja Turvaüksuse (United States Ar-my Intelligence and Security Command, INSCOM) juht, erukindralmajor Albert Stubbelbine kirjeldas ühes ajakirja International Association for New Science poolt 22.–25. mail 1992. aastal Denveris Colorados korraldatud ürituse kõnes sõjaväeluurajatest kaugvaatlejate vaimset seisundit kaugvaatlusseanside luurekogunemistel (ingl k In-telligence Gathering Remote Viewing Gathering Viewing Sessions) järgmiselt:

      „Täiesti passiivne, totaalselt passiivne isiku meeleseisund – aju sügav teetaseisund. Need, kes on kuulnud ajulainetest, teavad, et see on teeta lainesageduse meeleseisund. Oleme mõõtnud mõnda vaatlejat ja nad on väga tugevalt passiivsel teeta lainealal. Selle protsessis pole muud aktiivsust kui informatsioonile ligipääsev mõistus. /…/Teine küsimus on, kas nad lähevad transsi. Nagu ma märkisin, mõõtsime mõnda vaatlejat, nad olid teeta laine seisundis.”

      Los Angelesist pärit anatoomia- ja psühholoogiaprofessor William Ross Adey (1922–2004), kirjutas 1950. aastal sügava, 4,5-hertsise teetaseisundi ja teiste kaugmõjutamise võime omavahelistest seostest. Oma teedrajavas töös märkis doktor Ross, et sihtmärgi emotsionaalset seisundit ja käitumist on võimalik mõjutada lihtsalt tema elektromagnetvälja asetamisega. Aju ergutamiseks vajaliku kandesageduse suunamise ja laine kujundamiseks amplituudmodulatsiooni kasutamisega vajamineva EEG sageduse jäljendamiseks sai ta oma katsealustel rakendada 4,5-hertsist teetarütmi. Siiski ei suutnud ta iial selgitada, miks olid just niisugune sügavalt meditatiivne ajuseisund ja sellega seonduv füsioloogiline lainesagedus edu saavutamiseks tarvilikud.

      Kuigi sügav teetafenomen sai teaduslikult registreeritud ja korratud, ei suutnud keegi loogiliselt ega lõplikult selgitada niisuguse meeleseisundi seotust epifenomenaalse 4,5-hertsisel sagedusel erakordseid vaimseid võimeid tekitavate ajulainetega. Selline sagedus tekitab sügava lõõgastuse ja vahel transilaadse seisundi, kus mõistus võib tunda, et on jäänud magama, kuigi pole. Sellise madalsagedusliku ajutegevuse võib tekitada pikalt unistama jäämine või mediteerimine. Nende tegevuste ajal võib inimene kogeda ajataju kadumist või öelda, et on kaotanud kontakti tegeliku, materiaalse maailmaga ja „on kuskil mujal“. Teeta lained soodustavad ka visualiseerimist ja loovust. Mõistuse väga lõõgastunud seisundis ollakse eriti vastuvõtlik sugestioonile ja СКАЧАТЬ