Meedium. Olivia Mind

Чтение книги онлайн.

      Proloog

      Ma ei teadnud, kuhu see kõik viib. Püüdsin käsi vabastada, jäme köis hõõrus naha verele. Tegelikult ma ei kartnud, lihtsalt see silmipimestav valgus, mis tookord juba aias oli mind kõnetanud, võbeles kuskil siinsamas, teadsin, et ta on seal, kes või mis see iganes ka oli, sest tal ei olnud nime, ma ei olnud kunagi talle nime pannud. Minu jaoks oli ta lihtsalt valgus.

      Alles siis, kui esimesed kollakad leegid nina välja pistsid, tabas mind äkkselge valu, mis lõi hoobi otse mu südamesse ja seal – seda teadsin ma surmkindlalt – istuvad kõik minu mälestused, kõik minu unistused, mu unenäod, inimesed, keda armastasin. Just inimestest võis lahkumine olla valus, kuid nõndaviisi nagu ilmus mu valgus, nõndaviisi jõudis kohale ka mu surm. Ja kui esimesed leegid mu kleidiserva puudutasid, said surm ja valgus minus üheks ning ma taipasin, et surm oli valguse teine vorm.

      Ma lahustusin elementideks, kõigepealt kadus nägemine, seejärel kaotasin võime tunda lõhnu ja maitseid, siis tundsin, kuidas keha kaotas võime liigutada, keha lagundas ennast. Lasin end sellest maailmast aeglaselt lahti, ja kui esimesed tulekeeled mu ihu puudutasid, tõstsin oma teadvuse üles pealae kaudu, väljusin kehast, mille ma nüüd maha jätsin.

      Olin teinud seda palju kordi, kuid iga kord vapustas see meeletu jõud mind endiselt ja ma teadsin, et selle kirjeldamiseks ei ole sõnu, seda saab ikka ja jälle vaid kogeda.

      Alla vaadates nägin meelehärmiks, et linnuse õuele oli veelgi inimesi juurde toodud, peamiselt naisi. Iseäranis üks, Lilian oli ta nimi, mustade pikkade juustega naine, paistis teiste seast silma. Ta oli magnetiline, seda ei saanud teisiti kirjeldada. Võisin ta piinu vaid ette kujutada, kuid lohutuseks saatsin talle pähe mõtte, et enne surma võetakse ta ära, et enne piinarikast valu, sekundi murdosa enne lõplikku hoopi, lahkub teadvus ta kehast.

      Ma lootsin kõigest väest, et mu järgmine elu saab olema parem.

      I

      Objekt

      Kui uks me taga kinni prahvatas, pöördus mees minu poole, silmis sõbralik pilk. „Ärge tehke temast välja,“ lohutas ta. „Te teate ju küll, et meie töös esineb kõikvõimalikke probleeme ja te peate tunnistama, et see on raske töö. Isegi kui ta mõnikord häält tõstab, kahetseb ta seda hiljem ning palub vabandust.“

      Vaneminspektor Laanisto heitis veel kord mulle sõbraliku pilgu, otsekui vabandades olukorra koomilisuse pärast. Nojah, tegelikult olid ju nemad minu siia kutsunud, mitte vastupidi, ning tegelikult peaks mul olema ükstapuha, kuid ei olnud ju. Noogutasin talle kergelt ja läksin metallkiiskavate klaasvälisuste poole.

      „Oodake!“ hõikas ta järele. „Peaaegu unustasin, võtke see kaasa ja ärge unustage, et me vajame teid.“ Kollase mapi mulle pihku pistnud, keeras vaneminspektor Laanisto väärikalt selja ja läks minema.

      Vajasin kohvi, läksin trepist alla ning mõtlesin, kuhu minna. Kollase mapi torkasin käekotti. Üle tee märkasin sõõrikukohvikut, sobib küll. Ületasin ristmiku ja sisenesin kohvikusse. Õnneks seisis järjekorras vaid kaks inimest. Läheb kähku, mõtlesin ma. Võtsin caffè latte, kaks sõõrikut ja istusin aknapoolse laua äärde. Vaatasin aknast välja, lehed hakkasid kollaseks tõmbuma, sügis andis endast tasahilju märku. Suvi oli saabunud nii kiiresti ja märkamatult, et vaevalt olin sellega harjuda jõudnud, kui juba oli sügis käes. Üürike põhjamaa suvi tekitas minus vaid piinavat stressi, sest kogu aeg painas nähtamatu surve, justkui peab midagi tegema, pidevalt rakkes olema. Muidu nii rahulikku rahvast tabas mingi meeletu grilli- ja joomahullus ning tänavatele ilmusid karjakaupa ringisaalivad noored, kes midagi otsisid.

      Sügis tõmbas aga tuurid maha ning meelelahutustööstus hakkas oma veskeid jahvatama – tantsusaated, superstaarid, seebikad ja nii edasi. Esimene rõõmus pääsuke oli jõuluaeg, enne seda aga pidi üle elama pimeda novembri, mis kogu rahva depressiivsesse kaamosesse paiskas. Seda püüti maha suruda tarbimise, meelelahutuse ja muu säärasega, mis inimesed hetkeks reaalsusest välja pettis.

      Mõtlesin järele. Eile sirvisin parasjagu teaduslikku ajakirja, kus viimastest aju-uuringutest kirjutati, kui köögis kastrulikaas vastu pliidikatet prantsatas. Ja samal ajal helises telefon. Laanisto vabandas ning ütles, et neil oleks ka seekord abi vaja. Kuigi püüdsin selliseid juhtumeid vältida, ei saanud ma ka keelduda. Tahtsin elada normaalset elu: käia tänavatel ringi ja otsida midagi, vaadata televiisorit ning kiruda ilma ja poliitikuid, kuid ometi teadsin, et see on sama naeruväärne nagu see, kui inimene, kes on olnud terve elu talupidaja, otsustab korraga hakata kosmonaudiks.

      „Vaadake,“ oli ta öelnud. Ja siis mulle kuivalt faktid ette ladunud. „Kas te suudate tuvastada selle objekti Läänemerel? Meil on andmeid, et samalaadne relvavedu on ka varem toimunud, kas te suudate tuvastada selle objekti, mida laev veab – loomulikult tagame teile täieliku anonüümsuse ja turvalisuse.“

      Ohkasin ja avasin mapi. Parem oli end kiiresti kurssi viia.

      Vaneminspektor Laanisto seisis kabinetis ja vaatas aknast välja. Iga kord, kui see naine välja ilmus, oli ta täheldanud kontoris kahte asja: kohvikann vahetas asukohta ning arvutiekraan hakkas virvendama. Ta pidas end skeptikuks, ratsionaalseks inimeseks, kuid siinkohal jäi vaid käed üles tõsta ning alla anda.

      Esimene kord, umbes seitse aastat tagasi, kui temani jõudsid kuuldused, et Venemaal ja USA-s juba ammu kasutati selgeltnägijaid ja meediume oluliste juhtumite lahendamisel, tekitas see imestust. Hiljem, kui aina enam ka massiteabevahendites paranormaalsuse ilmingutest rääkima hakati, võis seda absurdsust juba enam-vähem vastuvõetavaks pidada. Ta otsustas varakult, et hoiab oma meeled avatud, ei eita mingit ebatavalist nähtust ainult seetõttu, et juurdunud arusaamade kohaselt pole see võimalik. Kuna ebatavalist nähtust (näiteks kohvikann ilmub iseenesest teise kohta) ei olnud võimalik eitada ega vägivaldselt tõlgendada, otsustas ta rahulikult asuda vaatleja rolli.

      10. juuliks 2012 oli märkmikusse kogunenud andmehulk, mille faktitäpsus oleks nii mõnegi uuriva ajakirjaniku või teadlase pannud kulme kergitama. Esilehel: 15. august 2005. Seinast kostis 14.00 paiku kopsimist, lauale kukkusid traadid, naelad ja klaasikillud. Majas ei tehta remonti. Kell 15.15 kogunemine, koosolek, tutvustati inimest, kes mitteametlikult ja juurdlusväliselt on nõus abi osutama. Kõrvalmärkus, mille ta hiljem lisas: kann vastasseinas riiuli otsas, miks pidi keegi selle sinna tõstma? Arvuti jamab, pean Mihklile ütlema, et ta seda vaataks.

      Tol korral ei pööranud ta sellele nähtusele tähelepanu, kuid mingi kummaline järelmaik jäi sellest küll. Hiljem tundis ta nii mõnelgi korral koosoleku ajal ebamäärast rahutust, alles siis, kui kann järjekordselt kapi otsas oli, tabas teda esimene äratundmine – kuidagi oli see naine nende ilmingutega seotud.

      Ühel õhtul läks ta ülemuse kabinetti ja küsis otse, millega on tegu. Ülemus rehmas käega ja ütles, et seletamatud hääled ja asjade liikumine olid selle naise lapseeas täiesti tavalised nähtused, aga alles nüüd on hakanud arukamad psühhoterapeudid ja meeleväliste taju-uuringutega tegelevad teadlased seostama neid ebatavalisi nähtuseid sääraste laste sees või ümber koonduva psüühilise jõuga. Et need lapsed on tavaliselt ilma isata kasvanud ja õnnetud. Arvatavasti on neil väga elav fantaasia – viimasel ajal oletatakse isegi seda, et inimkond on hakanud jõudma mingi mõistmise lävele, et seda jõudu on võimalik õppida suunama. Kui seda teha, siis on see maailma kõige sensatsioonilisem avastus ja murrang, mida inimkond üldse kogenud on. Et meil on see võime olemas. Naeruväärne, eks ole, oli ülemus lisanud. Milleni mõned lollid ikka jõuavad – meie, ja suudame liigutada kivisid, tõsta esemeid ning painutada mõtte jõul metallist objekte ja suunata pilguga laserkiiri! Täielik lollus.

      Laanisto СКАЧАТЬ