Moodsad armastajad. Emma Straub

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naisel sulle allkirjastamiseks paberid saata. Olen üsna kindel, et nad teevad meist lihtsalt ühtse tausta: Suvaline Ülikoolisõber Üks, Kaks ja Kolm. Aga Andrew ei ole iial nõus neile seda laulu andma. See keerutab tema jaoks vana tolmu jälle üles, mõistad?” Viimased kümme aastat olid Elizabeth ja Andrew taas vaikselt laule kirjutanud, vaid nemad kaks, enamasti pärastlõunatel, mil Harry oli koolis ja neil polnud vaja tööd teha. Nad istusid kahekesi garaažis toolidel ja mängisid. Elizabeth ei osanud öelda, kas nende uued laulud ka head olid, aga talle meeldis oma abikaasaga laulda, talle meeldis, kuidas nende kehad võisid üksteisest küll meetri kaugusel olla, aga ikka oli tunne, nagu puutuks nad kokku. Keegi teine ei teadnud sellest. Andrew tahtis nii. „Igatahes,” sõnas ta, „mis sinu uudis oli?” Köögikapil oli pool pekanipähklipirukat, mida Josephine iga kord küpsetas ja kaasa tõi, kuigi see ei sobinud aastaajaga ja suur osa lugemisklubist seda lihtsalt eiras. Elizabeth nokkis pirukast sõrmega tüki.

      „Ah,” ohkas Zoe. „Me räägime jälle lahutusest.” Ta raputas pead. „Tundub, et seekord võib see päriselt juhtuda, ma ei tea.” Zoe muldvana kuldne retriiver Bingo tuli vaevaliselt oma peidupaigast söögilaua alt välja ja toetus kaastundlikult vastu naise sääri. Zoe kükitas ning kallistas teda. „Ma kallistan koera,” ütles ta ja hakkas nutma.

      „Kullake!” ütles Elizabeth põlvili langedes. Ta heitis käed ümber Zoe, koer nende vahel. Sellises olukorras oli häid ja halbu küsimusi, mida esitada. Kunagi ei tohtinud küsida, miks, näida üllatunud või siis üldse mitte, mis oli tegelikult isegi veel solvavam. „Oh ei! Mis toimub? Mul on nii kahju. Kas sinuga on kõik hästi? Kas Ruby teab? Kas te maja müümist olete arutanud?”

      Zoe tõstis pea Bingo seljalt, koerakarv ta märjal põsel. „Minul ka. Jah. Ei. Või noh, võib-olla. Tõenäoliselt. Ja vist küll? Oh issand!”

      Elizabeth paitas Zoe pead ja korjas koerakarva ta näolt. „Ma aitan. Kõigega. Sa tead seda, eks?” Zoe noogutas, alumine huul mossitusest veidi pikemaks veninud, selle sisemine pool kahvaturoosa nagu merikarp.

      Viis

      Whitmani Akadeemia oli väike erakool, mille viimases klassis käis ainult kuuskümmend kaheksa õpilast. Ruby oli oma klassis üks kaheteistkümnest teistsuguse nahavärviga õpilasest: kolm afroameeriklast, neli latiinot, viis asiaati. See oli hale ja masendav, aga niisugused olid New Yorgi erakoolid. Zoe’l olid Ruby sellesse kooli saatmise suhtes vastakad tunded – ta soovis, et tütart ümbritseks mitmekülgne koolipere, kuid teised erakoolid polnud sugugi paremad, nende piirkonna riigikoolid olid aga lausa kohutavad ja Whitman oli kodule kõige lähemal. Oli nagu oli.

      Lõpuaktus toimus õhtul, mis oli eriti meele järele töötavatele vanematele ja mis tekitas õpilastes tunde, et tegemist on justkui mõne punase vaiba üritusega – nagu vajaksid sellised väärtused juurutamist. Kool asus Prospect Park Westis, mis tähendas, et parkimiskohta oli võimatu leida, aga Ruby kandis kontsasid ja oli keeldunud metroopeatusest jala minema. Nad oleksid pidanud takso võtma, aga sadas ja Ditmas Parkis vihmaga taksot leida oli sama tõenäoline kui leida mõni transporti pakkuv jääkaru. Seda lihtsalt ei juhtunud. Zoe istus sissesõiduteel nende Honda juhiistmel. Neil oli kakskümmend minutit, et kohale jõuda. Jane oli õhtu vabaks võtnud, mis tähendas, et tõenäoliselt seisis ta restorani köögi asemel koduköögis, tellis tarnijalt New Jerseyst telefoni teel kümme kilo vanasordi tomateid ja näris pliiatsiotsa, kuni see meenutas krobelist puujuurt. Autoraadios mängis kanal NPR, milleks Zoe’l polnud tuju, niisiis vajutas ta nuppu, et midagi muud leida, ja siis veel kord ja veel kord. Ta käsi peatus, kui ta kuulis „Mistress of Myselfi” refrääni ja Lydiale omast kriiskamist. Muidugi oli see hea laul, aga tegelikult oli see olnud lihtsalt õige laul õigel ajal õigetel huultel.

      Toona Oberlinis ei olnud Lydia midagi erilist. Ta oli kahvatu nagu enamik neist ja uue lisandunud rasvakihiga, mis tuli sööklatoidust, masinajäätisest ja kartulikroketitest, mida nad igaks toidukorraks sõid. Nad elasid kõik samas Southi ühiselamus, mis asus teisel pool ülikoolilinnakut, eemal rebastele mõeldud ühikatest, aga kus teiste hulgas elas ka palju konservatooriumi õpilasi. Kui Zoe vanemad ta kohale sõidutasid, oli ta vaadanud, kuidas üks tüdruk oma emaga täissuuruses harfi trepist üles manööverdab. Aga Zoe ja ta sõbrad polnud muusikud, mitte sellises tähenduses nagu konservatooriumi noored, kes olid imelapsed ja sünnist saadik oma muusikariistade külge aheldatud. Zoe oskas klaverit ja kitarri mängida ning Elizabeth oli käinud alates kümnendast eluaastast kitarritundides. Andrew oli parimal juhul algaja bassimängija. Lydia pidi olema nende trummar, kuid tal polnud trumme, tal oli ainult kaks pulka, mida ta vastu käepäraseid asju tagus. Tol ajal olid ta juuksed pruunid ja lainelised nagu teistel Scarsdale’i tüdrukutel. Aga kui Lydiast sai Lydia, polnud ta loomulikult enam Scarsdale’ist.

      Zoe kuulis majast hõiklemist. Ta lülitas raadio välja ja keeras akna alla. Ruby ja Jane kiirustasid mõlemad uksest välja, valges narmastega kleidis Ruby ja jahmunud näoga Jane.

      „On see nali või?” küsis Jane ja pistis pea kõrvalistuja aknast sisse.

      „Issand, ema, see on kõigest kleit,” ütles Ruby tagaistmele kössi vajudes.

      „See pole kohe kindlasti terve kleit.” Jane vajus autosse, tema kogukas keha pani auto kõikuma, kui ta ukse sulges ja turvavöö kinnitas. Ta rääkis Zoe poole vaatamata. „Ma ei suuda uskuda, et sa tal seda kanda lubad.”

      „Tead, ma olen siinsamas,” ütles Ruby.

      Jane jõllitas otse ette. „Lähme lihtsalt. Ma ei suuda enam.”

      Zoe lükkas tagurpidikäigu sisse. Ta püüdis tahavaatepeeglis kinni Ruby pilgu. „Me oleme sinu pärast nii elevil, kallis.”

      Ruby pööritas silmi. See oli sama tahtmatu žest nagu hingamine, automaatne reaktsioon kõigele, mis emadel öelda oli. „Näha on,” ütles ta. „Te võite mu alati Chloe’i perega jätta, nad lähevad River Cafésse õhtusöögile.”

      „River Café pole enam see, mis ta kunagi oli,” ütles Jane. „Need lollakad Brooklyn Bridge’i šokolaadikoogid. Need on turistidele.”

      „Ma tean,” lausus Ruby ja pöördus aknast välja vaatama.

      Kui nad kooli juurde jõudsid, hüppas Jane autost välja ja vahetas Zoe’ga kohad – keegi pidi kvartalile ringi peale tegema, et parkimiskoht leida, ja nad mõlemad teadsid, et Ruby läheks endast välja, kui ta peaks enne sisseminemist koolist kolmsada korda mööda sõitma. Lõpetajad ja nende pered kogunesid kooli ees ja fuajees, kõik riides, nagu läheksid nad lõpuballile. Loomulikult polnud Whitmanil lõpuballi – see oli liiga vanamoodne, liiga äärelinlik. Selle asemel toimus Dumbos ümberehitatud katusekorteris pidu koos kõikide õpetajatega. Zoe ootas juba e-kirja selle kohta, kuidas õpilased vannitoas õpetajatega grupiorgia korraldamisega vahele jäid. Enamik õpetajaid nägi välja, nagu oleksid nad ise paar aastat istuma jäänud õpilased. Kõik noored meesõpetajad kasvatasid endale peaaegu alati armetud väikesed habemed või kitsehabemed, ilmselt vaid tõestamaks, et nad seda tõesti teha suudavad. Ruby oli peo vahele jätnud, „See on ju rõve”, millega Zoe salamisi nõustus.

      Zoe lasi Rubyl end kooli ees rahvasummast läbi juhtida. Ta noogutas ja lehvitas vanematele, keda tundis, ning pigistas lapsi tunnustavalt õlast. Kool oli väike ja Ruby oli seal käinud alates viiendast eluaastast, nii teadiski Zoe siin kõiki, hoolimata sellest, kas Ruby soostus nendega rääkima või mitte. Ruby vaheldumisi armas ja julm sõbrannade kamp – Chloe, Paloma, Anika ja Sarah – oli juba sees, tegi koos vanemate ja õdede-vendadega pilti ning Zoe teadis, et Ruby jätab tema ja Jane’i esimesel võimalusel sõprade pärast sinnapaika. Läheneva lõpetamise ootuses mäslevate hormoonide kõrval polnud tavalised puberteediea hormoonid midagi – Ruby oli juba kuid nagu vaimuhaige. Nad läksid suurtest ustest sisse ja Zoe nägi teisel pool fuajeed Elizabethi ja Harryt.

СКАЧАТЬ