Itaalia pulm. Nicky Pellegrino

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kuid Nikolas Rose’ist polnud kerge lahku lüüa. Pieta hakkaks puudust tundma neist viiest eksperdist õmblustoas ja ka teistest asjadest: Nikolas Rose’i mainest, rikastest pruutidest, kes tulid tema juurde ja olid valmis kulutama raha ilusatele kangastele ja peenele teostusele, ning üllatuslikult ka Nikolasest endast. Sest kuigi too oli tujukas, vihaleajav ja nõudlik, oli tal siiski sageli geniaalseid ideesähvatusi. Ta võis näiteks võtta mõne väga ilusa kleidi, mille Pieta oli kavandanud, ning muuta selle tõeliselt eriliseks. Iga päevaga, mil Pieta seal töötas, õppis ta midagi uut. See oligi põhjus, miks ta ei saanud lahkuda ja oma äri luua. Kunagi kindlasti, aga praegu polnud ta selleks veel valmis.

      Pieta kiirustas nii väga, et tormas oma kõrgetel kontsadel mööda järske astmeid kuuest trepijärgust üles. Topeltuste ja kriiksuvate puitpaneelidega vanaaegsel liftil võttis kohalejõudmine terve igaviku ja tal ei jätkunud kannatust seda oodata. Mis veelgi tähtsam, kannatust ei jätkunud ka Nikolasel.

      Pieta oli täiesti hingetu, kui kroonlühtritoa ukse lahti tõukas. Nagu ta oligi kartnud, ootasid teda seal nii Nikolas kui ka pruut. Nad õhetasid veidi ja nende vahel madalal laual oli poolik pudel šampanjat.

      „Vabandust, et hilinesin,” püüdis Pieta oma häält rahulikuks sundida, „mul oli vaja välja minna, et mõned asjad korda ajada, ja mind peeti kinni.”

      Nikolas naeratas kokkupigistatud huultega. Kliendi juuresolekul ei lasknud ta eales oma viha välja paista. „Preili Laney soovib kannatamatult oma valmis kleiti näha, Pieta. Palun juhata ta peeglituppa!”

      Selle pruudiga oli raske olnud. Ta oli lugematu arv kordi muutnud meelt nii kleidi kanga kui ka tegumoe suhtes, nutnud oma käsivarte kuju ja reite paksuse pärast, kõhnunud, seejärel kaalus juurde võtnud ja siis taas kõhnunud. Seda kleiti oli lõputult muudetud, kuid Pieta oli pruuti kindla käega läbi kogu stressirikka protsessi juhtinud ning nüüd mõtles ta, kas polnud valmis saanud kleit mitte üks kõige kaunimatest, mille nad olid loonud.

      Pruutkleit rippus peeglitoas seal, kuhu Pieta oli selle jätnud. See oli eriti kaunist siidsatiinist, kahara maani seelikuosaga ja pikkade nööbitud varrukatega, seljal olid samasuguse riidega kaetud nööbid ning põrandani ulatuvate otstega mustast satiinist lehv. Kui pruut kleiti nägi, täitusid ta silmad pisaratega: „Oh, Pieta, sina ja härra Rose olete täitnud kõik mu unistused!”

      Pieta naeratas leebelt: „Proovime seda viimast korda selga veendumaks, et see istub veatult. Ükski Nikolas Rose’i kleit ei tohi pitsitada, paigast libiseda või nihkuda, kui sa end liigutad. See peab olema kõige mugavam asi, mida oled eales kandnud, samuti kõige luksuslikum.”

      Pisaraid voolas veel rohkem, kui pruut seisis oma kleidis peegli ees, ning Pieta ulatas talle suure karbitäie pabertaskurätte, mida ta hoidis peeglitoas varuks sellisteks tundeküllasteks hetkedeks.

      „See on täiuslik, eks?” küsis Pieta.

      „Oo jaa!” Pruut näis vapustatud. „Kas ma tohin tõesti selle koju viia?”

      „Mitte enne, kui härra Rose on sind selles näinud ja me oleme saanud veenduda, et ta on sellega täiesti rahul.” Pieta helistas dekoratiivset pronkskellukest, mis rippus peeglitoa nurgas.

      Nikolas viivitas mõne hetke, enne kui tähtsalt sisenes. Täna kandis ta hästi istuvaid pükse, musti seemisnahast poolsaapaid ja liibuvat musta särki. Ta oli pirtsaka näoga sale mees varakult hõbedaseks tõmbunud paksude turris juuste ning tujutult mossis suuga.

      Nikolas seisatas ukseavas, olles oma paha tuju unustanud. „Pieta, kullake,” õhkas ta kleiti vaadeldes, „ma arvan tõesti, et see on kõige jumalikum asi, mille me kunagi oleme loonud.”

      „Mina arvan sedasama.”

      Nikolas astus lähemale ja puudutas varrukaid, mis olid kavalalt drapeeritud, nii et varjasid pruudi käsivarte ülaosa. „See on nii moodne, nii aktuaalne ja nii originaalne. Ma olen tõepoolest väga õnnelik.”

      Pruudi pisarad voolasid endiselt lakkamatult. „See on kõige kaunim kleit, mida ma oma elus näinud olen. Ma ei taha seda enam üldse seljast ära võtta.”

      Mees naeratas talle: „Kõik Nikolas Rose’i riietatud pruudid on kaunid. Teisiti pole meie puhul mõeldavgi.”

      Ning seejärel oli ta läinud, jättes Pieta lõplikku arvet vormistama, kleiti kotti pakkima, seda koos selle omanikuga taksosse paigutama ja koju saatma. Paari nädala pärast saavad nad ümbriku, milles on fotod pruudist, kes seisab kirikutrepil, pruudikimp käes, ja näeb välja veel kaunim ja rõõmsam kui täna. Pieta tundis peaaegu omaenda silmis pisaraid pakitsemas, kui ta seda ette kujutas.

      „Õnn kaasa, saa õnnelikuks! Ja ära unusta, et kleit kannatab ainult keemilist puhastust ja et pärast kandmist tuleb see pakkida happevabasse paberisse.” Need olid alati viimased sõnad, mida Pieta pruutidele ütles, kui nood koos kleidiga oma uude ellu lahkusid.

      3

      See oligi see, mis tegi ta isa kõige õnnelikumaks – kogu perekond ümber köögilaua naerdes ja omavahel vaieldes söömas midagi maitsvat, mida ta oli valmistanud. Talle meeldis istuda laua otsas, naine temast paremal ning tütred teisel pool. Kuid nüüd oli laua ääres uus tool ja üks mees perekonnas juures, ning kuigi Beppi püüdis kõigest väest, hakkas õhus valitsev pinge siiski tunda andma. Eden Donald küll meeldis Beppile, ent too polnud mees, keda ta soovis oma tütrele Addoloratale abikaasaks.

      Edeni isa oli šotlane ja ema pärit Ghanast. Eden oli ehitaja. Ta nahk oli piimašokolaadi karva, nina katsid tedretähnid, tal olid paksud huuled ja punakaspruuni tooni tumedad juuksed, mis olid punutud pikkadeks rastapatsideks. Kui ta Beppi söögilaua teises otsas istet võttis, muutus õhkkond alati kergelt pingeliseks. Tänane õhtu ei olnud erand.

      „Nii, Eden.” Beppi toon oli käskiv. „Kas sa oled koos mu tütrega juba Saint Peteri kiriku preestriga kõnelnud ja pulmaaja broneerinud?”

      „Ei, veel mitte.” Eden näis tundvat end ebamugavalt.

      „Noh, siis peate kiirustama. Saint Peteri kirik on populaarne koht ja te ei pruugi soovitud kuupäeva saada, kui te veel venitate.”

      Eden noogutas. Talle oli algusest peale öeldud, et tema ja Addolorata laulatus toimub Saint Peteri kirikus, mis on Clerkenwelli Itaalia kirik, ja et pulmapidu peetakse restoranis Little Italy.

      „Ja Ernesto rääkis mulle, et neil on seal veel üks asi, mida te peate tegema.” Beppi oli rääkimisega nii hõivatud, et polnud oma lasanjet peaaegu puudutanudki. „Eriline kursus neile paaridele, kes hakkavad abielluma. Ta ütles, et see on kohustuslik.”

      Addolorata tõstis pilgu taldrikult. „Papa,” alustas ta, aga jäi kõhklevalt vait.

      „Si, cara.7 Ma tean, et sul on restoranis väga palju tegemist. Ma räägin preestriga, kui sul aega ei ole.”

      „Ei, ära seda veel tee!” Addolorata kaevus kahvliga õhukeste pastakihtide vahele, millest immitses bešamellkastet, liha ja tomateid. „Eden ja mina mõtlesime, et võiksime alguses mõningaid teisi paiku vaadata.”

      Beppi oli hämmelduses: „Teisi kirikuid, miks?”

      „Ei … mitte teisi kirikuid. Mõnda hoopis teistsugust paika … nagu näiteks mõni saal või hotell. Või isegi mõni eraklubi. Väga ilusaid kohti on olemas.”

      „Ja kas preester saaks sind seal СКАЧАТЬ