Nicole'i kaks elu. Sarah Rosten

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Murtut.

      Silmad keskendusid ette vaatamisele, kuid ei näinud midagi. Sel hetkel oli tal päris ükskõik, mis temaga juhtuda võib. Tal kadus igasugune huvi elu vastu. Alles hiljuti oli ta kaotanud armastatud tütre, nüüd mehe… Mõtetes ujus esile kord mehe õnnelik, kord sõbranna kavalalt naeratav nägu. Pisarad voolasid lakkamatute ojadena mööda ta nägu. Praegu tahtis ta vaid üht – surra.

      Nicole kihutas mööda arvukatest eramajadest ja naftapuurtornidest, mõistmata ise, kuidas tal õnnestub sooritada manöövreid autovoolus. Linana laskus linnale varajane talvine hämarus. Sinakas-mustal taevavõlvil loitsid esimesed tähed. Tänavatel süttisid rohkearvulised laternad ja lõid särama reklaamide neoontuled. Nicole kihutas juba mööda kaldaäärset mugavate kohvikutega randa. Ookeanilt puhus kerge briis ja kostis palmide sõbralikku sahinat. Kuid Nicole’il polnud aega oma kalli Los Angelese ilu jaoks, linna jaoks, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud.

      Tal oli valus hingata, tundus, et süda on tõusnud kusagile kõri alla. Südame asemel põles tuli, mis põletas hinge ja murdis keha.

      Murest murtuna ei märganud ta, kuidas ta kihutas Santa Monicasse viivale teele. Vabadust tundes vajutas ta veelgi tugevamini gaasipedaali ning kulges nüüd tuule kiirusel mitte kuhugi. Signaali andes möödusid temast vastu tulevad autod, valgustades hetkeks tema meeleheitest ja murest moondunud nägu. Kiirus oli selline, et mööda randa kulgev tee möödus rataste all musta lindina. Palmid, mis kasvasid mõlemal pool teel, sulasid üheks tervikuks. Kuid Nicole ei vaadanud kõrvale. Linnalähedane maastik teda praegu ei huvitanud. Ta uppus oma süngetesse mõtetesse, lahustudes ootamatus uues mures. Tee kitsenemist näitavast märgist lendas ta mööda nagu poleks seda olnudki. Ta ei mõelnud ka sellele, miks eespool sõitvad masinad kõigil neljal real kiirust vähendavad.

      Ta ei pööranud tähelepanu sellelegi, et autod reastuvad järjekindlalt kahele kaitsetarata reale. Ta ei näinud midagi. Oma Chevrolet’ga kiilus Nicole lihtsalt autovoolu vahele, nagu kiirekäiguline jaht lõikaks laineid. Ja ta ei märganud isegi seda, et tema ette oli sattunud suur, reklaame täis külmutusauto, mis vedas kokakoolat.

      Ta ei jõudnud kõrvale pöörata.

      Ta ei jõudnud pidurdada.

      Ta ei jõudnud…

      Kõik juhtus ühe silmapilgu jooksul nagu valguse sähvatus öös.

      Sel hetkel tundus talle, et ta näeb jubedat unenägu. Tuleb vaid pingutada ja ta ärkab. Siis asub kõik oma kohale…

      Nicole kuulis pidurite kriginat. Seejärel tundis ta lööki. Ja täielikku väljalülitamist kõigest.

      Löök oli tohutu, koletusliku jõuga. Tema Chevrolet lihtsalt tungis külmutusautosse ja samas lendas kukerpallitades umbes viis meetrit kõrvale. Autost ei jäänud praktiliselt mitte midagi järele. See muutus suitsevaks vanarauahunnikuks.

      Nicole lendas arusaamatul kombel salongist välja ja maandus vana Mustangi, mida juhtis keegi noormees, rataste all.

      Noormees ei saanud peaaegu üldse kannatada, kui mitte arvestada ehmatust ja marrastusi. Praegu istus ta rooli taga mitte midagi mõistvate silmadega ega suutnud toibuda hinge tarduma panevast hirmust.

      Kõrvulukustav sireenide huilgamine, politsei, kes õnnetuspaiga ümber piiras ja sündmuskoha puna-valge plastiklindiga piiras, kiirabi, arstid…

      Kõikjal hõljus bensiini, vere, masinaõli ja põlemise lõhn.

      Hõbedaste triipudega vormis meedikud tegid oma tööd täpselt ja ladusalt.

      Teadvuseta olekus, moonutatud näoga naine asetati ettevaatlikult kanderaamile. Sellele, mis oli tema näost järele jäänud, asetati hapnikumask, millest mingisuguse aparaadi külge olid kinnitatud torud ja juhtmed. Üks inimene seisis kanderaami kõrval ja hoidis tasakaalus läbipaistvat kotikest, millest läbi toru tilkus kannatanu kätte läbipaistev vedelik. Teine kuulas tema südant. See lõi. Nõrgalt, kuid lõi.

      See, et Nicole kohapeal ei surnud, oli tõeline ime.

      3. peatükk

      Kooma kestis peaaegu terve nädala. Arstid lootsid aina vähem ja vähem, et Nicole toibub.

      Mark Envar sai toimunust teada samal päeval. Kuid mitte kohe. Teda ei saadud kaua telefoni teel kätte, sest naise järel oli ka tema autosse istunud. Mitte selleks, et Nicole’ile järgneda, vaid selleks, et külastada oma armukest, kellega ta kavatses abielluda.

      “Kallis, ma helistasin sinu naisele ja õnnitlesin teda sinu poja sünni puhul,” lausus Anna mesimagusa häälega, võttes Markil kaela ümbert kinni.

      “Miks sa seda tegid?” küsis mees süngelt, tõmbudes naisest kõrvale. “Ma ju ütlesin, et temaga on vaja rääkida. Alles ta ju mattis oma lapse!”

      “Noh ja siis!” oli Anna ennast täis. “Ka sina kaotasid lapse,” tuletas ta mehele meelde.

      “Lollakas! Leidsid, kellega võrrelda! Talle ei jäänud mitte kedagi. Ta on nüüd täiesti üksi. Vanemad on tal surnud ja mina lähen ära. Pärast seda, kui Mary oli sündinud, ütlesid arstid talle, et ta ei saa enam kunagi lapsi. Aga mulle sündis poeg!” Marki hääles oli metalne toon. Tema armastus oma naise vastu oli ammu kadunud, kuid austus ja soojus olid jäänud.

      “Peale selle on tal töö juures probleemid. Galerii suletakse kohe-kohe. Tal on selletagi raske ja ma tahtsin temaga ettevaatlikult rääkida, aga sina…”

      “Miks sa minuga niimoodi räägid? Mida ma siis nii valesti tegin?” ei kuulanud Anna juttu lõpuni ja krimpsutas solvunult nägu.

      “Aitab idioodi mängimisest!”

      “Kas oled sellepärast nii vihane, et tema sulle hüsteerilise etteaste korraldas?”

      Sõnale “tema” asetas Anna erilise rõhu.

      “Ta korraldas selle endale,” vastas Mark lühidalt.

      “Kuidas nii?” imestas Anna ja suunas kallimale silmad, kus helkis kaval tuluke.

      “Istus autosse ja kihutas kohutaval kiirusel kuhugi,” vastas mees lühidalt.

      Süüdlaslikku ilmet näole manades lähenes Anna uuesti Markile. Liibus mehe rinnale, embas teda keskkohalt ja hakkas põrandale vaadates tasakesi lipitsevalt rääkima.

      “Nagunii oleks tulnud talle kõigest rääkida…”

      Ta suunas Markile oma süüdlaslikud silmad ja lalises kaeblikult:

      “Noh, riidle minu, rumalaga, minu pidurdamatuse pärast. Aga ma armastan sind nii väga…”

      Tema haleda hääle peale muutus Mark sõbralikumaks. Tal ei olnud enam tahtmist oma poja emale etteheiteid teha, tema salasepitsusest aga ei olnud mehel aimugi.

      “Olgu, juhtus, mis juhtus,” ütles mees leplikult, “läheme parem meie pojakese juurde, tahan teda näha.”

      Anna vaatas uhkusega Mark Envarile otsa ja võttis tal käest, et juhtida mees lastetuppa. Ta oli jõudnud soovitud eesmärgini. Ta oli suutnud saavutada rikka mehe armastuse. Ja enamgi veel, ta plaanis selle mehega lähemal ajal abielluda. Tema visa kangekaelsus püstitatud sihi saavutamisel oli saanud autasu. Ja СКАЧАТЬ