Vaim Emanueli teadaanded. Bernhard Forsboom

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis on hea ja halva mõistete aluseks. Teie maailma usundid väljendavad neid tunnetusi. Selle vaimugrupi mõistuse ja mõttejõu väljendusteks on teie teadus – nii ei seisa usundid ja teadus mitte diametraalselt vastamisi, vaid nad on ainult mitmesuguste omaduste väljendused – ühe vaimugrupi erinevatel põldudel valmiv tunnetus. Kuna tunnetus liitub tunnetusega, õpib vaim aja jooksul kõiki põlde valitsema ja leiab (kui piirid on kadunud) seaduse seoses seadusega – harmoonia, mis teeb ebakõlad võimatuks. Ta leiab ühtsuse, mis on olemas täiuslikkuses. Ammu enne täiusliku ühtsuse saavutamist leiavad aga nende vaimuomaduste väljendused – mida usundid ja teadus teie maailmas põhjustavad – oma seosed ja hakkavad suureneva seadustunnetuse jõuga mateeria vaimsustamist püüdlema. Spiritistlikud nähtused on määratud siduvaks lüliks, mis ühendavad teadust ja usundeid.

5a. SPIRITISTLIKUD NÄHTUSED, HÜPNOOS, SUGESTIOON JA TELEPAATIA

      KÜSIMUS: Kas meediumi psüühilisi jõude saab hüpnoosi, sugestiooni või autosugestiooni abil nii äratada ja rakendada, et nad üksi ja ilma vaimu kaasabita füüsilisi ja vaimseid nähteid tekitaks, nagu Thomas Jay Hudson oma teoses “The Law of Psychic Phaenomena”2 tõestada püüab?

      Kas meeltevälise suhtlemise intelligentsi väljendavad nähtused võivad tekkida ka telepaatia või vaimude vahendusel, elavate inimeste – kes asuvad väljaspool spiritistlikku ringi – ebatavalisest teadlikust või ebateadlikust tahtejõust?

      EMANUEL: Hudsoni teooriad lükkas Aksakow3 põhiliselt juba ümber ja mõlemaid raamatuid läbi töötades võib näha, kuivõrd need teooriad tõele vastavad. Hudsonil läheb samuti nagu nii mõnelgi inimesel. Ta tegeleb alaga, mis on talle võõras, ja püüdes seda hoolega läbi uurida, leiab teooriaid, mille abil osa nähtusi saab ära seletada. Selle asemel, et olla rahul, vaevab ta ennast, soovides kõiki nähteid ühe ja sama seadusega ära seletada, ning see selgitus, mis teatud piirides oleks hea olnud, jääb nüüd nõrgaks. Inimesed, kes loevad selliseid teoseid, jagunevad vastavalt oma arenguastmele kolme gruppi: need, kes kõik vastu võtavad, kuna osa sellest on hea; teised, kes kõik kõrvale heidavad, kuna osa sellest on nõrk, ja kolmandad, kes oskavad head puudulikust eraldada. Seesama kehtib ka iga usundi kohta, mis on Maa peal pooldajaid leidnud, ja esimesed kaks gruppi, kuhu ka enamik inimesi kuulub, on need, mis üldist edasijõudmist raskendavad ja aeglustavad. Füüsiliste, psüühiliste ja puhtvaimsete jõudude piire ja mõjusid on raske eraldada. Üks seadus on teisega seotud, nad täiendavad ja laiendavad üksteist, et rahuldada ühe edasijõudva vaimuilma vaimseid ja keskkondlikke vajadusi. Hudsoni peaeksimusi seisneb selles, et ta ehib hinge – mida samastab subjektiivse meelega – kõrgeimate omadustega ning laseb sel surma kaudu kõrgeima täiuslikkuse saavutada, aga ometi märgib, et hing allub objektiivsele meelele (mille väljendajaks peab ta aju funktsiooni), mis hoiab inimest hulluks minemast. Lugejas paratamatult tekkiva küsimuse miks? lükkab ta tagasi, väites: “Kui Jumal leiab, et miski on hea, ei ole meil mingit õigust küsida, miks Ta seda nii ja mitte teisiti on teinud.” See on üks lõpmatult ohtlik lause, millel ei tohi ühe teadlase teoses ruumi olla. See ettekääne ei kaitse Hudsoni teooriaid kallaletungide eest, sest mitte kõik inimesed ei saa neid teooriaid jumaliku tahte ilmutusega samastada. Rumal on ka Kristuse piinu oma “objektiivse ja subjektiivse meele” vahelise kahekõnega selgitada. Samuti on väär teooria, mille kohaselt kiusatus pärineb hingest, mis kohe pärast inimese surma saavutab oma täiuslikkuse ja ühinemise Jumalaga, aga samas aju funktsioonide poolt tagasi tõrjutakse.

      Kas täiuslik hing – mis saab ainult mateeria kaudu kiusajaks deemoniks ja jõuks, kui teda küllaldaselt ei valitseta, ning seepärast muudab inimese nõdrameelseks – on võimeline mateeriat peaaju funktsioonis valitsema ja päästma? Hudson selgitab Kristuse tervendamisi ainuüksi hüpnoosi, sugestiooni ja telepaatia seadustega ning lisab juurde oletuse, et Kristuse ülejäänud imeteod võiksid olla meile tundmatute seaduste mõjud. Kuna Hudson tunneb aga ainult hüpnoosi seadusi, on ta sunnitud oletama, et Kristus elas vaid selleks Maa peal, et meile neid seadusi õpetada. Olgu, aitab sellest. Ainult psüühiliste jõudude abil ei saa mingeid spiritistlikke nähtusi tekitada – nad pakuvad vaid teatud tingimusi, mida vaim oma teadaandeks vajab; kuid neis ei ole seda intelligentsi, mis end selliseis teadaandeis näitaks. Ometi võib hüpnoosi ja sugestiooni abil tahtejõuetuks muutunud kehastunud vaim esineda kehastumata vaimuna. Ei hing ega peaaju funktsioonid saa olla intelligentsed omaette – nad on enam-vähem tihe keskkond, et tuua vaimu liikumist valgusnähtena inimese teadvusse. Seega on ka sinu küsimus elavate ini-meste tahtejõust ning telepaatia abil vaimsete nähtuste moodustamisest vastatud. Telepaatia on inimkonna tulevikukeel. Vastavalt tema seaduste läbiuurimisele ja tunnustamisele, võib iga inimene seda enda huvides kasutada, sest see ei ole ainult üksikute and, vaid ühe seaduse mõju, mis annab inimkonnale – vastavalt tema arengutasemele – teatud määral vabadust. Kui inimkond ükskord mateeria olemuse ära tunneb ja sellega tema üle täieliku võimu saavutab, ei ole see iseenesest mingi takistus, kui inimene teatud seadustele allub. See teeb ta ajutiste seaduste valitsejaks ja paigutab ta igaveste seaduste mõjuringi, kus elavad sarnase arenguastmega kehastumata vaimud. Kristus tõendas seda teile oma tegudega ja sõnadega Ja suuremaid asju, kui need, saate teie tegema.4

      6. SPIRITUALISMI KAITSMINE

      KÜSIMUS: Kas spiritualistid ja eriti meediumid tohivad paljude vaenulike väljaastumiste ja võitluste puhul – mille all vaimne liikumine tänapäeval veel kannatab – , arvestades elulisi huve, hoiduda otstarbekuse mõttes avaliku poolehoiu väljendamisest vaimuõpetusele, põigeldes targalt ja osavalt kõrvale, või peavad nad asja huvides tingimata seda kaitsma?

      EMANUEL: Sa tead, mu armas, et ma ei ole sulle iialgi öelnud: “Tee seda ja jäta too,” vaid alati püüdnud sind niipalju kui võimalik meie kõrgusele tõsta, et vaade, mis sealt avaneb, ja tunnetus, mis seeläbi ärkab, oleks sinu juhiks. Sest meie ei taha piirata ülespüüdleva vaimu vabadust, öeldes talle: “See on sinu kohus, tee seda!” – vaid me tahaksime tema vabaduse piire laiendada ning teda abistades suurendada tema ennastsalgavust. Kui sinu endasalgamine on selle astme saavutanud, siis ei kitsenda sinu isiksust enam inimkartus. Vaba isiksusena, keda miski teda ümbritsev ei saa takistada, pöördud sa üles oma Jumala poole, hingestatuna soovist tema tahtmist tunnetada ja truult täita – ainult sellisena suudad sa end ikka tihedamalt meie isiksusega siduda. Sina, mu armas, leiad sellest taolise rõõmu, mis sulle täielikult hüvitab selle, mida sa oma püüdluse tõttu kaotada kardad. Sa ei vaja mind endale ütlema, kui eksi-nud oled. Sa tunned neid varje ise ja nad on sulle väljakannatamatud. See, mida sa tunned selliste varjudena, on sulle ebaõige – jäägu see alati nii. Sa võid ju inimlikult tark olla, niikaua kui suudad, ilma ühtegi varju esile kutsumata. Seal, kus sinust aru ei saada, võid sa vaikida. Kui sa aga väljakutse saad, pead olema vapper ega tohi püssi maha visates öelda: “Mul ei ole iialgi püssi käes olnud.”

      Igale inimesele tuleb kord aeg, kus ta enam poolvarjus seista ei saa, vaid peab välja astuma oma tunnetuse valgusse ja põhjendama oma tõekspidamisi. Kogu spirituaalne liikumine vastab Jumala tahtele ja on seaduslik, temas on tarvilik õpetus teie maailma arenguastme jaoks. Sellisena oled sa selle liikumise ära tundnud ja ennast tema teenistusse andnud, enne kui inimriietuse endale selga panid. Nüüd, kus sa temas oled, pead sa oma ülesannet täitma. Mõtle ometi sellele ülesandele, mitte iseendale. Ole tänulik, kui sa teda teenida võid ja ära püüa ennast kaitsta. Mis tähtsust on sellel, kui inimesed sind põlgavad või välja naeravad? Heida kõrvale oma enesearmastus ja sulle ei tundu see enam üldse valusana.

      Tee lihtsalt seda, mis on sinu jaoks õige – sinu tegude tagajärjed jäta selle hooleks, kes on täiuslikus tarkuses teo ja tagajärje seaduspäraselt sidunud. Teil ei saa olla vaimse tegevuse tagajärgede kohta üldse mingit ülevaadet, kuna nad ulatuvad kaugemale, kui inimpilk ja inimlik tunnetus võivad tungida. Nagu Luther omas tunnetust väljendas: “Siin ma seisan, teisiti ei saa. Jumal, aita mind!” – , nii peate ka teie, spiritualistid, oma tunnetust väljendama. Inimesed, kes puud ära ei СКАЧАТЬ