Reegliteta armastus. Cathleen Polland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Tal oli õigus. Tom paistis tõesti inimesena, kes oleks justkui ekraanilt maha astunud: šatään, pisut lokkis, õlgadeni juuste, siniste silmade ja laitmatu naeratusega. Kõike seda kasutas CIA muidugi häbematult ära.

      “Mister Rigdale, loodetavasti te teate, et meil pole eriti palju aega. Lend Viini toimub homme hommikul, aga enne seda pean ma teid asjaga kurssi viima.”

      “Kõlab vapustavalt. Kas soovite midagi juua? Või lõunat süüa?”

      Ilmselgelt ei kavatsenud Rigdale Tessile seda ülesannet kergemaks teha.

      “Tänan, pole vaja. Nüüd täpsustame meie legendi, aga pärast lasen oma inimesed vabaks ja räägin teile kõike, mida teil on vaja teada.”

      “Vapustav,” ütles Rigdale jälle. Ta kallutas pea veidi küljele ja vaatas Tessi sellise pilguga nagu Robin Hood, mõistatades, kui palju kulda on väärt saak, mis õnnestus teel ette sattunud Nottinghami hertsogilt ära võtta. “Kõike, mida mul on vaja teada… See avaldab muljet. Miss Marlow, vahest te siiski võtate istet? Või tõusen mina püsti? Kas teid takistavad istumast mingid usulised vaated või mis, ma ei mõista.”

      “Ma ei usu jumalasse, mister Rigdale,” lausus Tess külmalt.

      “Kummaline, tavaliselt hakkavad inimesed, kes on mõnda aega töötanud sedasorti teenistuses, temasse uskuma nii umbes kolmandal aastal. Aga teie staaž on ju pikem.”

      Niisiis, ta oli lugenud tema toimikut, muidugi lühendatud variandis. Või oli Jobs rääkinud talle mõningatest põhipunktidest tema eluloos. Seda oligi oodata.

      “Lepime ühes asjas kohe kokku, mister Rigdale,” lausus Tess võimalikult ükskõikselt. Mida vähem annad inimestele aimu sellest, et nad võivad sind riivata, seda kasulikum see sulle on. “Operatsiooni juhin mina. Vastavalt juhtkonna korraldustele võtan teilt kuulda mõningaid tööalaseid nõuandeid, kuid selle üle, mida me ette võtame, otsustan ainult mina. Ei mingit kollegiaalsust ega muid demokraatlikke peensusi.”

      “Milline kõne! Ma pakkusin ju kõigest istet.” Ta tõusis püsti. ”Olgu peale, kui te juba olete kord nii kategooriline, siis seisan siin koos teiega.” Rigdale astus akna juurde ja seisis selle poole seljaga, ristates käed rinnale. “Laske tulla.”

      Ta sobis hämmastavalt orgaaniliselt sellesse jõukasse tuppa, taustaks kulla ja karraga kaunistatud sametised aknaeesriided. Puudu oli ehk ainult jõuka istanduseomaniku ülikond ja kaks jalgade juures vaibal lesivat hagijat. Tessi kujutlusvõime töötas.

      “Niisiis, vastavalt legendile, mille järgi me töötame, lähete teie, sir, uut aastat vastu võtma Viini. Koos teiega sõidavad teie uus sõbratar ehk mina, lisaks teie sekretär,” Tess osutas Faiermanile, “ja kaks ihukaitsjat. Hofburgi lossis toimuval uusaastaballil peate tutvustama mind ühele inimesele. Ja edasi juba, olenevalt asjaoludest, me kas täname teid teenete eest ja jätame hüvasti või teeme veel natuke koostööd.”

      “Kõlab loogiliselt.” Rigdale silmitses nende väikest meeskonda, uurides inimesi uue pilguga. “Kas peale selle, et pean avama värava surematute kuningriiki, minult veel midagi nõutakse?”

      “Väga võimalik. Sõltub asjaoludest. Kuid ei midagi üleloomulikku, arvestades seda, et teil puudub eriettevalmistus.” Rigdale mühatas pettunult ja Tess mõtles rahulolevalt, et oli avastanud ta nõrga koha. Vähemalt ühe. “Me püüame teha nii, et teie elu, rahakotti ja vabadust miski ei ähvardaks.”

      “Oo! See on ju üsnagi lootustandev. Ei tahaks pärast ballil lõbutsemist kirstus koju tagasi pöörduda.”

      “Ärge muretsege, David ja Thomas suudavad teid kaitsta. Ja ega minagi kõrvale jää,” naeratas Tess mesimagusalt.

      “See on eellugu,” märkis Rigdale, “millega olen nõus. Aga kus on lubatud jutustus?”

      “Nüüd, mil oleme teiega tutvunud, mu inimesed lahkuvad.” Tess noogutas agentidele. “Hommikul, nagu kokku lepitud.”

      “Jah, ülem,” vastas Adam kõigi eest ja mehed lahkusid kolmekesi ruumist.

      Rigdale saatis neid pilguga.

      “Loodetavasti leiavad nad ise väljapääsu?”

      “Selles ei maksa teil kahelda.”

      “Hästi. Ehk nüüd, mil jäime teiega intrigeerivalt omavahele, soovite siiski teed?”

      2. peatükk

      Enam polnud mõtet keelduda, muidu oleks see tundunud juba sihiliku lugupidamatuse väljendusena, aga Tessil ei olnud mingit kavatsust Rigdale’iga riidu minna. Vastupidi. Kui tema, Tess, end viisakalt ja neutraalselt üleval peab, õnnestub võib-olla sellest mehest vabaneda ilma probleemideta niipea, kui ta abi enam ei vajata.

      “Hästi, mister Rigdale.”

      “Kutsuge mind Dominiciks.” Ta astus laua juurde, võttis kätte vanamoodsa kellukese, kindlasti mõne renessansiaegse meistri töö, ja helistas.

      Tess istus kõige lähemal asetsevale toolile, mis oli lausa sündsusetult sametine. Teda hakkas see olukord tasapisi lõbustama.

      “Kas te tõesti elategi niiviisi, Dominic? Või on see mingi etendus võhikutele?”

      Mees näis imestavat.

      “Mida te silmas peate?”

      Tess viipas käega toa poole.

      “Seda muuseumi siin.”

      “Mulle meeldib,” lausus Rigdale õlgu kehitades ja võttis ta vastas istet.

      Nüüd lahutas neid teineteisest kõverate jalgadega laud, mille plaati kaunistas kilpkonnamuster.

      “Selles ma ei kahtlegi,” pomises ta, vaadates lävele ilmunud toatüdrukut pärani silmi.

      Toatüdruku puhul oli kõik ideaalselt teenistusvalmis: maneerid, hall kleit, tärgeldatud põlleke ja pitstanu. Ta asetas lauale õhukesed portselantassid, valas kaunist teekannust aromaatset musta teed, tegi kniksu ja lahkus hertsoginna väärikusega.

      “Muuseumitöötajad on oma ülesannete kõrgusel,” märkis Tess teenijat pilguga saates.

      Tee oli kange ja väga maitsev. Võtnud lonksu, tundis Tess, kuidas mööda kogu keha valgub mõnus soojus. Viimasel ajal külmetas ta pidevalt. Sellest päevast alates, kui talle teatati, et Errolit enam ei ole. Õigemini, ta oli veel olemas. Kuid see, mis temast alles oli jäänud, ei saanud enam olla Errol Monteque.

      “Muuseumi direktor” Dominic Theobald Rigdale uuris tähelepanelikult Tessi nägu.

      “Vahest ehk siiski õhtusöök?”

      Tess raputas pead.

      “Asugem pigem asja juurde, mister Rigdale.”

      “Dominic,” parandas mees teda.

      “Muidugi. Ja mind kutsuge Tessiks.”

      “Ei mõtlegi nüüd teid teisiti kutsuda. Me oleme ju armukesed,” ütles mees suunurgaga naeratades. “Öelge, Tess, kas te tõesti töötate CIA-s viieteistkümnendast eluaastast peale?”

      “Noh, СКАЧАТЬ