Salumets. Muutumised. Andrus Nilk

Чтение книги онлайн.

      Kullami nn klaveritundidest – samade harjutuste rutiinsest kordamisest ja liikumiste selgeksõppimisest – lõikas innukas Salumets kiiresti kasu. „Märgatava hüppe arengus tegi Jaak Salumets,” analüüsis vanemtreener Kehakultuuris. „Noormehel on suurepärane hüppevõime, hea start ja rahuldav vise. Ta mängib hasartselt, peaaegu et lõunamaise temperamendiga. Ta oli suhteliselt Kalevi suurim tagalauapallide hankija (mänguaega arvestades, 678 min 159 palli). Võib aga julgelt kinnitada, et ta ei kasuta kaugeltki kõiki olemasolevaid võimalusi. Oma tehnilise ja taktikalise taseme tõstmiseks, samuti kehalise ettevalmistuse (jalgade ja kere jõud, vastupidavus jne) täiustamiseks on vaja veel palju tööd teha. Igatahes Salumetsal on eeldusi, et tõusta Eesti ja ka NSV Liidu paremate korvpallurite hulka. Kas ta seda suudab, see oleneb põhiliselt temast endast.”

      „Ma pole tagantjärele Kullamiga nõus – kuidas oleksin suutnud siis endast palju pikematega konkureerida, kui mul olnuks vähe jõudu? Ilmarile ei meeldinud, et ma ei läinud Tartusse õppima. Eks ta oli ise täielikult korvpallile pühendunud ja nõudis sama ka mängijatelt. Sain Ilmariga hästi läbi, kuid ta tegi minu mängu kohta kogu aeg kriitikat. Kordas ikka, et Salumets peab tegema individuaalset tööd. Kurat, kui keegi enda nõrkade külgede kallal töötas, siis see olin mina. Muidugi oli mul ka puudusi. Tegin talle peavalu, ma polnud paipoiss, sageli tõin aga kastaneid tulest välja. Ka hiljem saime hästi läbi. Ütlesin talle kogu aeg teie.”

      Peavalu ehk vigureid tegi Salumets mõistagi vanemate kalevlaste kiiluvees. Tomson on oma raamatus meenutanud, et mängijad jäid 1969. aasta meistrivõistluste alguses Tartus vanemtreenerile joomisega vahele. „Kullam tegi koosoleku. „Meeskonna kapten Lepmets võttis noormängija Salumetsaga viina. Tuleb uus kapten valida,” nentis Kullam. Ja tegi ise ettepaneku valida mind. Tagantjärele mõeldes: miski ei välistanud, et me oleksime kolmekesi viina võtnud …” tõdes Tomson, kes jõudis treeningulaagrisse kaks päeva teistest hiljem.

      „Tegime treenerile mõnikord ülekohut ja rikkusime selle, mida ta andis.”

      Kohe, kui Salumets Kaleviga liitus, sai üksteist aastat vanemast Lepmetsast tema lähim toetaja ja nõustaja. 194 cm pikkune keskmängija oli pikka aega kandnud korvialuse mehe rasket koormat üksi, teinud endast peajagu pikematele, kuid aeglasematele ja kohmakamatele vastastele uut ja vana ning võitnud kaks Euroopa meistri tiitlit. Tõnno andis meeskonnale südame ega põlanud nn musta tööd, samasuguseid eeldusi nägi ta Jaagus.

      Lepmetsa sõpruskonda kuulus ka aastaid Eesti korvpalliföderatsiooni ja korvpalliliitu juhtinud Aadu Kana, kes lõi veel 1968. aastal Eesti meistrivõistlustel Tallinna Kalevis kaasa. „Lepmetsa Rõika tänava maja keldrikorruse saunas nägin Salumetsa esimest korda. Jaak pani ikka suurte meestega võrdselt pidu. Järgmisel hommikul tehti aga väga kõva treening, nii oli toonase aja korvpalluritel kombeks,” jutustas Kana.

      „Mul kujunes meeskonnas Lepmetsaga kõige parem läbisaamine, sest ta suhtus noorematesse mängijatesse kui endasugustesse, mitte üleolevalt: „Mis sa tahad, poja?” Heatahtlik, riugasteta inimene. Saime rääkida kõigest, ta on mulle ka oma asju pihtinud. Tõnno oli väheseid, kes mind pärast Kalevi peatreeneri ametisse asumist innustas: „Tee ära!” Käis mänge vaatamas ja toetamas. Endas ta treeneri ainest ei näinud.”

      „Tõnnol ja Jaagul oli palju ühist – mitmekülgsed võimed, mõlemad olid tegelenud kergejõustiku ja võrkpalliga, hea hüppevõime lubas võidelda lauapallide pärast,” vestis Kana. „Nad tegid kõike täiega ja pühendunult. Lepmets võis Salumetsale soovitada: õpi selg korvi poole mängima. Tõnno oskas mõlema käega haaki visata. Arvo Putmaker viskas haaki korvist tavatult kaugelt, Mart Laga ja Jaak Lipso elegantselt kõrge kaarega. Lepmetsa haak oli kõige stabiilsem. Jaak õppis tema nipid ära ja pühendus oma nõrkade külgede arendamisele, hiljem omandas ka vasaku käe haagi.”

      Septembris enne Itaalias peetud Euroopa meistrivõistlusi kirjutas Spordileht NSV Liidu koondisse valitud Tomsoni info põhjal, et alguses kandideeris meeskonda ka Salumets: „Kuid koondise treenerid arvasid, et küllap see perspektiivikas korvpallur, muidugi ainult siis, kui ta edaspidigi suhtub treeningutesse niisama hoolikalt kui praegu, jõuab koondises mängida küll ja küll.”

      Eesti meistrivõistluste lisamatšis, kus Tallinna Kalev loovutas kahepunktilise kaotusega tiitli TRÜ-le, ladus Salumets tudengimeeskonna korvi 35 punkti. Hilissügisel vigastas ta treeningul hüppeliigest. Ilma Jaaguta jäi Kalev lauapallide hankimisel jänni, kuigi üheksa aastat vanem nimekaim Lipso oli Moskvast koju naasnud.

      „Olin sageli vigastatud, vahel ka oma lolluste tõttu. Eks ma vist tookord „kõrgelt korruselt” tulles maandusin halvasti. Aga ka see Eesti liiga mäng näitas, et mul oli viskekätt. Samas kulus mul palju energiat ja jõudu endast suurematega võitlemiseks, neile kõrioreli tegemiseks. Miks mul oli kehv vabavisete protsent? Aur oli väljas. Kullamil oli korvi all kogu aeg üks nupp puudu. Kuna olin kehaliselt tugev ja hea hüppevõimega, pani ta mind sinna. Ta tegi meeskonna heaks õigesti. Juhul kui ta pannuks mind Tomsoniga ääremängija kohale konkureerima, oleks tekkinud segadus ja lauavõitlus jäänuks nõrgaks. Olin Kalevile nagu palotška-võrutšalotška (vene k – võlukepike). Kõik nägid, kuidas mängisin Kalevis, aga ei näinud, kuidas mängisin Liidu koondises. Pidin oma talendi ohvriks tooma.”