Talvearhiivid. Merethe Lindstrøm

Чтение книги онлайн.

      ÖISED MÄRKMED

      MÄLETAD, MIS UND ma nägin, kui lapsed olid veel väikesed – et Nevada kõrbest leiti tõestus Jumala olemasolu kohta. Unenäos tulvab rahvas vaatama, kogu maailma ajakirjanikud on kohal, räägitakse, et see leid on ümberlükkamatu tõestus. Kõrb ja tasane roostepunane maastik, mis murdub mäemassiivideks, nende vahel sirged, lõputud teed. Ma magasin, nägin und, ärkasin üles. Sellest unenäost jäi minusse jälg. Mitte sellepärast, et ma oleksin usklik, ei tea, võib-olla et olen ka. Mõnikord mõtlen, et olen, aga siis kaob see tunne jälle ära. Vahest just sellepärast nägingi seda und, ma ei saanudki teada, mis see tõestus siis oli, niisugust asja unes teada ei saa. Oli ainult kergustunne võrreldes kõige muuga, mis meid tol ajal rusus. Mul on meeles see tundmus, kuidas ma ärkasin ega taibanud kohe, kas olen unenäoruumis või päris toas. Sina magasid mu kõrval, ma jäin voodisse ja piidlesin kardinat, mis liikus lahtise akna ees, seda mäletan ma vist kõige paremini, kardina lihtsat liikumist, hommik oli just koitnud, unenägu libises tasahaaval minema, haihtus, pudenes laiali, nii on ju unenägudega ikka. Ja siiski jäi see nii kauaks alles, see jälg.

      KOERAD TUKUVAD AKNAST voogavas hõredas valguses kogu ennelõuna, vahetavad ainult poosi, kui keegi neid häirib. Nad on hiigelsuured, nende karv helgib pruunikalt, hõbedaselt. Nad ärkavad mingi heli peale, mida meie ei kuule, tõstavad pea, kiikavad akna ja ukseklaasi poole ja heidavad siis jälle maha, elutoa valgus muutub, nemad aga unelevad edasi. Me kolisime siia maale. Ma peaksin kirjutama, kirjutama koertest ja maastikest ja sellest, mida ma näen, kirjutama end rõhuvast raskusest välja, aga ma aina takerdun ja tunnen, et miski ei klapi, et kuigi kõik on tõsi, ei saa ma seda kuidagi klappima, niisamuti nagu mõni loogiline tekstijupp võib küll olla tõsi, ent ei peegelda ometi asjade omavahelisi seoseid ega tundu ka keeleliseltõige. Nii et ma kustutan kõik maha ja alustan ikka ja jälle otsast peale. Õiged tunduvad ainult jalgrajad, org, sirged teed, üksilduse aimdus, sest üksildus on maastikus, nagu selles majas siin lagedal väljal, kus pole juba aastaid elatud. Räägitakse, et siin elas küll keegi, aga ei mäletata, kes.

      Me kolisime siia hilissuvel. Me tahame küpses eas siin olla, jätta seljataha linna ja need, kes me seal olime, kõik selle, mida me nimetame ebaõnnestunuks. Elutoa kaks akent avanevad aasa poole, selle all on tee nagu kitsas vöö, nagu triip, millel paistab mõni auto, veelgi allpool põllud, peenekirjalisedtihedalt täiskirjutatud paberilehed, ebaühtlased ja viimistletud laused, põlluservad, mis küntakse ikka ja jälle üles, et näha, mida need annavad, just kordamisesseisnebki asja mõte. Selles töös tunnen ma ära iseennast. Kui see maastik midagi kõneleb, siis nii: usalda seda, siin see on, on alati olnud. Ja sa võid selle sisse minna, neid radu kõndida, seda me teemegi, ikka ja jälle, avastame uusi paiku, tahame loodusega ühte sulanduda, vapustavasse rohelusse, kollasesse õhtutaevasse, igahommikusse eredasse valgusse, mustvalgetesse põldudesse, kui pakane neist üle käib ja valget sisse kriipseldab, samamoodi nagu sina oma pehmete söepliiatsitega paberil.

      Ma sain raha, me saime raha, ja kolisime siia. Kolimine võttis aega. Vana maja oli rämpsu täis. Kõik, mida me keldris hoidsime, oli valge seenega nakatunud, seda kasvas seintel, vohas keldripõrandal, pragudes ja laudsõrestikul, see oli palju tugevam ja elujõulisem kui meie ise. Kolimise ajal ei olnud sa terve, tundus, nagu hoiaks miski meid tagasi, nagu ei saaks me minema sõita kohast, kus olime elanud peaaegu kümme aastat, otsekui peaksime järele mõtlema, sest kui me lõpuks tegutsema asusime, võttis ainuüksi seenest rikutud mööbli, raamatukastide ja lasteasjade sorteerimine ja äraviskamine mitu nädalat.

      See tuli meiega kaasa. Kahtlus. Me tahame nii väga uskuda, jätta endast jälje, me tegeleme aiaga, istutame taimi, sellel on mõte, kui elada niisuguses majas, kunagi ostame ka hekitaimed. Maas lebab kuus tillukest puud, nad on nagu naljakad rohelisse riietatud lapsed, pärastlõunal kaevad sa perfektse lühikese renni ja paigutad need selle sisse. Puukestele meeldib seal, need moodustavad kõigest murdosa hekist, väikese osakese, mis ei ole millegagi ühenduses, möödujad kiikavad alt tee pealt hekki, millel puudub nii korralik algus kui ka lõpp. Me ei tee sellest välja, koerad ei tee samuti välja. Vanem koer teeb tolle kummalise hekijupi juurde kontrollringkäike, haugub hoiatavalt, kui keegi sellest möödub ja meie maadele astub, teine koer tormab alati rõõmsalt tulijaid tervitama, mõlemad jätavad kruusale musti krunne või siis lippavad naabri juurde kõige peenema muru peale pissile. Meie maja asub lagedal välul. Selle ees laiuvad aasad. Viimaks ometi suutsime linnast minema sõita, avarusse tulla. Kõik saab paika, sina varjutad söega maalappe, põlde, teid, tood mõne üksikasja muudest selgemalt, teravamalt esile, kustutad jälle maha, kuni see peaaegu polegi enam maastik, ning lõikad selle siis tükkideks. Sa maalid lõuenditele alati musta põhja, otsekui selleks, et rõhutada pimedust, mis on olemas kõigepealt, seda, et valgus on vaid pimeduse puudumine, mitte vastupidi; alustuseks kinnitad sa maalriteibi, et saada teravaid jooni, sa kasutad vanu pintsleid. Sina said suure toa, selle, mida ma oleksin endale soovinud, seal oleksin ma saanud kirjutada, ei-ei, võta see endale, sul on aknaid vaja, valgust, mis neist paistab, ma tahan, et sina saaksid selle toa. Sa tõstad oma lõuendid minu isa vanadele molbertitele, mis me tema majast leidsime, kui seal enne kolimist koristasime. Lihtne lauajuppidest kokkuklopsitud kaadervärk, ta valmistas asju ise, sa seisad selles toas ja maalid, vahel on sul seljas mõni tema nüüdseks juba hargnevate silmadega kampsun, ja su käed on värviplekke täis, tema käed olid samuti, aeg-ajalt heidad sa sealsamas madratsile pikali ja silmitsed oma tööd, ja kui sa püsti tõused, on su juuksed sassis täpselt nagu temalgi, kui ta oli millessegi süvenenud, sina töötad all suures toas ja mina töötan üleval, ja keset päeva hakkab üks meie koer haukuma. Me peame välja minema.

      Ringi jalutades saame asjale kinnitust. Siin on majad, aiad, garaažid, kus on tööriistad ja suusad ja autorehvid. Raudteest kõrgemal, mäenõlval: maavaldus, kus on mõisamaja, paar sara ja koerad õue peal tarandikus. Seal nad elavadki, oma väikesele territooriumile aheldatud, kelgukoerad. Me kuuleme haukumist, ulgumist, see hääl uhab üle aasa nagu laine ning pöörab otsa ümber, kui teised koerad vastavad. Räägitakse, et siin orus liigub hunt, teda olevat kevadel luusimas nähtud – piki suurt maanteed, üle põllu, üle jõe, töökoja poole. Keegi pole teda hiljem näinud, see, mis alatasa meieni kostab, on koerte hääl. Mööda teed üles, silla alt läbi, teisele poole raudteed, jalgrada vasakule, kus algab mets. Koeraaedikus on kõik vaikne, me kõnnime piki tara. Kõige lähemad koerad tõstavad pead, on üllatunud, et me oleme nii lähedale tulnud. Me läheme edasi, varsti oleme jooksuaiast möödas, vihma on hakanud sadama ja ma tõstan käe, et kapuuts pähe tõmmata, ning üks loom märkab seda liigutust. Üks suur hallikasvalge koer ajab end püsti, vangi aheldatud hunt, illustratsioon lasteraamatust, vaata, kui pärani suu, näe, kui suur pea, koonust ülespoole jookseb üks triip, see jaguneb laubal kaheks, tume pitser, kahest kaarjast sulest sügavik, mis on maalitud valgele taustale, tähnilise kasuka varjust piidlevas pilgus jätkub mets, talvine metsaalune. Silmad, heledad klaaskuulid soklis, pilk aheneb, kui ta meid vaatab, meie vaatame vastu. Koer tormab meie poole, kett peatab ta. Mitte hunt, vaid ilmselt karja juht, sest nüüd hakkavad kõik pihta. Nad ajavad end kahele jalale püsti, visklevad ketis. Me kiirustame komistades kisavast, ulguvast karjast mööda; lärm ei taha lõppeda. Selles on lojaalsust, omamoodi armastust, et nad seda väikest kurba kohta valvavad. Alles siis, kui oleme juba kaugel maanteel, tollest taluõuest, elumajast ja tarandikest möödas, ei kuule me neid enam.

      Kõik ulatub siin kaugusse, teed viivad üles mäkke ja edasi kaugusse, Roa poole. Põllud laiuvad puudeni, sinna, kus algab mets, orud küünituvad igal õhtul taevamaalingute poole ja hommikuti hõljub põldude kohal sageli udu, tükk aega hõljub õhus läbipaistev, taevast lahti kistud fluidum, mille päike pikkamisi minema pleegitab. Kõik, kes siin elavad, kõik, mida nad teevad, need tavalised asjad, mida nad teevad. Nii me vähemalt arvame. Meil on seda vaja, me piilume sellesse sisse, seisatame ja uudistame, passime nagu koerad, et tabada liigutust. Me läheme metsa, kohtadesse, mille oleme avastanud. Meil ei ole kindlat sihti, sina teed suitsu ja mina pildistan, alguses olen ma selles paigas kindel, me sobime siia. Koht, kuhu me sobitume. Siis läheb natuke aega mööda, sa oled üha harvem oma toas, molbertid on tühjad. Sa ütled, et pead ainult СКАЧАТЬ