Oranž on uus must. Minu aasta naistevanglas. Piper Kerman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka praegu ei juhtuks, ei oma see erilist tähtsust, arvestades seda, mis on veel tulemas. Kusagil silmapiiril kumas häving, kasakate ja vaenulike pärismaalaste saabumine.

      Aastate möödudes hakkas mu perekond peaaegu uskuma, et olen imelisel kombel pääsenud. Ema oli kahtlemata palju tunde kirikus veetnud. Kuid endal ei lubanud ma kordagi, isegi mitte hetkeks sellele kujutelmale järele anda – teadsin, et mul tuleb vangi minna. Oli hetki, mil langesin paganama hullu masendusse. Kuid see, et mu perekond ja Larry armastasid mind ikka veel hoolimata sellest hiiglaslikust ämbrist, millesse olin astunud; et mu sõbrad, kes olid olukorrast teadlikud, ei öelnud minust lahti; et ma suutsin endiselt toimetada maailmas ringi nii tööalaselt kui ka seltskondlikult, kuigi olin oma elu kõigi silme all ära rikkunud – see oli tõeline ilmutus. Mida rohkem aega möödus, seda vähem hirmutavad tulevik, väljavaade õnnelikuks eluks ja isegi vangla tundusid.

      Selle peapõhjus oli Larry. Kui mulle süüdistus esitati, olime kahtlemata armunud, kuid olles alles kahekümne kaheksa aastased ja äsja New Yorki saabunud, ei mõelnud me kaugemale hetkest, mil meil tuleb välja kolida, juhul kui tüüp, kellelt me korterit üürisime, peaks Londonist tagasi tulema. Kes oleks võinud Larryt mu kriminaalse mineviku ilmsiks tulles süüdistada, kui ta oleks palunud mul istet võtta ja öelnud: „Seda pasalasu meie kokkuleppes ei olnud. Arvasin, et sa oled heas mõttes segane, mitte täiega hull.“ Kes oleks võinud ennustada, kuidas kena New Jersey juudipoiss käib ümber teadmisega, et tema boheemlaslik endisest lesbist WASP-i tüdruk on ka tulevane süüdimõistetud kurjategija?

      Kes oleks võinud teada, et mu ekstravertne, püsimatu, kofeiinisõltlasest poiss-sõber on nii kannatlik, nii võimekas ja nii leidlik? Et kui ma end täiesti hingetuks nutan, hoiab ta mu pead süles ja lohutab mind? Et ta valvab mu saladust nagu iseenda oma? Et kui ma liiga kaua tusatsen, lastes enesehaletsusel pahkluude ümber haarduda ja mind jubedatesse sügavikesse vedada, võitleb ta selle nimel, et mind tagasi saada, isegi kui see tähendab kohutavaid lahinguid ning raskeid päevi ja öid kodus?

      2003. aasta juulis olime Massachusettsis minu perekonna rannamajas. Ühel imekaunil päikeselisel päeval sõitsime Larryga kahekesi kajakiga Pea Islandile, kaljudest ja liivast täpile, mis asub Buzzard’s Bay lähedal väikeses abajas. Saar oli vaikne ja inimtühi. Ujusime ja istusime kaljul, silmitsedes abajat. Larry kohmerdas ujumispükste kallal ja ma piidlesin teda silmanurgast, mõeldes, miks ta nõnda kummaliselt käitub. Ta tõmbas ujukatest välja kilekoti ja sellest plekk-karbi. „P, ma tõin sulle need sõrmused, sest ma armastan sind ja tahan, et sa võtaksid need vastu, sest sa tähendad mulle nii palju. Neid on kokku seitse, iga koos oldud aasta kohta üks. Me ei pea abielluma, kui sa seda ei taha. Aga ma tahan need sõrmused sulle anda…“

      Muidugi mõista ei mäleta ma rohkem ühtki tema sõna, sest olin sedavõrd üllatunud ja hämmeldunud ja liigutatud ja erutatud, et ei suutnud enam mitte midagi kuulata. Ma vaid karjusin: „Jah!“ Karbis oli seitse kullast sõrmust, igaüks õhuke kui manillapaber, kandmiseks korraga. Ta oli hankinud sõrmuse ka endale, peenikese hõberõnga, mille ta närviliselt sõrme pani.

      Minu perekond sattus ekstaasi. Larry vanemad samuti, kuid hoolimata minu ja nende poja suhte pikkusest oli paljutki, mida nad oma tulevase minia kohta ei teadnud. Nad olid minu vastu alati head ja lahked olnud, kuid ma kartsin kohutavalt, kuidas nad reageerivad mu vastikule saladusele. Carol ja Lou olid teistsugused kui minu endistest hipidest vanemad: nad olid 1950-ndate keskkoolikallimad, kes olid pärit alternatiivkultuurieelsest ajast. Nad elasid ikka veel selles samas pastoraalses maakonnas, kus nad üleski olid kasvanud, ning käisid jalgpallimatšidel ja advokatuuri õhtusöökidel. Ma ei uskunud, et nad suudavad mõista mu nooruspõlve võlutust ühiskonna alumisest kihist, osalust rahvusvahelises narkokaubanduses ja eelseisvat vangistust.

      Nüüdseks oli minu süüdimõistmisest möödunud juba rohkem kui viis aastat. Larry arvas, et on oluline rääkida toimuvast ka tema vanematele. Otsustasime seda kõigepealt harjutada mõne teise inimese peal, kasutades taktikat, mida Larry kirjeldas kui „räägi tõtt ja pane jooksu“. Reaktsioonid olid üsna ühesugused: sõbrad naersid pööraselt, seejärel oli vaja neid veenda, et tegemist on tõsijutuga, ning siis tundsid nad õudust ja hakkasid minu pärast muretsema. Sõprade reaktsioonidest hoolimata olin tõsiselt hirmul, et tulevase ämma ja äia juures pöörab õnn mulle selja.

      Larry helistas oma vanematele ja ütles, et meil on vaja nendega silmast silma midagi tähtsat arutada. Ühel augustikuu õhtupoolikul asusimegi lõuna poole teele, jõudsime kohale hilja ja sõime klassikalist suvist õhtusööki: steiki, maisitõlvikuid, suuri mahlaseid Jersey tomateid ja maitsvat virsikuvormi. Istusime Larryga köögilaua taga teineteise vastas. Carol ja Lou nägid välja enam kui närvilised, kuid mitte just hirmunud. Usun, et nad eeldasid, et asi on minus ja mitte Larrys. Viimaks lausus Larry: „Halvad uudised, aga see pole vähk.“

      Lugu voolas koos Larry vahelesegamistega minust välja, mitte täiesti ladusalt, aga vähemalt oli see väljas nagu pind sõrmest.

      Carol istus minu kõrval, ta võttis mul käest kinni, pigistas seda kõvasti ja ütles: „Sa olid ju noor!“

      Lou püüdis seda radikaalselt uut informatsiooni oma peas korrastada, lülitudes juristirežiimile ning esitades küsimusi süüdistuse, advokaadi, kohtu ja selle kohta, kuidas ta saaks mind aidata. Ja kas ma olin heroiinisõltlane?

      Larry perekonna imekaunis vastuolu avaldus selles, et kui midagi väikest läks viltu, oli tegemist sama hästi kui Titanicu uppumisega, ent kui neid tabas tõeline katastroof, olid nad just need, keda sa tahtnuks oma päästepaati. Olin oodanud süüdistamise ja eemaletõukamise plahvatust, ent selle asemel sain neilt tugeva kallistuse.

      Viimaks keeldus Suurbritannia Alajit Ameerikale välja andmast ja lasi ta hoopis vabaks. Minu advokaat seletas, et nigeerlasena on Alaji Rahvaste Ühenduse kodanik ja saab osa Briti seaduste teatavast kaitsest. Väike veebiotsing paljastas, et tegemist on Aafrika jõuka ja võimsa ärimees-gangsteriga, ning polnud raske ette kujutada, et tal on sidemeid, mis võimaldavad sellistel tüütutel asjadel nagu väljaandmise kokkulepped hajuda.

      Lõpuks oli USA prokurör Chicagos valmis minu asjaga edasi liikuma. Et valmistuda karistuse määramiseks, kirjutasin kohtule isikliku tunnistuse, lõpetasin vaikimise sõprade ja kaastöötajate ees ning palusin neil koostada kirju, milles kinnitaksid mu iseloomustust ja paluksid kohtunikult leebet suhtumist. Pöörduda inimeste poole, keda olin tundnud aastaid, tunnistada üles oma olukord ning neilt abi paluda oli uskumatult raske ja alandlikkusele sundiv kogemus. Nende ühine reaktsioon lõi mind jalust, olin pannud end valmis eemale tõukamiseks, sest teadsin, et neil inimestel on õige mitu põhjust abist keelduda. Selle asemel rabas mind nende lahkus ja mure. Ma nutsin iga kirja kohal, ükskõik, kas see kirjeldas mu lapsepõlve, sõprussuhteid või tööeetikat. Igaüks püüdis edasi anda seda, mis tema meelest oli minus olulist ja oivalist ning mis käis risti vastu sellele, kuidas ma ise end tundsin – üdini väärituna.

      Kate, üks mu parimaid kolledžisõpru, kirjutas kohtunikule nii:

      Usun, et tema otsus astuda kuritegelikule teele oli osaliselt ajendatud tundest, et ta on maailmas ihuüksi ja peab ise enda eest hoolitsema. Pärast nende otsuste tegemist on tema suhted teiste inimestega muutunud ja sügavamaks saanud. Usun, et nüüd teab ta, et tema elu on läbi põimunud teiste, teda armastavate inimeste eludega…

      Viimaks jõudis lähedale karistuse määramise päev. Kuna peaaegu kuus ootamisaastat oli mu peas kajanud klišee „mis ei tapa, teeb tugevaks“, pidin ma arvesse võtma tõde, mida see sarnaselt enamikule päevinäinud ja äraleierdatud mõtteteradele sisaldab. Olin pakist tõmmanud pettuse, paljastuse, häbi, pankrotiohu ja ise endale kehtestatud isolatsiooni kaardid. Mängimiseks oli see kaunikesti vilets käsi. Ja ikkagi polnud ma selles mängu etapis üksi. Perekond, sõbrad, kolleegid – kõik need head inimesed keeldusid mind hülgamast hoolimata aastatetagusest põlastusväärsest, taltsutamatust ja hoolimatust käitumisest ning СКАЧАТЬ