Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, I. Andrea Wulf

Чтение книги онлайн.

      1790. aasta kevadel käisid Forster ja Humboldt Inglismaal, Hollandis ja Prantsusmaal, kuid reisi tipuks oli London, kus kõik pani Humboldti mõtlema kaugetest maadest. Ta nägi Thamesi jõge kubisemas laevadest, mis tõid kaupu kõikvõimalikest maailma nurkadest. Igal aastal saabus sadamasse 15 000 laeva, mille trümmid olid täis maitseained Ida-Indiast, suhkrut Lääne-Indiast, teed Hiinast, veini Prantsusmaalt ja puitu Venemaalt. Kogu jõgi oli üks „mastide mets“. Suurte kaubalaevade vahel ujusid sajad pargased, aerupaadid, väiksemad alused. See hunnitu vaatepilt väljendas kahtlemata ka Briti impeeriumi vägevust.

      Londonis esitleti Humboldti botaanikutele, maadeuurijatele, kunstnikkudele ja filosoofidele. Ta kohtus kapten William Bligh’ga (kurikuulsa mässulaeva Bounty kapten) ja Joseph Banksiga, kapten Cooki botaanikuga tema esimeselt ümbermaailmareisilt, kes oli siis Suurbritannia tähtsaima teadusliku ühingu Royal Society president. Humboldt imetles veetlevaid maale ja visandeid, mille autor William Hodges oli need kaasa toonud kapten Cooki teiselt ümbermaailmareisilt. Kuhu ka Humboldt ei vaadanud, uued maailmad kutsusid teda kaasa. Juba varahommikul, avanud oma silmad, nägi ta esimese asjana raamitud gravüüre Ida-India kompanii laevadest, mis kaunistasid tema magamistoa seinu. Need täitumata unistuste valusad meenutajad panid teda sageli ka pisaraid valama. „Mul on niisugune pinge sees, et tihti on tunne, nagu hakkaksin aru kaotama,“ kirjutas ta.

      Kui kurbus muutus väljakannatamatuks, võttis ta omapäi ette pikki jalutuskäike.

      Ühel sellisel retkel läbi Londonist põhja poole jääva Hampsteadi nägi ta puu külge naelutatud kuulutust, millega otsiti värbamiseks noori meremehi. Ühel hetkel tundis ta, et siin on vastus tema soovidele, aga siis meenus talle tema karm ema. Humboldti valdas seletamatu tõmme tundmatu poole, mida sakslased kutsuvad Fernweh’iks – kaugete maade igatsuseks –, kuid ta oli „liiga hea poeg“, et ema tahte vastu pöörata.

      Ta arvas, et läheb aeglaselt „hulluks“, ja hakkas oma sõpradele kodumaal saatma „segaseid kirju“. „Minu õnnetu olukord sunnib mind tahtma seda, mida ma ei saa, ja tegema seda, mida ma teha ei taha,“ kirjutas Humboldt ühele sõbrale Inglismaalt lahkumise eelõhtul. Kuid Preisi eliidi kasvatus ei lubanud tal ikkagi ema ootustele vastu astuda.

      Tagasi kodus, muutus Humboldti kurbus pööraseks energiaks. Ta kirjutas, et teda kihutab tagant lõputu tegutsemissoov, nagu jälitaks teda „10 000 kurivaimu“. Ta tormas siia ja sinna, ühelt tegevuselt teisele. Ta ei kahelnud enam oma intellektuaalsetes võimetes ega arvanud, et longib oma vanema venna tuules. Ta asus endale, sõpradele ja perekonnale tõestama, kui nutikas ta on. Forster oli veendunud, et Humboldti „aju on raskelt üle töötanud“, ja ta ei olnud ainus, kes nii arvas. Isegi Wilhelm von Humboldti kihlatu Caroline von Dachröden, kes oli alles hiljuti Alexanderiga kohtunud, ilmutas muret. Talle meeldis Alexander, kuid ta kartis, et noore mehe peas võib „klõps“ ära käia. Paljud, kes Humboldti tundsid, ei jätnud märkimata tema väsimatut aktiivsust ja seda, kui kiiresti ta kõneles – „ratsahobuse kapakul“.

      1790. aasta hilissuvel alustas Humboldt Hamburgi Kaubandusakadeemias õpinguid rahanduse ja majanduse alal. Ta vihkas seda, sest kõik õpetatav keerles ümber numbrite ja arveraamatute. Vabal ajal kaevus Humboldt teaduslikku kirjandusse ja reisiraamatutesse, õppis taani ja rootsi keelt – kõik muu oli parem kui ärialane õpe. Kui ta vähegi sai, jalutas ta Hamburgis Elbe kallastel ja vaatas suuri kaubalaevu, mis tõid tubakat, riisi ja indigot Ameerika Ühendriikidest. Laevad sadamas – see oli vaade, mis teda kaasa kiskus, tema lootuste ja unelmate sümbol, nagu ta ühele oma sõbrale rääkis. Ta ei jõudnud ära oodata, millal saab olla „oma õnne sepp“.

      Humboldt oli 21-aastane, kui lõpetas õpingud Hamburgis. Tulles taas vastu oma ema soovidele, pani ta 1791. aasta juunis ennast kirja prestiižse kaevandusakadeemia õpilaseks Freiburgis, väikeses linnas Dresdeni lähedal. See oli kompromiss, mis pidi teda ette valmistama karjääriks Preisi kaevanduste ministeeriumis – et rahustada ema – ja teiselt poolt võimaldama tal rahuldada oma huvi teaduse ja geoloogia vastu. Akadeemia oli esimene omataoline, kus õpetati kõige uuemaid geoloogiateooriaid, et neid rakendada praktilises kaevandamises. Kõrge teadusliku tasemega kool oli kohale meelitanud mitmed parimad üliõpilased ja professorid üle kogu Euroopa.

      Humboldt läbis kaheksa kuuga õppeprogrammi, millele teistel kulus kolm aastat. Iga päev ärkas ta enne päikesetõusu ja sõitis mõnda Freibergi ümbruse kaevandusse. Järgnevad viis tundi veetis ta sügaval kaevanduskäikudes, uurides kaevanduse konstruktsioone, töömeetodeid ja kivimeid. Talle tuli kasuks tema nõtkus ja sitkus, nii et ta võis kitsastes tunnelites ning madalates koobastes raskusteta ringi liikus, et kivimiproovide võtmiseks puurida või kilde lahti lüüa. Ta töötas nii raevuka hooga, et ei pannud tihtipeale tähele külma ega rõskust. Lõunaajal ronis ta pimedusest välja, puhastas ennast ning tõttas tagasi akadeemiasse, seminaridele ja loengutele geoloogiast ning mineraloogiast. Õhtuti, tihti poole ööni, istus Humboldt küünlavalgel oma laua taga, kummardudes raamatute kohale – luges ning õppis. Vabal ajal uuris ta valguse (või selle puuduse) mõju taimedele ja korjas tuhandeid botaanilisi näidiseid. Ta mõõtis, tegi märkmeid ja klassifitseeris. Ta oli valgustusaja laps.

      Mõni nädal pärast Freibergi jõudmist pidi ta ratsutama Erfurti, mis asus veidi üle 150 kilomeetri lääne suunas, et osa võtta oma venna ja Caroline laulatuspeost. Kuid nagu tihtipeale, ühendas Humboldt seltsielu sündmuste või perekondlike tähtpäevade pidamise tööga. Selle asemel, et lihtsalt nautida pidustusi Erfurdis, muutis ta külaskäigu ligemale 1000-kilomeetriseks geoloogiliseks ekspeditsiooniks läbi Tüüringi piirkonna. Pöörane mehevend lõbustas Carolinet, aga teisalt pani teda ka muretsema. Caroline imetles tema energiat, vahel aga aasis teda – nii nagu õde nooremat venda. Alexanderil on oma veidrused ja neid tuleb respekteerida, ütles ta Wilhemile, kuid samas oli mures tema vaimse seisundi ja üksinduse pärast.

      Freibergis oli Humboldti ainsaks tõeliseks sõbraks kaastudeng ja selle pere poeg, kellelt ta tuba üüris. Kaks noort meest olid vahetpidamata koos, õppisid ja vahetasid mõtteid. „Keegi pole mulle nii sügavalt meeldinud,“ tunnistas Humboldt, kuid hoidis ennast tagasi, sest teadis, et õpingute lõppedes peab ta Freibergist lahkuma ja võib ennast veelgi üksildasemana tundma hakata.

      Raske СКАЧАТЬ