Hot Dog. Reijo Mäki

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Pujo oli väikest kasvu, vanuselt ilmselt üle neljakümneaastane naine. Naine polnud kogukas, aga tema suur isiksus täitis Pastori antikvariaadi seinast seina. Kõlaval häälel vahetpidamata vestlev, kurguhäälse naeruga naine oleks ilma tikk-kontsadeta olnud veelgi miniatuursem. Reetta Pujo tulipunaseks värvitud juuksed olid pealaele herilasepesaks kokku kuhjatud. Naisel oli seljas must miniseelik ja siidist korsett, mis rõõmustas silma. Rabav, leekpunane pumat ja toon-toonis küünelakk andsid puhast tõugu miniveenusele täiusliku lihvi.

      Nii kui sisse sain – ja haaranud kätte boolikruusi −, hakkasin oma võimalusi kaaluma. Stroh möllas juba hüpotaalamuses ja järelikult sääraste asjade arv, mida teha ei julgeks, vähenes kogu aeg. Kohutaval kiirusel. Seega otsustasin teha kiire, strateegilise käigu. Viivitamata, kahtlemata oma meheliku isiksuse atraktiivsuses, astusin kunstnikule ligi. Jutt kaldus sujuvalt vitriinil istuvale, umbes saja neljakümne kilosele kunstiteosele.

      „Võimas ekspositsioon!” Naeratasin. „Üks küsimus! Kunstiteosel on kindlasti ka mingi sõnum?”

      „Kunsti ei tohi kunagi üksipulgi lahti seletada.” Naine naeris. „Vaatajale peab võimaluse jätma. Ruumi isiklikule nägemusele. Teos sünnib alles vaataja peas.”

      „Selle koha pealt on sul vägagi õigus. Aga hmmmm … võiksid siiski pisut paotada …”

      Reetta Pujo vaatas mulle silma. Hoomasin, et see meeldib mulle. Naine laiutas käsi.

      „Teos toetub erinevusele. Meessoost Pipi! Mitte küll maailma tugevam, aga ilmselt pekisem …”

      „Väga hea selgitus!” Ehk oleks aeg esitleda? „Tere, mina olen Jussi, kunstikoguja.”

      Reetta Pujo mõõtis mind pikal pilgul. Millegipärast irvitas, sundis end siiski tõsiseks ja sõnas:

      „Kunstikoguja! Teid pole praegusel turul kunagi ülearu. Oled sa liikvel ostusooviga?”

      „Sellepärast ma siin olen. Ja pean möönma, et tunnen pisut huvi tolle vaateaknal oleva teose vastu. Sellega kaasneb paraku tilluke probleem. Mingit hinnasilti ma ei märganud …”

      Reetta Pujo prunditas särasilmi suud. Tammineni hinnang pidas paika, tegu oli tõepoolest ülemeeliku totsiga.

      „Ohoo … kas ma olen selle unustanud? Sul on juba koht teada, kuhu teos paigutada?”

      „Elamises peab ikka nii palju aknalaudu olema, et ehtsale kunstile sobiv koht leida!”

      „Tore. Hindan seda väga! Mis hinda puutub, siis nii palju võin öelda, et kunstiteos ise pole kuigi kallis … aga kõik need hoolduskulud!”

      „Pead sa silmas toitlustamist?”

      „Just. Parem juba ausalt kõik ära rääkida. Taneli sööb kõvasti. Ostja peab seda teadma, et hiljem mingit ütlemist poleks. Ma olen aus.”

      „Pean sellest lugu …”

      Samal hetkel plaksutas Pastor Alanen käsi ja jutuvada lõppes. Antikvariaadi riiulite vahele kogunenud inimesed, oma kolmkümmend silmapaari, pöörasid pilgud müügileti poole. Pastor teatas, et bool saab varsti otsa, ja kutsus januseid täiendust võtma. Novellikirjanik Luusalmi asus sopakariiuli äärest vilkalt teele. Vaatasin küsivalt Reetta Pujole otsa. Naine teatas, et võtaks meeleldi veel ühe kruusikese. Tõin meile joogid. Seejärel päris naine:

      „Jussi, sa oled selline suur kunstiarmastaja. Ja suure kunsti koguja. Mida muud huvitavat sa veel teed?”

      „Ah! Mitte midagi põnevat. Mina olen meist kahest see igavam kuju.”

      Reetta Pujo vaatas mulle pikalt, üksisilmi ja hindavalt otsa. Otsene ja intensiivne pilk pani mul kõhusopis midagi kergelt tukslema. Reetta Pujo avastas boolikruusi eksinud oliivi, krõmpsutas seda ja sõnas:

      „Sul on ju mingi töökoht ka.”

      „Nojah.” Kehitasin õlgu. „Ka nii võib öelda.”

      „Mida sa teed? Räägi välja! Ega amet pole mingi riigisaladus.”

      „Töötan raamatupidamisfirmas. Pearaamatupidajana …”

      Reetta Pujo kõkutas naerda. Naine patsutas mulle kergelt õlale, silmad välkumas ja sõnas:

      „Muidugi! Pearaamatupidaja. Oleksin pidanud kohe ära arvama. Seda näeb juba kaugelt!”

      Samas ärkas telefon ellu. Vaatasin näitu. Helistaja oli edukas mänedžer Ernesto. Vabandasin Reetta Pujo ees ja ütlesin, et pean vastama, töökõne. Siirdusin paar meetrit kaugemale, raamaturiiulite vahele.

      Ernesto rääkis melu keskelt. Ta oli mures. Kuuldavasti oli Tres Birdies läinud Marina sviiti kesköiseks esinemiseks DBTP pealaval ette valmistuma. Samas olid ilmnenud mõned ebameeldivad probleemid. Wilma Wästrik oli endale ilmselt mingit kangemat kraami sisse ajanud. Vahanen vandus ja ähkis, et neiu tuttpea oli omadega üsna sassis.

      „Raisk, õnneks on veel viis tundi aega, enne kui nad püünele peavad kobima. Ma helistasin kohale ühe vana tuttava arsti, kes oskab lõugu pidada. See mees on varemgi imesid teinud. Jäin mõtlema, on sul, Vares, mingit aimu, kust minu kakaduu kraami võis saada?”

      Kibrutasin kulme. Ja siis meenus − kohe − Tom Hylsy. Too jooksupoiss oli ilmunud Birdiesi kõrvallauda ja viibinud seal oma pool tundi. Mainisin nime Ernesto Vahasele. Too oli viivu vait ja urises seejärel, et nimi Tom Hylsy on talle tundmatu. Loomulikult, mõtlesin. Mida mänedžer allilmast teadis.

      Teatasin Ernestole, et Tom Hylsy ajab ilmselt mister Motorola asju. See info ajas Ernesto Vahanenil harja punaseks. „See kuradi türa veel maksab selle eest … protsentidega,” urises ta.

      Kõne sai otsa. Mina naasin kibekähku Reetta Pujo seltsi. Naine vaatas mind uurivalt ja muigas. Uurisin teda üksisilmi. Mulle meeldis, mida ma nägin. Selles naises oli piisavalt pipart. Ja tšillit. Kunstnik Pujo oli hoopis teiselt planeedilt kui minu möödunudöine leid.

      „Kontorist helistati?” päris ta.

      „Jah.” Mühatasin. „Hädaolukord. Neile ei tulnud meelde, milline on kuumsuitsusingi käibemaks …”

      Performance’i-kunstnik Reetta Pujo puudutas mind taas kergelt õlast ja ohkas kaastundlikult:

      „Pearaamatupidaja elu pole kerge. Kunagi ei saa vabalt võtta, all work and no play … kahju kohe …”

      Siis piiksatas performance’i-kunstniku telefon. Reetta Pujo heitis pilgu käekellale, ohkas ja tühjendas boolikruusi. Kunstnik teatas, et peab takso tellima ja paar vitriini üle kontrollima. Kunst nõuab ohvreid. Tõdesin, et oli väga meeldiv tutvuda. Täiendasin, et oleks tore hiljem DBTP möllus trehvata.

      „See oleks vahva.” Reetta Pujo vaatas taas mulle otse silma. „Jah, pearaamatupidaja Jussi! Ma mõtlen seda tõsiselt!”

      Viis minutit hiljem oli Reeta Pujo Kaskenkatule kadunud ja üsna pea hakkas antikvariaat külalistest tühjenema. Viimaks olimegi kolmekesi: mina, Luusalmi ja peoperemees. Pastor Alanen sulges välisukse ja me võtsime leti ääres platsi.

      Pastor tõi meile tagumisest ruumist, rüiuvaiba „Metsiste pulmatants” tagant jääkülmad õlled.

      „Muideks. Kas nälg näpistab?” küsis Luusalmi.

СКАЧАТЬ