Arve. Jonas Karlsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mille ma ise olin saanud. Ma panin tähele, et mõni firma kirjutab välja kogu summa koos ööridega. Niimoodi nägi see välja nagu väga suur number. Mõnikord oli üpris raske märgata väikest punkti nullide vahel. Mõtlesin, kas minuga võis sama asi juhtuda. Võib-olla olid nad lihtsalt komakohaga eksinud või ei olnud mina seda näinud? Aga ei, ka see ei oleks saanud õige olla. Sest isegi siis, kui kaks nulli vähemaks võtta, oleks summa pööraselt suur. Ma ei ole viiekümne seitsme tuhande eest midagi tellinud. See oleks mul meeles. Ja mis asi see W R D on? Ma lappasin natuke, et näha, kas leian poe paberite hulgast mõne samasuguse arve, aga ühtegi ei hakanud silma. Ei, mõtlesin ma. Kusagil lihtsalt peab olema midagi valesti läinud.

      2

      Üsna täpselt kuu aja pärast saabus meeldetuletus. Nüüd koos viivisega. Summa oli kasvanud 5 700 150 kroonini. Vaatasin paberit veidi hoolikamalt. Kahtlemata oli teatel minu nimi ja aadress. Ja punkti puudu ei olnud. Summas ei olnud mingit kahtlust. Seekord tuli arve inkassofirmast SweEx. Meie asja ei aruta, oli paberi keskel selgesti kirjas. Võimalikud protestid tuleb esitada meie tööandjale. Ja siis telefoninumber.

      Ma helistasin paberi allserva trükitud numbrile ja sattusin arvutihäälele, mis ütles tere tulemast ja teatas:

      „Sa võid nüüd probleemi oma sõnadega kirjeldada.”

      Ma katsusin seletada, milles küsimus, aga enne, kui ma lõpetada jõudsin, ütles arvutihääl vahele, et mind ühendatakse telefonioperaatoriga.

      „Praegu oled sa järjekorras kolmekümne kuues. Ooteaeg on kuni kaks tundi ja kakskümmend viis minutit.”

      Kui olin veerand tundi oodanud, lausus arvutihääl, et ooteaeg on nüüd kuni kaks tundi ja nelikümmend minutit. Ma muigasin säherduse tobeduse peale nagu kasvav ooteaeg ja otsustasin lasta neil see omal käel avastada, kuni mina jäätist sööma lähen.

      Päev oli täis pillavat päikesepaistet. Taevas ei olnud pilveraasugi ja temperatuur ulatus kolmekümne kraadini varjus. Kioski juures tunglesid inimesed väljaulatuva katuse all varjus, otsekui otsiksid nad kaitset vihma eest. Ma ootasin natuke aega platsi peal, ent tundsin üsna varsti, kuidas päike peanahka ja kukalt kõrvetab, nii et isegi mina pressisin ennast väikese katuse alla. Inimesed lobisesid kõikvõimalikest asjadest ja järsku kuulsin ma, kuidas üks vanem naine ühele seitsmeteistkümne-kaheksateistkümneaastasele kutile ütles:

      „Kui palju sina said?”

      Vastust ma ei kuulnud, aga naise reaktsiooni küll:

      „Oi, aga sul siiski vedas.”

      Kutt pomises midagi. Sõnadest oli võimatu aru saada, kuna tal oli suu jäätist täis ja pealegi seisis ta seljaga minu poole.

      „Nojah,” jätkas naine, „võrreldes mõne teisega on see päris leebe.”

      Ma küsisin endalt, millest nad räägivad, aga ainult naise repliike kuuldes oli raske mingile järeldusele jõuda. „Sellepärast, et sa ei ole jõudnud veel nii vanaks saada,” ütles naine äkki. „Kõige hullem on muidugi neil, kes on neljakümne ümber.” Kutt pomises jälle midagi lühidalt ja kuuldamatult. „Nojah,” jätkas naine, „sest nad muudkui elasid ega arvestanud sellega. Uskusid, et kõik on igavene ja siis maksab riik kogu kupatuse kinni. Nonoh. Sinu jaoks on see ainult neli-viis aastat, siis oled jälle mäel. Nende jaoks… jah…”

      Naine hoidis mantlit käsivarrel ja vaatas minu poole, oodates, millal tema poeg või pojapoeg või kes ta seal oli, oma jäätise ära sööb. Noormees pomises lootusetul toonil edasi. Ma püüdsin ennast veel ligemale nihutada, et paremini kuulda, aga peaaegu võimatu oli ühestki sõnast aru saada. Minu meelest kõlas see nagu „ikkagi suur raha”.

      Lõpuks oli minu kord jäätist osta. Võtsin kaks palli ühte topsi nagu ikka. Piparmündi-šokolaadi- ja vaarikajäätise.

      Liftiga üles tagasi sõites kuulasin tahtmatult pealt, kuidas üks mitut kaelakeed kandev tüdruk telefoniga rääkis. Ta tundus väga närvis olevat. Kergitas käekotis olevat suurt nahkkaantega kalendermärkmikku, lehitses seda sihitult, nii et kaelakeed üksteise vastu kõlisesid ja vaatamata sellele, et ta oli juuksed üles pannud, pidi ta rääkides ikka ja jälle mõnda salku näo eest ära lükkama.

      „Aga ma saan siis pool summat laenata… ei, ma saan aru, et… ei, aga pool summat siis? Jah. Okei. Jah. Ma küsisin pangast ja nad lubasid kümme, aga see on ikkagi… jah.”

      Ta tegi kalendrisse väikese märke.

      „Aga kui ma sinu käest pool summat saan siis… Jah. Arve on ju…”

      Ta kohtas mu pilku ja vakatas äkki. Otsekui oleks ta alles nüüd selle peale tulnud, et ma seal olen. Telefoni teises otsas olev isik rääkis edasi, ent tüdruk piirdus ainult üminaga.

      See telefonijutt tekitas minus millegipärast ebameeldiva tunde. Näis nagu rääkinuks nad millestki, mis peaks minusse puutuma, millestki, mille ma olen maha maganud. Umbes nagu siis, kui oled kusagil ära olnud ja tuled tagasi ning kõik räägivad mingist tuntud tegelasest, kes olevat midagi naljakat öelnud, või ümisevad mingit suvetüütust, mida kõik on kuulnud ja millest sinul aimugi ei ole.

      Kui ma oma korterisse jõudsin, oli jäätis peaaegu otsas. Kraapisin topsist viimased tilgad kokku ja pillasin kogemata mõne meeldetuletusele, mis endiselt laual oli. Mulle torkas pähe, et kui inimene sihukestele inkassofirmadele ei maksa, tehakse registrisse linnuke, millest võib olla kaunis raske lahti saada, isegi siis, kui hiljem selgub, et tegemist oli eksitusega.

      Kui ma järgmine kord helistasin, oli järjekord tunnipikkune. Kuid hetke pärast oli aega korrigeeritud ja varsti oli see kuni kaks tundi ja seitse minutit. Mingil hetkel jõudsin ma poole tunnini ja mu kõige pikem aeg oli kuus tundi. Ma lülitasin valjuhääldifunktsiooni sisse, panin telefoni diivanilauale ja jätsin helistama. Ma pidin selle laadima panema, kui Fallout: New Vegast mängisin ja Mahavisnu Orchestrat kuulasin.

      Pärastlõunast sai õhtu ja õhtust öö ning pikkamööda vajusin ma oma kõige melanhoolsemasse meeleollu. Selles seisundis võisin ma olla tundide viisi. Mõnikord tuli ette, et panin mängima eriti kurva muusika – kas Jeff Buckley nukrad viisid või Bon Iveri, kõige parema meelega mõne piinatud kuti, kes laulis murtud südametest ja purunenud unelmatest, nii et sain tõeliselt valus ja kurbuses supelda. Lihtsalt istuda ja vajuda üha sügavamale igatsusse ja kurvastusse. See oli täiesti eriline rahuldus. Umbes nagu vana haava näppimine, mingi kärn, mida sa lihtsalt ei saa rahule jätta. Igatahes tüdinesin ma sellest natukese aja pärast ära ja otsisin lugemiseks paar vana ajalehte. Lugedes pikka lugu projektoritest ja juhtmevabadest lahendustest meediamängijatele, jõudsin ma diivanil pisut tukastada.

      Kui ma jutule sain, oli kell jõudnud saada kaheksa hommikul. Vastas hele, kergelt kähe naisehääl. Alustuseks küsisin ma, mis pagana järjekorrasüsteem see neil on.

      „See on ju täitsa pöörane,” laususin ma. „Algul üks tund, siis järsku kaks korda nii palju. Siis jälle pool, ja enne kui jõuad ringigi vaadata, on järjekord kolm tundi.”

      Naine vabandas ja ütles, et süsteem on täiustamisel.

      „Mõningaid kasvuraskusi ikka veel esineb,” sõnas ta. „Kavatseme välja töötada dünaamilisema ja kliendisõbralikuma järjekorrateenuse. Praegusel hetkel sõltub see toimuvate kõnede pikkusest ja arvestatavat ooteaega korrigeeritakse selle järgi. See võib vahel eksitav olla…”

      „No kidding,” ütlesin mina.

      „Ei,” vastas naine. „Mis СКАЧАТЬ