Iga mehe unistus. Virginia Sands

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis küll, kui missis Parker oleks pöördunud minu poole õigel ajal,” oli advokaat pisut solvunud. “Kuna ta seda ei teinud, siis tuleb sellega praegu tegeleda.”

      “Vabandust,” turtsatas Viola kohmetult. “Arvatavasti käitusin ebaviisakalt. Aga ma tahan võimalikult ruttu koju tagasi pöörduda ja sellised viivitused viivad mind lausa meeleheitele.”

      Mister Dempsey heitis talle kaastundliku pilgu.

      “Mõistan, miss Parker. Noori spetsialiste ei võeta praegu just kõige meelsamini tööle ja on täiesti arusaadav, et te püüate võimalikult kiiresti töö otsinguile asuda. Kuid mulle tundub, et te muretsete asjata. Kui selle kuu jooksul leiame majale ja maavaldusele ostja, lisandub teie arvele kena ümmargune summa ja te võite väga vabalt avada oma firma. Või hakkate mõne advokaadibüroo või notariaalkontori kaasomanikuks. Minu arvates on see palju parem kui peremehe heaks töötada.”

      “Teil on õigus,” nõustus Viola. “Ja pealegi, ega olukorda niikuinii muuta saa. Seega tuleb varuda kannatust ja lihtsalt oodata.”

      “Nii see on, miss Parker. Ainult, palun vabandust, aga ma ei mõista teie pessimistlikku meeleolu. On Savannah teie jaoks tõesti nii ebameeldiv paik? Seda enam praegu, keset suve, kui siin on nii palju kõikvõimalikke lõbustusi! Ja hulk vallalisi noormehi.”

      “Ja kõik nad ihkavad leida oma suvepuhkuse ajaks kergesti kättesaadavat ja mitte liiga nõudlikku sõbratari! Ei, mister Dempsey, tänan alandlikult. Ma eelistan igasugustest sissesõitnud seiklusteotsijatest kauges kaares mööda käia.”

      Advokaat naeratas.

      “See polegi nii raske, kui arvestada seda, et tavaliselt elavad nad äärelinna hotellides, mitte otse Savannah’s. Linnas võite leida endale viisakama seltskonna. Kas teil siis pole siin sõbrannasid? Niipalju kui ma mäletan, käisite kooli ajal sageli vanaemal külas.”

      “Muidugi on mul siin sõbrannasid. Ja kindlasti kohtun nendega,” ütles Viola, teades väga hästi, et ei tee seda.

      Advokaadi kontorist sõitis ta koju autoga, mille ta oli rentinud kohe, kui Savannah’sse jõudis. Nagu kõik selle tänava elamud, oli ka vanaema Cynthia maja punastest tellistest. See oli ehitatud juba üheksateistkümnenda sajandi lõpul viktoriaanlikus stiilis, mis polnud Georgia osariigis just eriti populaarne. Need, kes olid siia elama asunud enne Kodusõda, eelistasid niinimetatud koloniaalstiili ehk valgeid, kollaste ja roosade sammaste ning varjuliste rõdudega kaunistatud elamuid. Sellised villad olid säilinud linna vanades kvartalites ja seal elasid nüüd kohalikud rahajõmmid. Kuid tervikuna oli Savannah siiski igati kaasaegne linn. Keelepeksjad, kes oma nina teiste asjadesse toppisid, elasid tavaliselt äärelinna piirkonnas, nagu see, kus Viola praegu viibis.

      Muidugi oleks ta võinud minna mõnda hotelli uues elamurajoonis. Kuid saanud teada, millised hinnad seal on, loobus Viola sellest mõttest. Tal oli kahju raha lihtsalt tuulde loopida. Pealegi arvas Viola, et ega temaga pea seepärast veel midagi hirmsat juhtuma, kui ta mõnda aega vanaema majas elab.

      Tõepoolest, mis saab minuga juhtuda? arutles ta koduteel. Vaevalt, et keegi kipub mind tülitama. Aga mälestused… need saadan põrgusse, kui need julgevad mind kiusama hakata!

      Kahjuks polnud sugugi kerge vihatud mälestusi eemale tõrjuda. Kuni Viola tegeles asjatoimetustega, sundis ta end mitte mõtlema sellele, mis kuus aastat tagasi oli juhtunud. Jäänud aga õhtul üksi ja tegevuseta, ründasid mälestused teda nagu parv moskiitosid, kes juba sajandeid olid lõunaosariiklasi piinanud. Ja Viola ei saanud enam midagi parata.

      Mõistes, et iseenda eest ei põgene, keetis Viola suure kannutäie kohvi, võttis välja sigaretipaki, sättis end istuma lahtise akna alla tugitooli ja andis mälestustele voli.

      Viola mõtted kandusid sellesse õnnetusse suvesse, kui ta oli alles seitsmeteistaastane. Ta oli jõudnud viimasesse klassi ja kavatses järgmisel aastal ülikooli astuda. Oma viimase koolivaheaja otsustas Viola veeta vanaema juures. Muide, ta oli peaaegu igal suvel tema juures olnud, seda sel lihtsal põhjusel, et vanemad eelistasid tütart oma puhkusereisidele mitte kaasa võtta.

      Tol aastal juhtus olema imeilus suvi. Soe, mitte liiga kuum ilm, rahulik ookean, kahe kuu jooksul mitte ühtki tormi. Vaheaja esimese nädala jooksul jõudis Viola isu täis ujuda ja ta keha kattus kuldse päevitusega. Tol ajal armastas ta väga päevitada, ehkki päevitus talle tegelikult eriti ei sobinud, nimelt oli ta rohesilmne brünett. Üldiselt on Lõuna-Georgia kliimas võimatu säilitada heledat nahka, vahest ehk ainult siis, kui istutakse päevade viisi luku taga ega käida kordagi rannas. Kärsitu ja väsimatu Viola Parker aga ei kavatsenudki suletud ruumis istuda. Tema tahtis puhata, lõbutseda ning muidugi… kohtuda sümpaatsete ja lõbusate noormeestega. Nagu iga normaalne seitsmeteistaastane tütarlaps.

      Kuna Viola käis Savannah’s tihti, olid tal siin ka mõned lapsepõlveaegsed sõbratarid. Ühe sõbratari juures toimunud peo ajal kohtus ta Kevin Guilfordiga. Tegelikult teadis Viola seda noormeest nägupidi juba varasemast ajast. Ta elas koos vanematega samal tänaval, kus Viola vanaema. Kuid enne seda suve polnud nad omavahel tuttavaks saanud. Peol aga sai tutvus teoks ja noortel arenes käigupealt romaan.

      Kevin hakkas Viola ümber keerlema nende tutvuse esimesest hetkest peale. Pärast pidu saatis ta tüdruku koju ja tegi ettepaneku kohtuda järgmisel päeval linnapargis. Selle kohtumise lõpul tegi Kevin Violale ettepaneku saada tema tüdrukuks ja too oli muidugi rõõmuga nõus. Või veel! Kevin Guilford oli kõige ihaldusväärsem noormees kogu ümbruskonnas. Ilus, sundimatu käitumisega, enesekindel, lisaks kõigele sõitis ringi vapustava autoga – punase Toyota Land Cruiseriga, mis maksis enam kui sada tuhat dollarit. Nii kallist ja luksuslikku autot polnud sealkandis ühelgi teisel seitsmeteistaastasel noormehel. Aga Kevinil oli. Selle auto oli kinkinud talle vanaema, kellel polnud oma ainsa lapselapse jaoks millestki kahju. Seda enam, et ta oli niiöelda pere hiline laps – Kevini ema oli juba üle neljakümne, kui poiss sündis.

      Umbes kolm nädalat kandis Viola ja Kevini romaan platoonilist iseloomu, kui mitte arvestada süütuid suudlusi. Igal hommikul said nad kokku ja läksid siis koos mereranda. Seejärel läks kumbki oma koju, et õhtul uuesti kohtuda ja minna mõnda baari või restorani. Kevin tellis kõige kallimaid toite, tasudes helde käega, kusjuures mitte ainult toidu, vaid ka jookide eest. Alkohol oli küll alaealistele keelatud, aga Kevin oskas kelneritega kokku leppida. Ja ega nad kõiki baare ka külastanud, ikka ainult neid, kus klientide vanusele vaadati läbi sõrmede.

      Nii proovis Viola esmakordselt elus alkoholi. Vein, brändi, viski, kokteilid… Iga kord tellis Kevin midagi uut. Tõsi, Viola püüdis neid tarvitades piiri pidada, et vanaema mitte kurvastada. Aga too oli niigi mures juba ainuüksi seepärast, et lapselapse valik oli langenud Kevin Guilfordile. Kevin ise ega kogu ta perekond ei meeldinud Cynthia Parkerile. Ta pidas neid upsakateks, egoistlikeks ja mitte eriti korralikeks inimesteks ega väsinud Violat hoiatamast liigse läheduse eest Keviniga.

      “Mis siis ikka, eks kohtu temaga, kui ta sulle juba kord nii väga meeldib, kuid kõigi pühakute nimel – ära tee rumalusi,” tuletas ta iga kord meelde, kui Viola järjekordseks kohtamiseks valmistus. “Loodan, et sa mõistad, millest ma räägin?”

      “Millest?” tegi Viola end mitte taipama, ehkki mõistis suurepäraselt, millele vanaema vihjab. “No selgita siis, vanaema, ma ei saa sinust päris hästi aru!”

      “Ma räägin seda, et sa ei teeks rumalusi ega kaotaks oma süütust sellele nadikaelale. Selgemalt öeldes – ei mingit seksi! Ära lase sel poisil endale kärbseid pähe ajada ega meelitada end tegema saatuslikku sammu, mida võid hiljem kibedasti kahetsema hakata.”

      Muidugi oli vanaemal õigus. Ja ka Viola ise mõistis väga hästi, et ei tohiks СКАЧАТЬ