Eimiski. Hanif Kureishi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tujutõstvat džässmuusikat, mis talle meeldib.

      Nüüd, kus asi nende kahe vahel edeneb, on Eddie varakult minekut teinud. Ta ju nagunii ei taha mind näha. Või pigem lasta mul teda näha. Ent ma tunnen teda piisavalt hästi ja tal on tuleviku maik suus. Küll ta tuleb tagasi uut ampsu haukama. Usun, et see juhtub õige pea.

      Täna õhtul.

      Tahan juba kangesti näha, mis suunas see uus erutus areneb. Eddie mängib minuga. Oi millise riski peale ta küll välja läheb. Ma võin vihale aetuna metsikuks muutuda. Eddiet on tabanud kirg. Ta ei mõtle. Aga mina mõtlen. Olen temast mitu sammu ees – hetkel.

      Teine

      Päeva valge pale.

      Zee siseneb, lööb kardinad valla ja aitab mu ratastooli. Kõndisin viimati kolm aastat tagasi, aga usun ikka, et olen seesama mees, kes ma kunagi olin. Võin ju olla puudega, aga seda võin ma öelda, et vanad mehed võivad aastatega peast aina segasemaks minna.

      „Oli rahulik öö?”

      Zee kontrollib, ega ma ei ole voodisse kusnud.

      „Ma ei tea, mu arm. Ma olin meelemärkuseta. Ma olin ära.”

      „Milline kergendus, Waldo. Mulle meeldib, kui sa öösel meelemärkuseta oled.”

      Kui Zee minu kohale kummardub ja mulle mu hommikuse musi ja kallistuse kingib, kaob mul tema juuste ja keha lõhna peale mõistus peast. Mulle meeldib, kuidas ta oma pluusi eest lahti teeb ja rinnad paljastab, aeglaselt kleidi üles tõmbab või näitab mulle sümpaatsete naisehäälitsuste saatel oma jalgu. Nii avanevad mu silmad uuele päevale. Eelistan tema varbaid ükskõik millisele päikesetõusule. Ma isegi naeratan. Talle meeldib vaadata, kuidas mu silmad tantsisklevad, mu ainsad elundid, mil on vähegi vunki sees.

      Täna hommikul on Zee juba duši all käinud ja riietunud. Ta on toimekas ja isegi ümiseb mind ratastooli aidates.

      Kibelen küsima, mis on teda nii virgaks teinud. „Võtad sa mingit uut vitamiini või?”

      „Kust sa ära arvasid?”

      Teen selle vähesega, mis mu madalast häälest on järele jäänud, Zeele komplimendi, ütlen, kui värske ja elujõuline ta välja näeb ja milline ligitõmbav naine ta on. Ta on kuuekümnele lähenedes ning mu allakäigule ja kannatustele tunnistajaks olles käinud viimasel ajal basseinis, vehkinud hantlitega, ostnud rohkem uusi riideid kui tavaliselt.

      Ta on peenike kui piitsavars ja on paigaldanud jooksutrenažööri mu kabinetti, tuppa, mida ma nüüd haruharva kasutan, aga kus asuvad mu väärtuslikemad asjad: päevikud, märkmeraamatud, plakatid, storyboard’id, sünkroonklapid, haruldased pornograafilised raamatud ning foto Zee looriga emast, kes meenutab mingit keskaja kummitust. Kui me istusime temaga maha usust ja ligimesearmastusest rääkima, aitas ta mul mõista, et olen kõikjal liberaal ja dissident, isegi omaenda tualettruumis.

      Seal on Bowie ja Imani saadetud sünnipäevakaardid, foto minust koos Joe Strummeriga; teine koos Dennis Hopperiga, kui me olime Veneetsia filmifestivali žüriis; ja kleidi ja meigiga minust koos oma pakistani drag-artistidega, kui olin lõpetanud „Karachi kuningannad”. Seal on ülistus- ja sõimukirju kolleegidelt. Ja mu maskid. Ükskord supermarketis, kui Zee mind parajasti tooliga lükkas, tõmbasin ühe kollase ette – selle sakiline lilla suu põhjustas Waitrose’i riiulite vahel jahmatust, kui mitte skandaali.

      Mulle meeldib, kui Zee minu kõrval trenažööril ähib, sellal kui mina plaanin filme, mida ma eales tegema ei hakka. Kahetsen isegi praeguses staadiumis, et mul pole mingit viimast projekti, midagi, mis täidaks mind loomepalanguga. Kes on eales kuulnud pensionile jäävast kunstnikust? Muutume vananedes enese teostamisel meeleheitlikumaks.

      Samal ajal kui Zee oma horoskoopi uurib ja poodlema asutab, tuleb lahke brasiilia teenija Maria mind riietama.

      Pärast kurnavat hommikusööki asun vaatama hiljuti tehtud fotosid ja videot, arutades endamisi, kas nendega on võimalik midagi peale hakata. Siis täidan häälepäevikut. Mulle meeldib maailmale oma tegudest teada anda. Mu pea pulbitseb alailma ideedest. Pean auru välja laskma, muidu lähen keema. Meie, kunstnikud, oleme nagu kapitalistid, kes omastavad kõike, varastavad elusid.

      Enne Lõuna-Kensingtoni suundumist tänab Zee mind komplimentide eest.

      „Kas sa lähed välja sööma?” küsin.

      „Täna mitte.”

      „Loodetavasti näeme õhtul Eddiet. Tal on minu jaoks India pontšikuid gulab jamun’e ja uusi filme. Ta teab, et mulle meeldivad üllatused.”

      „Ta toob nagunii midagi sellist, millest keegi kuulnudki pole.”

      „Loodetavasti on see „Lukuaugud on piilumiseks”.”

      Küünitan Zee nägu puudutama. Ta ootab, et mu värisev käsi tema ihu riivaks. Huvitav, kas ta tõmbub eemale. Tõmbubki, aga mitte järsult.

      „Tore, et meil õhtul seltsi on, Zee. Õnneks tulevad paari nädala pärast Samreen ja lapsed sulle veidi meelelahutust pakkuma. Me peame tema reisiplaane arutama.” Zee paistab mulle otsa vaatavat, kuid jääb mulje, et ta on kusagil mujal. „Ma muretsen, et mu kaebused ja kordused tüütavad sind. Tüütavad või? Palun vasta mulle, Zee.”

      „Ma närbusin paar kuud tagasi, kui ma kolm korda minestasin. Mäletad, sa ütlesid, et ma olen vissis ja kibestunud.”

      „Palun vabandust.”

      „Praegu olen ma kummalisel kombel rahul. Kas sa ei pane seda minus tähele?”

      „Ma ei näe midagi muud peale sinu, mu Zeena. Ma tahan, et sa õnnelik oleksid.”

      „Tahad või? Tänan, Waldo. Püüan olla.”

      Takseerin tema nägu; ta ei reeda midagi. Kui džinn on üle paljude aastate tagasi pöördunud ja eritab kui mitte eufooriat, siis rahulolematust, hoiab Zee seda nüüd vaka all.

      Eddie on olnud üle kolmekümne aasta midagi enamat kui tuttav ja midagi vähemat kui sõber. Käisime vanasti kaks-kolm korda aastas üheskoos või semudega klaasikest võtmas või õhtustamas. Eddie oli hea, kelm seltsiline, võrukael, muiduleivasööja ja looder, alati valmis uuteks seiklusteks. Olen juba ammu imetlenud ekstsentrilisust, kui mitte hullumeelsust – teiste juures. Eddie jumaldab kuulsusi, ta on riivatu jutuvestja ja mina olen nilbete tilli-, tussi- ja perselugude järele hull. Kõige järele, mis on seotud saladuste ja nõrkusega. Aga kui hiljutine aeg välja arvata, olen ma viimase viie aasta jooksul Eddiet näinud ainult vahetevahel. Londonis on palju temasuguseid, kes lihtsalt ringi töllavad, ise põhjamineku äärel.

      Mis puutub Eddie tegevusse, siis selle suhtes on ta alati põiklik ja ebamäärane, kui mitte lausa ebausaldusväärne olnud. Ega ma tema juttu eales päriselt ei usu. Minu teada on ta endiselt filmiajakirjanik ning käib linastustel ja pressikonverentsidel. Võin rääkida ükskõik millisest filmist ja tavaliselt on tal selle kohta midagi huvitavat öelda. Kui tahan mõnd komöödiat, ja seda on mul tihti vaja, tuleb tal mõni hea mõte. Mulle meeldib vaadata iga päev üht, vahel kaht filmi.

      Kiida kedagi korra, ja ta on igavesti sinu. Paraku kardan, et meelitasin Eddiet kogemata. Olin ilmselt mingis positiivses meelelaadis. Pool aastat tagasi hakkas ta regulaarselt külas käima. Ta võib olla idioot, aga rumal ta pole. Temast oli saanud minu loomingu isehakanud ekspert ning ta tuli meile külla retrospektiivi ja loengu pärast, mida tal СКАЧАТЬ