Kõike head, Toriseja!. Tuomas Kyrö
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kõike head, Toriseja! - Tuomas Kyrö страница 4
Название: Kõike head, Toriseja!
Автор: Tuomas Kyrö
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985341162
isbn:
Tark kaupmees ei laiuta rahaga. Rauakaupmees elab samas majas nagu kuuekümnendatel ega uhkelda fassaadi uuendamisega. Seestpoolt võib tema maja olla kaetud priljantidega ja basseine täis, ja kamina kohal on kindla peale põdra pea, aga seda mina ei näe. Tal jätkub oidu sõita rahvaautoga ega ole seda Audi vastu välja vahetanud, kuigi kindlasti on kiusatus kasutada kõike seda kasumit, mis kohalikus lehes kord aastas ära trükitakse.
Kaupmehele on iga inimene klient ja tema on kõigile kaupmees. Hea kaupmees ei ole ülbe ja oskab hinnata väikese poisi mündipeotäit sama palju nagu kivimaja ehitaja krediitkaarti. See kommi ostev poiss on ühel päeval kah majaehitaja. Oma kaupa peab oskama kiita, aga kõige parem müügitrump on see, et müüdav kaup on tõepoolest kvaliteetne. Siis võib olla ka kallis.
Soovisin kaupmehele kõike head. Kaupmees lausus midagi suusailma kohta ja oli näha, et mees tunneb oma klienti. Siis ta noogutas ja vaatas otsa, nagu oleks päriselt minu sõber. Kui olin juba tuulekojas, vaatasin tagasi ja nägin, kuidas kaupmees oli samamoodi juba järgmise kliendi kõige parem sõber.
Läksin rauapoest toidupoodi, takso kannul.
Võtsin piima ja lakke aetud hinnaga laktoosivaba piima pojale. Pärast hommikust kõnet tõttab ta kindlasti uurima, kuidas mul tervis on. Nüüdsel ajal oli tal nii kombeks, tuli ette teatamata, koristas korras tube, küsis asju, mida küsitakse vanadelt inimestelt ja tahtis ilmatingimata sügavkülma panemiseks süüa teha. Kasutas alati elektripliiti, sest polnud leivaahju kasutama õppinud. Pidas seda aeglaseks, kuigi oli seda hoopis ise. Viiendas klassis kulus tal saja meetri jooksus üle viieteistkümne sekundi.
Las ta siis käib, kui see on tema jaoks tähtis.
Parem siis juba poissi vaadata, kui ainult omaenda peegelpilti aknaruudul. Ta võiks lapsed sagedamini kaasa võtta, aga neil on ratsutamine, keemias kontrolltöö, sõbral pidu, viiulikontsert või unevõlg. Pealegi on poiss ilmselt olnud ühenduses inimestega, kes korraldavad vallas tervishoidu ja pensionäride asju, ja koos plaanivad nad vandenõu minu tuleviku korraldamiseks. Minu elu korraldavad inimesed, kelle vanemaid olen ma hauda kandnud ja kelle ettevõtmistel olen silma peal hoidnud läbi kõigi nende tatise nina, silmameigitamise, sääreväristamise ja ringi jõlkumise elujärkude. Küll ajab hinge täis, kui selline küsib hästi valju häälega, et kas saame veel omal käel hakkama või kuidas on, kas soovite veel kohvi, kas tass püsib peos, kas trepile tugipuu on pandud?
Istusin taksos oma kohale, juhi selja taha, kaks istet tagapool ja akna all. Võtsime peale koolilapsed, keda on jäänud veel üks, pärast seda, kui perekond tollest sinisest majast kolis suuremasse kirikukülla. Poiss küsis, mis mul kottides on. Näitasin kangaid ja värvipurke, ja poiss arvas, et tahan vanasse majja ehitada mõne uue toa nagu tehakse nendes telesaadetes, mida tema ema vaatab. Ütlesin, et teen kirstu.
KOMEINI, KEKKONEN VÕI VALLAVANEM
Kirstu ei tohtivat teha. Poja arvates peaksin ma istuma diivanil ja vahtima televiisurist sakslaste politseisarja. Kui ma tema arvates üldse midagi tohin ehitada, siis lindudele pesakaste või seinakellasid. Ütlesin, et kellasid on mul juba igas toas, magamistoas kaks. Kes käsib kellasid ehitada, sellel endal kuppel kumiseb.
„Sa olid telefonis kuidagi krüptiline.”
Pojaga rääkides peab ikka aeg-ajalt rääkima teistsugust soome keelt kui see, mida mina oskan.
„Ehmatasin ära, et kas sul on mingi vereringehäire. On sul midagi sellist olnud? Et tasakaal kaob ära või hakkab pea ringi käima?”
Puud võtsin kirstu jaoks maha juba mitu olümpiamängu tagasi, kuivatasin laudu alguses eeskojas, siis lasin neil väheke pööningul puhata, kolmteist aastat. Pool mändi, pool kaske. Tähtis on, mis aastaajal maha võtta, et puu painduks nagu vaja. Oma kirstu ma ei värvi ega höövelda ega laki. Sameti peale pannakse minu päevatekk, see pruunikaskollane, kuhu perenaine on tikkinud minu nimetähed. Uskumatult inetu, aga pehme ja soe nagu hea tööinimene. Perenaise oma hööveldan ja lakin ja nikerdan. Teen peenpeitlitega puupitsi. Valge on õige värv. Perenaisele tehakse nii, nagu talle oleks meeldinud. Teistele tuleb teha nii, nagu neile hea on, isegi kui nad ise seda ei taipa.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.