Moirad ja fuuriad. Lauren Groff

Чтение книги онлайн.

      Vaikus. Turtsatusi polnud. Poisid olid tardunud.

      Lotto sisemuses valgustus välja tundmatu tuba. Siin peitus vastus kõiksusele. Iseendast oli võimalik vabaneda, muunduda kellekski muuks. Oli võimalik vaigistada maailma heidutavaim nähtus – toatäis poisse. Alates isa surmast oli Lotto ähmastunud. Sel hetkel naasis ta teravana fookusse.

      Taas endaks saades ohkas mees hingepõhjast. „Teie õpetajat on tabanud haigus. Pleuriit. Või vesitõbi. Mina hakkan teda asendama. Mu nimi on Denton Thrasher. Nonii, teie volaskid,” ütles ta, „rääkige mulle, mis on te lugemislaual.”

      „„Tappa laulurästast”,” sosistas Arnold Cabot.

      „Issand aidaku meid,” ütles Denton Thrasher, võttis prügikorvi, marssis piki pingiridu ja pildus poiste pehmekaanelised köited sellesse. „Ei maksa koormata pead vähemate surelikega, kui bardi on riivatud vaid ääriveeri. Enne kui minust pääsete, higistate Shakespeare’i ojadena. Ah et seda kutsutakse peenema järgu hariduseks. Kahekümne aasta pärast on jaapanlased me keiserlikud isandad.” Ta istus kirjutuslaua servale, käsivarred toestatud kubeme ette. „Esiteks,” ütles ta, „seletage mulle, mis vahe on tragöödial ja komöödial.”

      Francisco Rodriguez ütles: „Üks on kurbmäng, teine naljamäng. Üks on pühalik, teine kerglane.”

      „Vale,” ütles Denton Thrasher. „Meelepete. Vahet ei olegi. Küsimus on perspektiivis. Lugude jutustamine on maastik, tragöödia ja komöödia mõlemad draama vormid. Kõik sõltub lihtsalt raamist, kuhu pilt asetada. Näete nõnda,” ütles ta, moodustades kätega neljakandilise vaateava, mida liigutas mööda klassi, kuni see seiskus Moosipontšikul, kurval poisil, kelle kael liimerdas üle krae. Neelanud alla keelele kerkinu, nihutas Denton käteava sihtima kärmet populaarset pruuninahkset poissi Samuel Harrist – Lotto paadivanemat – ja ütles: „Tragöödia.” Poisid naersid, Samuel veel eriti valjusti; enesekindlus nagu tuulesein. Denton Thrasher nihutas raami, kuni see joondus Lotto näoga, ning Lotto märkas mehe nööpsilmade pilku. „Komöödia,” ütles mees. Lotto naeris klassivendadega koos, mitte kuna nali oli tema kulul, vaid kuna ta oli tänulik, et Denton Thrasher oli talle avaldanud teatrimaagia. Viimaks oli Lotto leidnud ainukese viisi, kuidasmoodi ta suutis selles maailmas elada.

      Kevadel oli ta koolinäidendis Falstaff, kuid ilma grimmita lipsas tema armetu mina temasse tagasi. „Braavo!” ütles Denton Thrasher tunnis – Lotto oli äsja esitanud Othello monoloogi –, tema aga üksnes naeratas mokaotsast ja pöördus istekohale. Sõudmises võitis Lotto algajate kaheksapaat koolide treeningvõistluse ning ta edutati paadipärasse rütmi tõmbama. Ometi masendas teda elu, olgugi et puudel kirendasid pungad ja oma kohale pöördusid linnudki.

      Aprillis helistas nutune Sallie. Lotto ei tohi ka suveks koju tulla. „See oleks … ohtlik,” ütles tädi, ja ta teadis: mõeldakse tema sõpru, kes jõlguvad endiselt naabruskonnas. Ta kujutles, kuidas Sallie näeb neid kiirtee veeres kõndimas ja tädi isepäised käed kallutavad rooli, et litsuda nad laiaks. Oo, ta igatses hoida süles õekest; õde kasvab ega mäletagi teda enam. Ta igatses Sallie kokakunsti. Igatses ema parfüümilõhna; et ema kõneleks uneleval häälel Moosesest või Iiobist, nagu oleks selliseid tegelasi isiklikult tundnud. Palun, palun, ma ei lahku kordagi majast, sosistas ta, ning rahustuseks ütles Sallie, et talle sõidetakse kolmekesi külla ja minnakse perega suvitama Bostonisse. Tema teadvuses ergas Florida päike. Ta kartis pimedaks jääda, kui seda vaatab. Lõõma mattunud lapsepõlve oli võimatu näha.

      Ta pani telefonitoru hargile. Lootuseta, sõpradeta. Hüljatuna. Enesehaletsusest hüsteerilisena.

      Õhtusöögilauas, kui peetud oli toidusõda šokolaadi-piparmündiküpsistega, loksus ta plaan paika.

      Puudel õied nagu kahvatud ööliblikad, väljus Lotto pimedusse.

      Administratiivhoones asetses dekaani kabinet; kabinetis asetses sahtel ja sahtlis relv. Ta meeliskles, kuidas dekaan avab hommikul ukse, avastab verepritsmed, taganeb vapustatult sammukese.

      Sallie ja ema lähevad leinast lõhki. Tore! Ta tahtiski, et nad valaksid pisaraid kogu ülejäänud elu. Tahtis, et nad nutaksid veel surivoodil selle pärast, mida olid talle teinud. Värahtama pani teda vaid õe meenutamine. Ah, kuid õde on nii väike. Ei aimagi kaotust.

      Valgusetu hoonekamakas. Ta kobas ust – lukustamata, libises see ta käe all lahti. Juhus oli tema poolt. [Keegi oli küll.] Tulesid süüdata ta ei riskinud. Kobamisi liikus ta piki seinaäärt: teadetetahvel, mantlivarn, teadetetahvel, uks, sein, uks, nurk. Vägeva mustendava tüheme künnis, mida kujutas endast määratu suur hall. Vaimusilmas nägi ta seda justkui päevavalgel: kaugemas servas kahe kaarja tiivaga trepp. Teise korruse rõdukäike palistamas lihavate valgete meeste õliportreed. Sarikate küljes rippumas vanaaegne paat. Päeviti rändas valgus ühest kõrgest valgmikuaknast teise. Täna öösel olid aknad kaevusuudena tumedad.

      Ta sulges silmad. Ta jalutab lõpule vapralt vastu. Ta astus sammu, astus järgmise. Armunud vaiba sahisevasse puutesse, haigutava eimiski ahvatlusse, jooksis ta kolm sammu juubeldades.

      Talle laksati näkku.

      Põlvili kukkunud, ukerdas ta vaibal. Uus hoop nina pihta. Ta küünitas üles olematusse, ent ei, midagi oli seal siiski, ja ta kukkus taas, tundis vihinat. Vehklevad käed puutusid riiet. Mis kattis puitu, ei, mitte puitu, teraskärniga vahtkummi, ei, mitte vahtkummi – kas nahkunud pudingit? Ta kobas madalamal. Kompis töödeldud nahka. Paelad? King? Tema hambad said vopsu.

      Ta taandus käpakil nagu krabi; kusagilt kostis kiledat itku; metsikuna nihkus ta seinte ääres, ja kui möödas oli terve igavik, leidis valguslüliti; ja avastas selle räiges ereduses, et vaatab trossidega lakke kinnitatud paati, mis on kreeni vajunud ja millelt kõlgub kõigi aegade kõige hullem jõuluehe. Üks poiss. Surnud. Näost sinine. Keel väljas. Prillid viltu. Hetk hiljem tõdemus: oih, vaene Moosipontšik ripub kaheksaaerulise sõudepaadi vöörimuna küljes. Oli üles roninud, silmuse sidunud. Hüpanud. Särgil õhtusöögist šokolaadi-piparmündiküpsiste laga. Surev häälitsus vaibus Lotto rinnas. Ta pistis jooksu.

      Pärast politseid, pärast kiirabi saabus dekaan. Tõi Lottole sõõrikuid ja tassi kakaod. Dekaani kulmud tantsisid näol, närisid kohtuhagisid, enesetapu ahvimisi, lekkeid ajalehtedesse. Ta viskas Lotto ühikasse ära, aga kui auto tagatuled hääbusid, väljus too jälle. Ei suutnud viibida teiste poiste ligi, kes nägid nüüdsama süütuid ängistavaid unenägusid tüdrukute kehaosadest ja suvistest praktikandipostidest.

      Kui kabelikell lõi kolm hommikul, leidis Lotto ennast istumas aula laval.

      Pikkades istmerodudes püsis publiku mälestus. Ta tõmbas taskust kanepisigareti, mille oli kavatsenud suitsetada vahetult enne seda, kui vajutab hambad relvatorule.

      Kõik oli ajuvaba. Lavast paremal kõlas vallatu vile. Lava eest kõndis läbi prillideta ja narmendavas ruudulises pidžaamas Denton Thrasher, tualett-tarvete kotike käes.

      „Denton,” ütles Lotto.

      Paun tihkelt vastu rinda, piilus mees varjudesse. „Kes on?” küsis ta.

      „Ei, vasta minule! Pea, näita end,”2 ütles Lotto.

      Denton paterdas lavale. „Ah sina, Lancelot. Ma pidin ehmatusest otsad andma.” Ta köhatas ja küsis: „On see kannabise lembe lõhn, mis kõditab mu sõõrmeid?”

      Kui mees sirutas sõrmed, ulatas Lotto sigareti ja Denton imes mahvi.

      „Mida te siin pidžaamaväel teete?” päris Lotto.

      „Küsimus СКАЧАТЬ