Jahipenid. Jørn Lier Horst

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis kohtas ta neid, kellele meeldis ajaleht, kus ta töötas. Need olid inimesed, kes seda iga päev kohvitassi kõrvale lugesid ning kes nägid võimalust osaleda järgneva numbri sisu kujundamises.

      Mees tema ees tõmbas käega läbi vihmast märgade juuste.

      „Tahad sisse astuda ja tere öelda?” küsis mees, noogutades peaga enda selja taga asuva garaažikompleksi poole.

      Line naeratas ja järgnes mehaanikule halli, mille laes rippusid jalgrataste read.

      „Leitud esemed,” seletas mees, viibates käega.

      „Drillo on seal.”

      Ta osutas käega ruumi tagaotsas asuva ukse suunas.

      „Drillo?” kordas Line.

      „Jah, me kutsume teda nii,” naeratas mees. „Drillol on ju just selline koer.”

      Õigus, mõtles Line. Jalgpallikoondise treeneril oli ju pikakarvaline koer, just selline, nagu ta oli fotol näinud. Ka see mees oli Fredrikstadist pärit, kui ta õigesti mäletas. Siis oli linnal veel üks kuulsus.

      Mees tema ees lükkas lahti järgmisesse ruumi viiva ukse. See oli hämaralt valgustatud ning koosnes neljast trellidega eraldatud boksist, mille ukse ees oli traatvõre.

      Esimeses boksis oli paks hundikoer, halli ninaga ja tühi vaade silmis. Ta pilgutas loiult silmi ja langetas siis koonu käppade vahele tagasi.

      Alumises puuris oli koer, kelle Falcki keskuse meeskond oli juba Drilloks ristinud. Loomal oli silmis tume pilk ja ta jälgis iga nende liigutust. Silmad oleksid olnud kui klaasist, vaadates neist otse läbi, kuid samas neile otse silma.

      Line astus päris puuri võre ligi. Koer puuris tõusis ja lonkis rahulikult lähemale. Line pani pihu vastu traati. Koer vaatas talle otsa ja nuusutas õhku, kuid saba ei liputanud.

      Mees astus Line selja taha.

      „Tahad sa tema juurde puuri minna?”

      Ta ei oodanud vastust, vaid tõmbas traatvõrega uksel riivi eest. Line astus sisse. Koer istus maha ja vaatas teda rahulikul pilgul.

      „No tere siis kah,” tervitas Line ning sügas koera lõua alt. Siis tõstis ta koera kõrvad üles ja uuris neid.

      „Tead sa, kas ta on kiibistatud?” küsis ta ning pöördus tunkedes mehe poole.

      Mehe suunurk kerkis.

      „Ma ei usu, et keegi on jõudnud selle peale mõelda,” ütles ta ning astus ühe kapi juurde. „Kuid meil on siin kusagil vahend selle väljaselgitamiseks.”

      Kunagi ammu, enne seda, kui Linest oli saanud krimireporter, oli ta kirjutanud artikli koerte märgistamisest. Seda sai teha kahte moodi. Kas tätoveerides tunnuse kõrva siseküljele või loomaarsti poolt nõelaga kaela vasakule küljele õla kohale süstitud mikrokiibi abil. Elektrooniline kiip sisaldas registreerimisnumbrit, mida sai internetist otsida ja omanik üles leida.

      „Siin see ongi,” ütles mees ning tõmbas välja aparaadi, mis sarnanes nendega, millega poes loeti toodete triipkoode.

      Line üritas kiipi käega katsudes leida – see oleks pidanud asuma otse naha all, kuid ta ei leidnud midagi.

      Mees tuli tema juurde ja tõmbas kiibilugejaga koera kaela mööda üles ja alla. See piiksatas ja ekraanile ilmus viieteistkümnekohaline number. 578097016663510.

      7

      „Jäta see põlema,” palus Wisting.

      Suzanne oli tagumise laua kohal kummargil ja kavatses just küünla ära puhuda, kui Wisting katkestas teda. Naine vaatas talle küsivalt otsa.

      „Istu korraks,” palus ta ja läks laua juurde.

      Suzanne vaatas teda segaduses pilguga, kuid võttis istet. Küünla sära valgustas naise nägu. Pähkelpruunide silmade iiriseid ümbritsesid hallid täpid, mis peegeldasid valgust nagu kvartskristallid.

      Wisting sulges silmad ja kogus end, enne kui võttis naise vastas istet. Kui Suzanne oli järginud Hudson Riveri paadimehe eeskuju, oli Wisting tundnud, otsekui oleks naine tema juurest minema purjetanud. Kui naine oli oma kohviku, millest ta nii kaua unistanud oli, kätte saanud, oleks temast otsekui saanud teine inimene, mitte see, kelle ta oma ellu oli lubanud. Asi oli ilmselt kõige rohkem selles, et naist polnud peaaegu kunagi kodus. Kohvikust oli saanud tema jaoks kõige tähtsam asi ja see võttis oma aja. See oli avatud kuus päeva nädalas, kaksteist või neliteist tundi päevas. Majanduslikult oli ta investeerinud peaaegu kõik, mis oli saanud oma maja eest, mille oli müüki pannud, kui ta oli Wistingu juurde kolinud, kuid kõige olulisem investeering oli aeg. Tal oli paar abilist, kuid ta tegi peaaegu kõik ise, kaasa arvatud koristamine ja raamatupidamine. Kui nad kokku kolisid, oli naine täitnud selle tühjuse ja leina, mis oli tekkinud pärast Ingridi surma. Nüüd oli tühjus peaaegu tagasi ja neil oli harva aega rääkida. Peaasjalikult peeti lühidaid vestlusi pärast sulgemisaega, nagu nüüd.

      Wisting sirutas käed üle lauaplaadi ja põimis oma sõrmed naise omadesse, olles kahevahel, kust alustada. Cecilia juhtum võis talt ikka veel une viia, kuid ta ei rääkinud sellest kunagi.

      „Seitseteist aastat tagasi läks kaduma Cecilia Linde nimeline tüdruk,” alustas ta.

      „Ma mäletan seda lugu küll,” katkestas Suzanne teda, vaadates tühjas kohvikuruumis ringi, otsekui oleks tal igav. „Ma olin just siia kolinud. Ta oli Johannes Linde tütar.”

      Wisting noogutas. Johannes Linde oli aktiivne kinnisvarainvestor ja ärimees, kes sai tuntuks, kui lõi 80ndate keskpaigas oma rõivamärgi. Iga teine tiinekas oli kandnud lohvakat Canesi kampsunit. Johannese tütar oli paljudel reklaamiplakatitel modelliks.

      „Neil oli Ruglandis maakoht,” jätkas Wisting. „Nad olid seal igal suvel. Johannes ja tema naine ning lapsed Cecilia ja Casper. Cecilia oli tol suvel 20-aastane. 15. juuli pärastlõunal jäi ta kadunuks.”

      Küünal nende ees oli rahutu. Steariin voolas peene nirena küünlahoidjat pidi alla, moodustades kiiresti tahkuva tiigi. Suzanne jälgis teda liikumatul pilgul. Oodates järge.

      „Ta läks veidi pärast kella kahte jooksma,” jätkas Wisting. „Veidi enne kella seitset andis isa tema kadumisest teada.”

      Tuulehoog pani maja naksuma. Vihm peksis vastu aknaid.

      „Tol suvel oli väga palav,” meenutas Wisting nagu muuseas. „Cecilia Linde treenis peaaegu iga päev. Ta jooksis pikki vahemaid, kuid mitte kindlat rada pidi. See koht on turiste ja radasid täis ning talle meeldis katsetada uusi kohti ja ta võis olla kuni paar tundi ära. See muutis otsimise raskeks. Perekond arvas, et ta oli jala välja väänanud või kukkunud ja end ära löönud, kuid see juhtus enne mobiiltelefoni aega, nii et ta ei saanud ju lihtsalt helistada ja abi kutsuda.

      Nad otsisid lähimate teede äärest, kuid kui nad teda ei leidnud, andsid nad politseile teada. Ma olin kriminaalosakonnast esimene, kes perega kohtus, ja tema leidmine jäi minu ülesandeks.”

      Ta sulges hetkeks silmad. Seitseteist aastat tagasi oli ta teinud tihedat koostööd Frank Robekkiga. Too oli olnud Wistingust aasta noorem ning lõpetanud Sisekaitseakadeemia pärast teda. Nende koostöö oli olnud hea, kuid Cecilia loo ajal oli midagi juhtunud. Robekk oli eemale tõmbunud ja hakanud tegelema muude asjadega. Ei Wisting ega teised heitnud talle СКАЧАТЬ