Veider armastuslugu. Arp Rullingo

Чтение книги онлайн.

      I

      Keegi ei teadnud, kes ta oli või kust ta tuli. Ühekorraga ilmus ta nagu järsk tuulepuhang ning siis tundsid teda kõik, vähemasti pealiskaudselt.

      Välimuselt ta meenutas paljukogenut, mida toonitas eriti vaevalt märgatav hall juuste värvus mõlemal pool kõrva ääres. Tal oli seljas tumehall laitmatult õmmeldud mantel; kübarat ta kandis veidi vasakul kõrval viltu. Vana võis ta olla mitte üle kolmekümne kuue aasta.

      Loopre alevi elanikud, tavaliselt küll klatšihimulised, ei osanud sellest üle keskmist kasvu mehest midagi mõtelda. Nad nägid teda sageli, alati tegevusetult või ka vahel lobisemas mõne alevi elanikuga täiesti igapäevastest asjadest. Arvamused tema kohta muutusid. Üks oli kindel: ta oli võõras, võib-olla ka juhuslik läbisõitja, kindlustusseltsi agent, proovireisija või midagi säärast. Kui see kummaline mees jäi aga pikemaks ajaks alevisse, muutusid arvamused. Enamik ütles, et ta on veidi teistsugune kui tavaline kodanik, pisut imelikki.

      Seal ta sammus, käed tugevasti taskusse surutud, mõtteisse süvenenult. Igaüks, kes teda nägi, võis ütelda, et ta astub ilma kindla eesmärgita.

      Nüüd seisatas võõras. Talle näis midagi meenuvat. Hetke pärast ta pöördus ning sammus tagasi. Ühiskaupluse kohal ta seisatas, pidas veidi aru ning astus lõpuks kauplusse.

      Sel hetkel polnud peale võõra äris ainsatki ostjat. Nagu toonitades oma kasvatust, võttis ta kübara peast ning ütles müüjannale hommikuse tervituse, ehkki oli peaaegu õhtu.

      „Tahan osta mõned kaardid,” ütles võõras, „päris harilikud pühadekaardid. Meelsasti valin nende hulgast, mida teie oma kallimale praegu sorteerite.”

      Preili tõstis imestunult pea. Mida see võõras tahtis ütelda?

      „Aga ei, mul ei ole kallimat,” ütles preili kindlalt.

      „Nii, nii, siis võite isegi mulle pühadeks kaardi saata,” püüdis võõras naljatada.

      „Aga ma ei tea, kus te elate.”

      Preili rääkis kergelt ja ilmselt selleks, et tal polnud igavuse pärast midagi teha. Või oli ta huvitatud sellest mehest, sest ta oli ju võõras ja kaugeltki mitte inetu mees. Kuid see pooleldi uudishimulik, pooleldi naljatoonis öeldud küsimus mõjus võõrale märgatavalt. Teda läbis nagu kerge värin.

      „Ma elan alevis,” vastas ta lühidalt. See vastus oli nähtavasti mõeldud märguandena, et ta ei soovi sellest küsimusest enam rääkida. Kas oli ta unustanud, kus ta elab, või polnudki tal veel kindlat elukohta?

      Samas hakkas ta suure innuga kaarte valima. Ta soris tüütavalt kaua ning lappis mitmel korral kaardihunniku läbi, kuni jäi peatuma kahele kaardile. Üks kaartidest kujutas kaht härjapõlvlast kohkunult vaatamas mööduvat rongi, teisel kaardil oli harilik talvemaastik. Lõpuks ta võttis veel kolmanda talvemaastikku kujutava kaardi. Ta oli oma valikuga täiesti rahul ning küsis preililt:

      „Kui palju mul nende kaartide eest tuleb maksta?”

      „Kakskümmend üks senti,” vastas teenistusvalmis preili.

      „Nii, nii.”

      Samas meenus võõrale midagi ning ta küsis:

      „Kas te tulite alles läinud nädalal siia ametisse?”

      Preili jäi võõrale pärani silmi otsa vahtima. Mida kõike too mees tahtis teada! Ja kes ta oli?

      „Ei. Miks te seda arvate? Ah jaa, läinud teisipäeval tuli siia küll üks müüjanna, mina aga olen siin olnud juba neli kuud,” vastas preili.

      Jällegi ei näinud jutt meest kuigi palju huvitavat, ehkki ta oli uudishimulikult pärinud. Ta jäi korraks mõttesse.

      „Nii, nii. Kui palju mul nende kaartide eest tuleb maksta?” küsis ta uuesti. Kui talle meenus, et ta oli kord juba hinda küsinud, pobises ta midagi arusaamatut, umbes nagu: „Ei ole tähtis,” ning ulatas preilile kaunis suure raha.

      Lahkunud kauplusest, siirdus ta Kase tänavale ning peatus kahekorruselise nägusa maja ees. Siis uuris ta kaua maja esikülge, astus paar sammu ligemale ning silmitses suurt number 4 ukse kohal. Oli tal sinna majja asja? Ent miks, pagana pärast, ta silmitses nii kaua maja välimust? Ta uudishimu tundus naeruväärsena. Samas ta astus majja. Ta oli nähtavasti selles majas kord varem käinud, sest esikus ei pidanud ta kaua aru, vaid koputas alumisel korrusel olevale uksele. Viivu aja pärast kostsid lohisevad sammud teispool ust, uks avati ning vanaldane naine, prillid ninal, vaatas nagu tunnistades tulijat. Võõrast nähes muutus naise nägu rõõmsaks ning ta lausus:

      „Olge hea, astuge sisse! Te tulite vist korteri asjus tagasi?”

      „Seda küll. Jah, mis ma rääkida tahtsin – jah soo, minu nimi on Saarde, Johannes Saarde, nii et võite mind sisse registreerida. Ma võtan toad ülemiselt korralt. Kõrgelt on ilusam vaade – aknast vaatamine pakub mulle palju lõbu… Ma ei tea, kui kauaks ma siia jään, kuid palun – siin on raha… Kui kuu täis saab, siis tuletage mulle meelde, et ma ei unustaks maksmist.”

      Rääkides ladus ta lauseid vahetpidamata üksteise otsa nagu rutates. Võib-olla kartis ta, et võib mõne tähtsa asja unustada?

      Perenaine näis nendest sõnadest heameelt tundvat. Ta lootis, et saab endale korraliku üürilise, ning ütles:

      „Oh, ega selle tasumisega kiiret ole, aga küllap ma juba meelde tuletan.”

      „Palun, jah… Aga nüüd ma lähen ja korraldan oma asju… Tulen umbes tunni aja pärast tagasi.”

      Ta siirdus läbi alevi jaama, kust talle hoiuruumist anti kaks kohvrit. Üks neist oli määratu suur nahkkohver, kuna teine oli harilik väike käsikohver.

      Suurema kohvri ta andis kärumehe hoolde. Samuti oleks ta võinud teha ka väiksemaga, aga ta hoidis kohvrit hoolikalt käes ega vahetanud seda kordagi teise kätte. Nähtavasti oli kohver kerge või oli selles midagi hinnalist, et ta ei usaldanud seda käest anda.

      Ta tegi paar ametlikku käiku, enne kui ta oma uude korterisse siirdus. Ta käis postkontoris ja külastas alevi konstaablit.

      Postkontoris, kuhu tal polnud rohkem asja kui oma aadress teatada, sattus ta pikemasse keskustellu postkontoriülem Nolensiga.

      Toimetanud ametlikud formaalsused, kaldus nende jutt postikorraldusele. Võõras püüdis näidata, et ta on palju reisinud, sest ta hakkas rääkima mitmete maade postikorraldusest. Ta tahtis arvatavasti ainult kiidelda, leides lõpuks, et Eesti postikorraldus on siiski üks eeskujulikumaid. Postikorralduselt libises jutt poliitikale ja lõpuks kujunes põnevamaks jutuaineks alevi administratiivolude sarjamine. Nad usaldasid teineteist ja postkontoriülem teadis alevil palju pahesid olevat, mis tuleksid kõrvaldada.

      Saarde oli võõras, ta ei teadnud palju kaasa rääkida, ta nõustus postkontoriülema seisukohtadega. Kui postkontoriülem aga tähendas, et elu alevis on liiga üksluine ja igav, siis tõi võõras vastuväiteid. Ta tähendas:

      „Mulle näib, et siinne elu on otse eeskujulik, siin ei tohiks olla igav.”

      Postkontoriülem arvas, et võõras naljatab või tahab viisakuse pärast kiita siinset elu, ja vaidles vastu:

      „Te mõtlete muidugi alevi kena ümbrust, kuid paraku tüütab ka see lõpuks ära. Mis lõbu võibki pakkuda loodus, kui tsivilisatsiooni ja kultuuri saavutused ulatuvad siia ainult ajalehe ja raadio kaudu – lühidalt, siin puuduvad lõbustused.”

      Võõras kuulas huviga ega teinud katset vahele segada. Kui postkontoriülem oli lõpetanud, СКАЧАТЬ