5+5 novelli. Rait Milistver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puutetundliku ekraaniga mobiiltelefoni – abi sellest suurt polnud. Armandile pakkus küll lohutust, kui käeke kõne kenasti vastu võttis ja tervituseks kommipaberit krabistas, kuid pärast selliseid kõnesid läks kojuigatsus veelgi suuremaks ja peoõhtu selle võrra painavamaks.

      Igal juhul muutusid noormehe väljaskäimised järjest harvemaks, nii nagu jäid üha sagedamini vastuseta ka sõprade telefonikõned ja kutsed, kuni need lakkasid sootuks. Oli ju sõpradelgi oma elu, asjad ja tegemised ja egas Armandi koht baarilaua taga kauaks tühjaks jäänud. Lõpuks leppisid sõbrad kokku, et annavad Armandile iseenese leidmiseks aega ja hingamisruumi ning loobusid mehele vägisi peale käimast.

      Seevastu kodus tundis Armand end üha õdusamalt. See oli järjestikku juba mitmes vaikne reede, mil Armand ja käeke lülitasid oma telefonid välja ning otsustasid veeta õhtu voodis ning lõbustada teineteist tubase varjuteatriga. Pärast väikest harjutamist tulid lihtsamad kahe- ja kolmekäelised varjutegelased juba täiesti äratuntavalt välja – krantsi tõugu koeramolu, kuradisarvekestega kassipea ning uhke sulgedest peaehtega indiaanlase profiil. Veidi enam võttis aega kitse ja luigefiguuri väljanuputamine. Lõpuks etendasid nad juba improviseeritud varjudraamat, mille viimane vaatus kulmineerus indiaanlase ja koera kirgliku suudlusega.

      Fantaasiarikas sõrmesidumismäng sütitas mõlemaid, kuni naljatlev käemüramine läks üle hoopis intiimsemateks puudutusteks ja silitusteks ning järgmisel hetkel avastas Armand ennast sängikaaslase sõrmekesi imemas ja suudlemas. Käsi vastas talle meelalt, õrnutsedes Armandi huultel ja silmadel, libisedes üle mehe kaela ja rinna, kuni jõudis erutusest paisunud peeniseni. Ja peatumiseks polnud põhjust sealgi – käeke haaras noormehe riista ja tegutses sellega ühtaegu enesekindlalt ja õrnalt, nii et Armandil käis peast läbi, et kindlasti pole see käekese esimene kord meheauga kokku puutuda.

      Need olid ka viimased sõnad, mille mees suutis mõtteks järjestada, sest nauding pühkis peast kõik minema ning jättis ainult füüsilise mõnu. Mida kauem käekese sõrmed Armandi riistal mängisid, mida tugevamaks muutus tema haare, mida kiiremini sõitsid tema sõrmed peenise ümber, seda piinavamaks muutus erutus, seda suuremaks keris pinge, kuni Armand ei suutnud enam tagasi hoida ja raputav purse tühjendas keha ja vaigistas meeled. Pärast armatsemist jäi käsi Armandi embuses esimest korda madratsile magama kogu ööks.

      Nüüd algasid Armandi elus õnnepäevad, mille sarnaseid polnud ta varem kogenud. Noormees tundis, et käeke toob temast otsekui peopesal välja ainult kõige paremad iseloomujooned ja omadused. Ainult ühest tundis Armand puudust – võimalusest jagada oma rõõmu lähedastega. Võimalusest teenida sõprade heakskiitu ja imetlust. Armand ei olnud armutuules aru kaotanud ja kujutas üsna selgelt ette, kuidas sõbrad, rääkimata töökaaslastest või laiemast tuttavateringist, reageeriks uudisele, et Armand on kokku kolinud käega ja naudib oma elu parimat kooselu. Rääkimata elu parimast seksist. Õnn oli siiski liialt suur, et seda jagamata jätta, sestap valis Armand pärast pikka kaalumist sõprade hulgast usaldusisikuks kunstnik Jaagupi, kellel ta teadis olema üsna radikaalsed vaated seksiküsimustes ning kes väitis end olevat aateline marksist. Selline harmooniline isiksuseomaduste kombinatsioon garanteeris Armandi arvates selle, et isegi kui Jaagup peaks talle usaldatavaid saladusi kellegagi jagama, kõlaksid need seksifriigist marksisti suust Münchauseni, Marco Polo või Gulliveri mõõtu luiskelugudena.

      „No seda me arvasimegi, et ju sul keegi on,“ sõnas Jaagup pärast Armandi eufooriast sõnasegast ülevaadet viimaste kuude juhtumistest ja läbielamistest, „aga et see keegi on khmmm… käsi…“ Sõber vajus pikalt mõttesse.

      „Oled sa mõelnud, Armand, kas tal on ka hing?“

      Sellist küsimust Armand ei oodanud.

      „Mmm… mis hing? Milleks käele hing?“ sattus noormees segadusse.

      „Ma ei tea sedagi, kas mul on hing,“ püüdis Armand häirivat küsimust naljaks pöörata.

      „No kui sa usud, et tal pole hinge, siis teeb see kõik lihtsamaks,“ arutles Jaagup, tegemata väljagi sõbra ebaõnnestunud naljakatsest. „Aga sa võid julgelt arvestada, et isegi kui tal seal õla küljes kaela ja kaela otsas pead ei ole, siis sellist naist pole olemas, kellel pea vahel ei valutaks või tormikam tuju ei tõuseks. Küllap sa varsti ise näed…“

      Jaagupi sõnad polnud ligilähedaseltki selline tagasiside, mida Armand oli usaldusmehelt oodanud, kuid hingepuistamine tõi noormehele siiski kergendust. Kuid mitte ainult kergendust. Kas käel on hing ja kui on, siis kuidas see muudab nende suhet, olid küsimused, millele noormees ei osanud vastata. Need olid küsimused, mida ta suures õnnetuhinas polnud taibanud isegi küsida.

      Esialgu voolas elu siiski samas sängis edasi. Armand ja käeke mängisid, toimetasid, seksisid, magasid ja õrnutsesid, nagu midagi poleks juhtunud. Täpsemalt öeldes, nagu täiesti normaalne armastajapaar. Ja hoolimata marksisti süngest ettekuulutusest ei näinud käekesel kuskilt valutavat, vastupidi – pidevast väntsutamisest oli hell hoopis Armandi väikemees.

      Et Armandi ja käekese suhe algas sõna otseses mõttes voodist, polnud üllatav, et seksist sai nende suhte põhitelg. Kui esialgu võttis initsiatiivi enda kätte väike voodiloom, nagu Armand käekest hellitavalt kutsus, siis mida aeg edasi, seda enam oli vahekorra algatajaks noormees. Üsna ruttu sattus Armand käekese pehmest peopesast ja osavatest sõrmedest lausa raskekujulisse sõltuvusse. Kui nad alguses olid vahekorras korra või kaks päevas, siis varsti jooksis mees ka lõunatunnil töölt koju, et kallimaga koos vallatust teha, rääkimata nädalavahetustest, mil armutuvid enam voodist välja ei saanudki. Kuid Armandi pettumuseks hakkas käsi varsti ilmutama teatud tüdimusemärke. Enam ei vupsanud ta noormehe esimese kutsumise peale madratsile ning vahel pidi Armand koguni tund või kauemgi käekest kaunite sõnadega veenma, et too soostuks lõpuks armumänge mängima.

      Noormees üritas käekese tüdimuse tõrjumiseks rikastada nende seksuaalelu igasuguste vigurite ja ümberriietumismängudega, kuid ka nendest oli abi vaid lühikeseks ajaks. Ei hinnanud käeke oma randme ümber rahvusnukkude seljast laenatud muhumustrilisi seelikuid ega ka pitsilisi kätiseid, millest esimeses nägi ta välja nagu laulupeorongkäiguks ehitud udar ja teistes meenutas kurja nõia poolt kalmaariks moondatud vanaprouat öötanuga. Tuli see nüüd noormehe käpardlikust stilistitööst või millestki muust – varsti polnud enam harvad ka need korrad, kui käsi lõpetas vahekorra enne, kui noormees jõudis erutuse tippu, jättes niiviisi Armandi sõna otseses mõttes iseenda hooleks.

      Armandi kaitseks tuleb öelda, et väikese voodilooma seksuaalne heaolu polnud talle kaugeltki ükskõik. Hoopiski mitte, Armand uuris lausa fanaatilise huviga erinevaid käemassaaži, punktmassaaži, nõelravi ja muude alternatiivmeditsiini koolkondade nippe, kuid käekest tundusid erinevad katsetused pigem ärritavat ja vihastavat.

      Armastajapaari esimene suurem tüli tekkis sellest, et käeke oli kirglises armuhoos surunud Armandi meheausse oma küüned ja seetõttu katkestanud mehe jaoks ülinauditavalt kulminatsiooni poole veerenud vahekorra terava valuaistinguga.

      Armand ei näinud tööõnnetuse edaspidiseks vältimiseks muud moodust, kui kohene maniküür, kuid milline käeke loobuks vabatahtlikult oma kauakasvatatud ja piinlikult hoolitsetud sõrmeuhkustest. Igal juhul tekitasid Armandi jõulised ja küllap ka kohmakad võtted armukese turvaliseks disainimisel kõva vastupuiklemist. Käeke kaitses oma küüsi nagu lõviema poegi ja nii sai pärast väikemeest esimesed kriimud kätte ka suur Armand. Küüned said küll hoolimata vastuseisust lõigatud, kuid käeke kadus kogu õhtuks ja ööks madratsisügavusse ja ei vastanud sealt ühelegi meelitusele, kutsele ega vabandusele.

      Sel ööl nägi noormees õudusunenägu, et madratsi sees ei elagi ainult käsi, vaid käe küljes kasvab terve naine. Naine oli suur ja võimukas, temast õhkus jõudu ja väärikust, kuid ta oli vangistatud madratsisse kandma piinavat karistust. Naine püüdis madratsiummuksist välja СКАЧАТЬ