5+5 novelli. Rait Milistver

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tle>

      5 novelli

      Kirjandusvõistlusele „Bestseller 2015“ esitatud lühijutud on kirjutatud aastatel 2011-2012.

      „5 novelli“ pälvis kirjandusvõistlusel „Bestseller 2015“ eripreemia.

      R. M.

      Käsi

      Armand, kes oli jälle kord poissmeheks saanud, seisis keset oma uue üürikorteri tühja magamistuba ning kratsis kukalt. Kaabitses siis veidi kaenla alt ja kõhvitses kõrva tagant, kuid peale sügeluse leevendumise mingeid muid kvalitatiivseid muutusi magamistoas aset ei leidnud. Ja see oli probleem.

      Nagu iga monogaamsest suhtest ilmajäetud noor mees, nii väärtustas Armandki poissmehestaatuse põhilise hüvena võõrandamatut õigust tuua endale reede õhtul kõrtsist või klubist mõni tore tüdruk, et temaga voodis siis ohjeldamatult teha seda sama asja, mida püsisuhtes kiputakse jagama teenete põhjal, mille üle peetakse arvet üksjagu kauem, kui vallalistel kulub paariks kokteiliks, mõneks tantsuks ja taksosõiduks voodiga varustatud aadressil.

      Sügeluse erinevates kehapiirkondades oligi Armandil esile kutsunud ebameeldiv avastus, et tema uuel kodusel aadressil puudub see kõige olulisem – voodi.

      Kuidas võis tal see üürilepingut sõlmides kahe silma vahele jääda, kuulus müstika valdkonda. See oleks sama, mis rentida jaht ilma mastita või auto ilma ratasteta, kirus Armand. Aga kuidagi oli see tal õnnestunud.

      Liiga karm ta enda vastu siiski olla ei tahtnud, sest lõppeks polnud see elu kõige selgem pärastlõuna, mil ta maakleriga Kentmanni tänaval asuva maja kolmanda korruse korteri uksest sisse astus. Kui ta seda hetke meenutada püüdis, ei meenunudki õigupoolest midagi. Kuid kolmandal korrusel see pidi juhtuma, sest hetk tagasi oli ta avanud võtmetega just kolmanda korruse korteri ukse ning ukse ja võtmete sobivus tõestas kaudselt ka seda, et ta ei olnud eksinud maja ega tänavaga.

      Üks oli kindel, lepingu oli Armand sõlminud millalgi pärastlõunal, sest õhtul oli ta ärganud juba vana sõbranna Janika diivanil, kes serveeris talle pooleliitrises klaasis ebaselge päritolu, kuid selgelt kainestava toimega mürkrohelist ollust ja küsis diivanilaual lebavale üürilepingule osutades varjamatu tagamõttega, et millal siis küllakutset võib oodata?

      „Kuhu ma sind kutsun, tühi korter, pole taburettigi, kuhu taguotsa toetada,“ oli Armand otsesest vastusest mööda põigelnud, kuid lubanud umbmääraselt tulevikku viidates maksta oma võlad siis, kui elamine on mugavustega mehitatud ja võõrustamiseks valmis.

      No niigi palju head tühjast magamistoast, nentis Armand nüüd oma lubadust meenutades – vähemalt ei saa Janika öelda, et mees oleks talle suu sisse valetanud. Noormees ju aimas, et Janika ootas talt isiklikumat laadi tänu selle eest, et Armand kasutas oma lahkuminekudraama ajal tütarlapse kodu korduvalt tormivarjuna ning vajas kogu valuliku protsessi jooksul kõvasti lohutamist, potitamist ja kainestamist. Kuid lähedase sõbrasuhte intiimsele tasandile viimine polnud Armandi arvates mõistlik ja sõbrannale ta omas uues elus voodikohta ei näinud. Janika oli ikkagi inimene oma soovide ja tunnete ja „minaga“, mis kõik tahtnuks kindlasti kõvasti arvestamist ja rohkelt tähelepanu ning pealegi tähendanuks sõpruse edasiarendamine füüsiliseks läbikäimiseks ju uuesti lähisuhtesse sattumist. Ja viimast kavatses Armand mõnda aega vältida. Küll oli tal tõsine kavatsus asuda koheselt järele aitama mõnda aega varjusurmas virelenud suguelu. Nii asutaski ta ennast mööblipoe poole teele, et muretseda uuteks vallutusteks vedrukas stardiplats 160 x 200 cm madratsi näol.

      Et käes oli kuulõpp, tagatisraha ning maakleritasu juba makstud ning suurem sissekolimine alles ees, siis oli Armandi käsutuses üsna napilt vabu vahendeid, mistõttu loovis ta mööblihallis uhkete näidisväljapanekute vahelt voodi- ja madratsiosakonna tagumisse ossa, oletades loogiliselt, et perifeeriast võib leida odavamat sorti või ka allahinnatud küljealuseid, millele tema hammas kergemini peale hakkab. Küsimus polnud ju madratsi kvaliteedis, vaid tema värske poissmehepõlve kvaliteedis ning „igikestva unenaudingu“, „tuhandete käsitsipainutatud vedrude embuse“ ning „meie voodist poleks isegi Tema üles tõusnud“ taolised lubadused luksuslike madratsite tootetutvustuslehtedel jätsid mehe üsna ükskõikseks.

      Jõudes pika ringi järel osakonna kõige tagumisse, hämaralt valgustatud nurka, märkas Armand lõpuks ometi täiesti sobilike mõõtude ning äärmiselt sõbraliku hinnasildiga toredat madratsit. Armand takseeris seda eest ja tagant, proovis kätega vetruvust ning hüppas siis, nagu iga normaalne inimene, kes on veendunud, et turvakaamerad ega teenindajate pilgud kõrvalisse poenurka ei ulatu, selg ees ja taguots urvakil hooga madratsile. Samal hetkel, kui ta istmik vajus pehme vedrumassi kõige madalamasse punkti, tundis Armand tagumiku all midagi kõva. Ja nagu sellest oleks veel korralikuks ehmatuseks vähe! Pärast esimest kokkupuudet võõrkehaga tundis Armand tagumiku all kerget liikumist ning seejärel kõva näpistust vasemal kannikal.

      „Mida kuradit!“ käis noormehel läbi peast ja küllap libises ka keelest üle, sest juba järgmisel hetkel kasvas tema ees justkui põrandast välja valges lühikeste käistega triiksärgis korrektselt lipsustatud klienditeenindaja, kes küsis viisakalt:

      „Kas saab teid kuidagi aidata?“

      Teenindaja operetisaatanlikku ilmumist rõhutas õline naeratus ja sellega tugevas kontrastis olev jääkülm kalkuleeriv pilk.

      Armand, kes oli hooga püsti hüpanud ja paari sammu jagu veel madratsist eemalegi karanud, pöördus nüüd ringi ja põrnitses uneaset kahtlustaval pilgul. Ja kahtlustamiseks oli alust küllaga, sest madratsi keskel, silmnähtavalt kummis katteriide all, oli näha aeglast liikumist, kuni katteriide õmbluse vahelt vupsas ootamatult välja käsi. Täiesti tavaline inimkäsi, mis kobas otsivalt oma väljapääsuava ümbruses madratsi pinda, ning seejärel, midagi leidmata, viibutas Armandi suunas ühemõtteliselt rusikat.

      „Eee… kas see on mingi nali või?!“

      „Ei, see on täiesti komplektne madrats: ergonoomiline, allergiavabadest materjalidest, vedrud nelja kaupa eraldi kotikestes ja veel uskumatult soodsa hinnaga, nagu te isegi näete,“ selgitas müügimees asjalikult.

      „No kuulge,“ ärritus Armand, „te saate aru, mida ma mõtlen, see käsi…“

      „Käsi on samuti täiskomplektne, vaadake ise – viis sõrme, randmest kenasti painduv kaunilt vormitud käsivars,“ jätkas Madratsi-Mefistofeles häirimatult, kuid nähes Armandi tumepunaseks värvuvat nägu, lisas vabandavalt:

      “Ega see nüüd tehase juubelimudel pole jah – see käsi on ka meie jaoks tõsine mureallikas. Tema pärast me olemegi madratsi alla hinnanud – no ei lähe praeguses majandussituatsioonis madratsid koos käega kaubaks. Ja ütleme ausalt, meil pole vähimatki aimu, kust see käsi sinna madratsisse sai. Aga noh, näete ise, seal ta on ja minema teda juba ei aja.“

      „Aga mis ta siis ise räägib? Ses mõttes, et kuidas ta sinna madratsi sisse sai?“ küsis Armand juba huvitatult.

      „No see veel puuduks, et käsi räägiks ka. Meile piisab juba sellestki, et iseenesest tore toode siin lihtsalt tolmu kogub ja müügipinda raiskab. Ei räägi ta midagi – mõnele lehvitab, teisele näitab trääsa ja kes rahule ei jäta, need on ka keskmist sõrme saand näha. Ikka väga piinlikke asju on siin juhtunud. Ma kohe ei teagi, mis teeks, et tast lahti saada…“ viskas müügimees Armandi suunas konksu välja.

      Armand ei mõelnud pikalt, lõppeks oli tal madratsit hädasti tarvis ning kui ta silme ette kerkisid pildid, kuidas voodi end ise üles teeb või padjad kohevaks saputab, siis oligi otsus tehtud.

      „Kui te hinna veel 20 protsenti alla lasete, siis ma võtan ära. Koos käega muidugi. Pealegi, ma olen poissmees, kodulooma mul ei ole ning majapidamises kulub üks abikäsi ikka ära!“

      „See on mehejutt,“ kiitis müügimees agaralt takka, nähes silme ees käegakatsutavas СКАЧАТЬ