Smaragdsaar. Kim Ryan

Чтение книги онлайн.

      1. peatükk

      “Kraadiklaas igavles riiulil. Keegi ei tundnud tema vastu huvi. Ta lebas üksildase ja nukrana ning aina ootas, millal ta jälle tõelise töö saab. Millal ta saab aidata mõnd poissi või tüdrukut. Pärast pikka ootamist tuli tema juurde doktor Rosie Trumble ja ütles:

      “Mul on sulle tähtis ülesanne. Meil on vaja teada, kas väikese Ellise palavik on alla läinud või mitte.”

      Ta võttis oma ülesande üle uhke oleva kraadiklaasi ja viis palatisse.”

      Kraadiklaasi väike piiks vabastas Rosie vajadusest jätkata lugu tema igavlevast ametivennast.

      “Nüüd on ta oma töö teinud ja võib auga riiulile tagasi pöörduda ning uut ülesannet ootama jääda,” lõpetas ta oma improviseeritud muinasjutu ja tõmbas peakangelase tähelepaneliku kuulaja suust välja.

      “Sa oled peaaegu terve, Ellis, temperatuur on juba üsna normaalne. See tähendab, et lähed varsti koju.”

      “Suurepärane!” rõõmustas Ellis. “Aga kraadiklaas?”

      “Mis kraadiklaas?” ei taibanud Rosie.

      “Peab ta jälle riiulile igavlema jääma?”

      “Tal oleks päris hea meel olla riiulil oma elupäevade lõpuni, kui ükski laps enam haigeks ei jääks. Kas sina lubad, et ei jookse enam kunagi vihma kätte ilma vihmavarju ja kummikuteta?”

      Ellis ohkas raskelt.

      “Luban.”

      “See on tore! Nüüd aga lähen ja rõõmustan su ema.”

      Rosie väljus palatist ja ohkas peaaegu samamoodi nagu Ellis.

      “Kuidas see teil küll õnnestub?” sosistas vanaldane meditsiiniõde, kes töötas koos Rosiega. “Mina veensin teda pool tundi kraadiklaasi suhu võtma ja ei mingit kasu. Teil õnnestus see mõne minutiga.”

      “Ausalt öeldes, missis Collins, imestan ka ise, kuidas need muinasjutud mul pähe tulevad,” tunnistas Rosie. “Kes meil veel jäänud on?”

      “Cedric Finigan, toidumürgitus, ja Katherine Strayton, lakunaarne angiin, doktor Trumble.”

      “Alustame Cedricust, et hiljem saaks Katherine’ile rohkem tähelepanu pöörata,” ütles Rosie pärast lühiajalist järelemõtlemist.

      “Ega te ole unustanud, et poole tunni pärast algab konverents?” tuletas õde Rosiele meelde.

      “Aitäh, et meenutasite, kuid ma ei lähe, mul on palju tööd,” vastas Rosie süngelt.

      Missis Collins püüdis naeratust peita. Ta töötas miss Trumble’iga koos sellest alates, kui noor arst Püha Bartolomeose haiglasse tuli ning oli tema iseloomu hästi tundma õppinud. Leebe oma väikeste patsientide ja nende vanematega, samas kõvem kui graniit, kui teda töö juures segati. Töös seisnes kogu miss Trumble’i elu, meditsiin oli tema saatus, tema kutsumus. Ja Rosie ise mõistis seda suurepäraselt. Elatunud meditsiiniõel oli vahel pisarateni kahju Rosiest, kelle seesama saatus oli üksildusele määranud. Millisest pereõnnest saab juttu olla, kui naine on haiglas kakskümmend tundi ööpäevas ja tunneb rohkem huvi võõraste laste kui enda omade – tõsi küll, veel sündimata – vastu. Missis Collins raputas eemalduva Rosie selga vaadates pead ja ohkas kibedalt.

      Ehk õnnestub tal midagi doktor Mike Sullivaniga, mõtles missis Collins. Mees tundub olevat hea inimene, samas on ta suurepärane spetsialist.

      Muiates oma mitte eriti rõõmsa mõtteuiu üle, kiirustas ta miss Trumble’ile järele. Töö ikka kõigepealt, peale selle ei olnud Rosie lubanud kellelgi sekkuda oma isiklikku ellu. Ta oli harjunud toime tulema kõigi raskustega, ükskõik kui suured need ka ei olnud.

      Rosie lõpetas just teise ringkäigu patsientide juurde ja võttis juba kitlit seljast, kui piipar helisema hakkas.

      “Kurat võtaks,” pomises ta vihaselt, “esimest korda elus tahtsin õigeaegselt ära minna.”

      Rosie vahetus oli lõppenud poolteist tundi tagasi, kuid harilikult läks ta kolm tundi hiljem ja tuli tund aega varem. Nii et täna tahtis ta tõepoolest peaaegu õigel ajal lahkuda.

      Piipar jätkas piiksumist ja Rosiel ei jäänud muud üle, kui kittel uuesti selga tõmmata. Ta mõistis suurepäraselt, et vaevalt keegi talle haigla sidesüsteemi kaudu tervitusi saadab. Tähendab, ta peab täna jälle jääma.

      Ja seda vanemate pulma-aastapäeval! Ema kindlasti kurvastab, sest ta palus Rosiel mitte hilineda.

      Rosie võttis piipari ja luges teadet. Teda kutsus osakonna juhataja. Tähendab, palju aega ei kulu. Doktor Frank – Rosie otsene ülemus – oli tegudeinimene ega tunnistanud pikki jutuajamisi, mis tööst eemale rebivad.

      Rosie tõusis kiiresti kolmandale korrusele doktor Franki kabinetti.

      “Tere õhtust, Martin! Mis lahti?”

      “Seda ma arvasin, et te veel haiglas olete, Rosie.”

      Naine kehitas õlgu. Kui ta ei oleks haiglas olnud, vaevalt saanuks ta ilmuda hetk pärast kutset kabinetti.

      “Mis siis juhtus?” küsis ta veel kord, ise kella vaadates.

      “Kas kiirustate?” tundis doktor Frank imestades huvi.

      “Jah, minu vanematel on täna kolmekümnes pulma-aastapäev, ma ei tahaks kuidagi sellele üritusele hilineda.”

      “Mõistan. Teen siis lühidalt – homsest olete te, Rosie, kolmenädalasel puhkusel.”

      “Mida?” pahvatas naine hämmeldunult. “Mul on ju patsiendid!”

      “Kõik teie patsiendid on peaaegu valmis välja saama. Jumal tänatud, uusi ei ole me õnneks võtta jõudnud. Nii et teil ei ole haiglas midagi teha.”

      “Ma töötan siin,” teatas Rosie süngelt.

      “Ärge ometi arvake, et proovin teist lahti saada. Ma ise tunneksin ka puudust sellisest hinnalisest kaastöötajast. Kuid hiljuti kontrollis meid ametiühing ja avastas, et te ei ole tervelt neli aastat puhkusel olnud, teie tööle asumisest saati. Kui me teid lähemal ajal puhkusele ei saada, tulevad meil tõsised probleemid kuni trahvini välja. Nii et, Rosie, teen teile ettepaneku end vabaks lasta ja lihtsalt elust rõõmu tunda. Muide, millal te viimati korralikult puhkasite?”

      Rosie jäi mõttesse.

      “Tõenäoliselt siis, kui ma alles keskkoolis käisin ja seda vist ka sellepärast, et jõudsin kõik koduülesanded ära teha vaheaja esimese nädala jooksul.”

      “Näete siis! Kõige viimane aeg puhata. Olgugi et see ei ole minu asi, aga arvan, et te peaksite hakkama mõtlema perekonna loomise peale. Ma ei taha, et paarikümne aasta pärast minu selja taga kirutaks, et minu pärast ei ole te saanud mehele minna.”

      Rosie punastas ja pööras silmad ära.

      “Sain aru,” pomises ta, “kui puhkusele, siis puhkusele, ja ongi hea – saan lõpuks ajakirja jaoks artikli valmis kirjutada.”

      “Kas te lihtsalt puhata ei saa?” tundis doktor Frank huvi. “Sõita kusagile kaugele… Muide, te lasite jälle konverentsi mööda.”

      “See oleks olnud mõttetu ajaraiskamine,” turtsatas Rosie väljendusrikkalt. “Artikli lubasin lõpetada juuni alguseks. Ongi hea, kui jõuan selle lausa pool СКАЧАТЬ