Sina, see tõeline. Laura Brentwood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kasvu noor naine. Ta nägu polnud peaaegu näha, heledad juuksekiharad olid vajunud õlgadele ja seljale. Kes oleks uskunud, et see nurgelise figuuriga inimene on nii plastiline?

      “Sa oled suurepärane!” hüüdis Oliver, püüdes teha nii, et ta hääl kõlaks muusikast üle.

      Victoria kuulis. Muigas. Vaatas mehele silma.

      “Tänan. Ilus kompliment.”

      “See ei ole kompliment. Komplimendis on tegelikkust ühel või teisel moel ilustatud. Aga see, mis mina ütlesin, vastab tõele. Sa oled suurepärane!”

      “Mis siis ikka, tänan tõe eest.”

      “Palun.”

      Vaikimine. Tants. Oliver osutus päris heaks tantsupartneriks, ta mõistis, mida Victoria tahab.

      “Sa tantsid hästi.”

      “Nüüd tänan mina sind komplimendi eest.”

      “Vastan su enda sõnadega: see on tõsi.”

      Lõpuks väljusid nad väsinuna tänavale. Kus on see võimatu plika? Seda, kus Claire võiks praegu viibida, oli mõeldamatu kindlaks teha. Victoria otsustas üksi koju minna. Ei saa ju inimene ometi selles eas enam kaduma minna!

      Oliver toetas tema otsust. Peaaegu täielikult, välja arvatud üks punkt, nimelt ei kavatsenud ta lasta “sellisel naisel” ilma teda saatmata koju minna. Victoria jäi nõusse, tehes selles osas järeleandmise.

      Hiljem said nad veel korduvalt linna kohvikutes ja restoranides kokku. Käidi ka teatris. Victoriale ei jäänud meelde ei etenduste nimetused ega nende sisu, kõiki ta meeli täitis ainuüksi erutav tunne, mille tekitas ta kõrval viibiv mees. Ja tema soojad käed, mis lebasid – sugugi mitte pealetükkivalt – ta sõrmedel.

      Oliver kinkis lilli. Ta sõidutas Victoria töölt koju, tema omakorda püüdis mehele igati meele järele olla ega võtnud hommikuti autot… Ta hakkas harjuma selle mehe seltskonnaga, tema vaikse naeru ja kombega hoida vestluskaaslasel jutuajamise ajal õlast. Oliver tegi väga elegantseid komplimente nii ta maitse, riietumismaneeri kui arukuse kohta, naeris ta naljade üle ega öelnud kordagi antud juhul tobedana kõlavat labast lauset: “Sa oled ilus…“

      Ükskord õhtusöögi ajal vaatas ta talle kaua mõtlikult silma ja lausus siis:

      “Napoleon on kord öelnud, et ilus naine meeldib silmadele, heasüdamlik – südamele. Ja kui esimene võib olla lihtsalt üks kaunis ese, siis teine on – aare. Nii ka sinuga. Sa oled selline aare, mis…”

      Ja nii edasi. Südamlik hääl, silmast silma pilgud, eelaimus õnnest, mida Victoria nii väga oli oodanud. Tõtt-öelda ei valmistanud Oliverile tema südame võitmine mingeid erilisi raskusi. Kui palju siis armunud naisel ikka vaja on, et oma väljavalitut uskuda?

      Mõne kuu pärast kolis Oliver Victoria juurde.

      “Tead, lapsuke, mul on kodus remont, see ei võta kaua aega, kõigest paar kuud,” mainis ta kord justkui möödaminnes nende järjekordsel kohtumisel. “Ega sa ei tea mõnd odavamat hotelli? Mul on nimelt praegu väikesed rahalised raskused.”

      Victoria hindas seda ülestunnistust vääriliselt. Mis võis küll talle, mehele, selline avameelsus maksma minna!

      “Sa võiksid minu juures elada.”

      Algul kombekohaselt keeldudes tõi Oliver siiski oma asjad Victoria juurde.

      Nüüd algas tema hommik sellega, et ta valmistas mõnd liha- või kalatoitu, sest mees peab ometi korralikult sööma! Oliver tundis end mõnusalt ja turvaliselt. Aga Victoria andis talle oma õrnuse ja hoolitsuse.

      Remont oleks pidanud juba ammu lõppenud olema, kuid Oliver viibis ikka veel Victoria juures “külas”. Selline asjade seis rahuldas mõlemat. Victoria oli armunud ja nautis oma armastust. Oliver kavatses oma korteri üürile anda. Temale kui tavalisele pangateenistujale oleks see olnud hea lisasissetuleku allikas…

      “Nii on kergem koguda raha suurema maja jaoks,” ütles ta. Neid sõnu kuuldes asetas Victoria oma näo ta õla vastu, et varjata liiga õnnelikku, lausa lapselikku naeratust.

      Perekond… Kõrval – mees, kes armastab mind ja kogu mu olemust, kellele pole tähtis, millise kujuga on mu nina või kui nurgelised mu õlad… Heldeke, milline õnn! Mul saavad olema lapsed. Imeilusad poisid! Ja klaver, et nad õpiksid mängima, ja papagoi puuris ja koer… Oo, heldeke küll!

      Kui illusioonid kunagi ei puruneks, oleksid need hindamatud.

      Claire oli oma järjekordsel külaskäigul, kui põrkas uksel kokku Oliveriga, kes asutas tööle minema.

      “Oo…” jõudis Claire vaid öelda.

      Mees patsutas tütarlapsele silma vaatamata talle hellalt õlale. Ta oli parajasti milleski Victoriaga kokku leppimas.

      “Kella seitsmeks siis. Sobib see sulle?” küsis Oliver salapäraselt häält summutades.

      “Jah.”

      Claire’il ei tulnud mõttessegi solvuda, et Victoria tema ilmumise peale just eriti tormiliselt ei reageerinud.

      “Kuhu te kavatsete minna?” tundis ta asjalikult huvi.

      “Restorani,” vastas Victoria mõtlikult õe käest kotti võttes.

      “Ah nii! Te elate koos, eks ole? Ja pole juba ammu restoranis käinud. On mul õigus? Kuule, Tori, mina pole ma ise, kui see pole kõige otsustavam kohting su elus!”

      Claire vadistas edasi, hinnates ühtlasi korteri sisustust: mida saaks siin veel muuta… Victoria naeratas unistavalt.

      “No näed siis, mida sa küll ilma minuta oleksid siin teinud?” küsis Claire teatraalselt. Enne eelseisva õhtu mõistetavat “tähtsust” muutus teisejärguliseks isegi väljavaade teha tema korteris “väikseid ümberkorraldusi”.

      Päev möödus askeldustes: kauplused, kauplused, juuksurisalong, uuesti kauplused…

      Victoria valis küpse kirsi värvi kašmiirkleidi. Juuksed olid sätitud keerulisse soengusse. Välimust täiendas edukalt uue lõhnaõli terav, julge aroom.

      “Oi, õeke, kui rõõmus ma sinu pärast olen! Sellest saab kõige parem kohting su elus! Ainult et sa tee imestunud nägu, kui ta…” Claire vaikis paljutähendavalt.

      “Ära rutta ette. Kust sa selle üldse võtad?” peatas teda Victoria, kes lihtsalt ei suutnud oma õnne uskuda.

      “Sa oled mul kõige parem! Ja ainult täielik eesel ei märkaks seda! Nii, mine nüüd koju ja puhka pool tunnikest, mul on vaja veel mõnes kohas ära käia…” Ja Claire tormas juba bussipeatuse poole.

      Victoria läks koju. Väsimusest püsis ta vaevu jalul. Kõik ümberringi oli hoopis teistsugune.

      Nüüd mu elu muutub. Ma ei kuulu enam mitte ainult endale, vaid ka talle. Alatiseks… Kui meeldiv see ikkagi on!

      Oliver ootas teda kodus, sealt pidid nad otse restorani minema. Victoria tõusis teisele korrusele ja võttis võtme. Talle meeldis, kui ta sai ise ukse avada. Nii ei tülitanud ta Oliveri, kes oli tööpäeva lõppedes väsinud.

      Juba СКАЧАТЬ