Keha kui süütõend. Stella Cameron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tabas ilme Emma näol. Naine kartis midagi. Milles asi oli?

      “Kuidas inimesed sellest nii ruttu teada said?” küsis Emma Billylt. “Pensionäride küla on linnast kolme miili kaugusel ja mina seal küll ühtki hingelist ei näinud – peale Finni.”

      “Siin linnas on võimatu saladusi hoida,” ütles Billy.

      “See ei muutu kunagi,” lisas Finn.

      “Politseinik läks ajalehetoimetusse Rusty Barnesi juurde ja Rusty kaotas enesevalitsuse,” ütles Billy. “Ma ei suuda seda uskuda. Rusty on selleks liiga tugev.”

      “Ta armastas Denise’i,” ütles Emma vaikselt. “Ta tahtis naisele enam kui tööandja olla.”

      Billy heitis naisele terava pilgu. “Kuidas Denise sellesse suhtus?”

      Emma surus reitel lebavad käed rusikasse. “Denise oli sõltumatu. Ma arvan, et ta polnud valmis partneri eest vastutama.”

      “Kas nad olid armastajad?” küsis Billy.

      Emmal võttis vastamine kahtlaselt kaua aega. “Seda ma ei tea. Inimeste eraasjad on nende eraasjad.”

      Muidugi, nõustus Finn, aga ta oli kindel, et Rusty Barnes ja kuriteo ohver olid väga lähedased, ja Emma teadis seda.

      Väga noor politseinik koputas uksele ja sisenes pärast loa saamist ruumi. Ta pidi ilmselt ainult korra nädalas habet ajama ja täna oleks pidanud see päev olema. Ta vaatas tähendusrikkalt Finni ja Emma poole ja ütles: “Proua Forestier on kindel, et te peate seda lugema, ülem.”

      “Kas sa soovid, et me ära läheksime?” küsis Emma.

      “Jääge siia,” ütles Billy.

      “Lobelia Forestier,” pomises Billy joonelist paberit võttes. “Kaubanduskoja president. Milleks meile kaubanduskoda? Öelge mulle. Milline kaubandus? Kui välja arvata inimesed, kes tulevad tunnikeseks Oakdale’i sisseoste tegema, on meie rekord kakskümmend viis turisti aastas. Ja nemadki tulevad ainult sellepärast siia, et neil saab kusagile mujale teel olles bensiin otsa. See Lobelia istub seal, vahib alla väljakule ja on tähtsust täis. Pigem klatšikoda. See pole isegi palgaline töökoht, kuna meil pole raha, et talle mitte millegi tegemise eest maksta.”

      Politseinik köhatas ja viipas peaga avatud ukse suunas.

      Billy, kes oli väga lühikest kasvu mees, aga jässakas nagu tuletõrjehüdrant, kargas püsti. “Sampson, kas sa sündisid põllu peal või?” ütles ta noormehele. “Pane see pagana uks kinni.”

      Sampson täitis käsku ja Finn sai aru, et ta oleks parema meelega teisel pool ust.

      Billy istus uuesti oma krigisevale toolile, pistis lugedes piparmündikomme suhu ning tema hingamine muutus kirja lugedes häälekamaks. “Ma ei näe, kuhu sa saaksid vintpüssi peita,” ütles ta Finni lühikesi pükse ja T-särki vaadates. “Snaiper, mis? Ma vist teadsin seda.”

      Finn näris küüneäärt. “Ma olin snaiper – see pole ainus asi, millest ma loobunud olen.”

      “Sul on kindlasti hea meel kuulda, et proua Forestier ja tema käsilased on juhtumi meie eest lahendanud. Sina tulistasid preili Steeni läbi käimla lahtise ukse, jooksid ümber nurga ja said proua Lachance’iga kokku. Enne peitsid vintpüssi ära.”

      Pilk Emma näole oleks Finni äärepealt endast välja viinud. Naise huuled olid paokil, kulmud hämmeldunud ilmes kokku tõmbunud. “See uks oli kinni,” ütles ta. “Kuni see avanes. Ja ma oleksin lasku kuulnud. Need inimesed vajavad mingit tegevust.”

      “Proua Forestier organiseeris salga inimesi vintpüssi otsima,” ütles Billy tüdinult. “Nad toovad selle kohe siia kui leiavad.”

      Emma itsitas ja Finn muigas.

      “Täna proua Forestieri minu poolt,” ütles Billy Sampsonile. “Ja ütle talle, et meil on tegemist ametliku kuriteopaigaga, nii et ta ei pääse sellele ligi. Võiksid ka mainida, et tapja on vabaduses ja me ei tea, millal või kus ta välja ilmub.”

      “Ta ütles, et soovib enne äraminekut sõnakese rääkida.”

      Billy pööritas silmi. “Ütle, et politseijaoskonna ülem on siin ja maruvihane, et seda juhtumit üksi ära ei lahendanud. Aja see asi korda.”

      Sampson kiirustas minema ja Finn püüdis meelde tuletada, mis tunne oli nii noor olla.

      “Viime teid tagauksest välja,” ütles Billy. “Ma lasen politseinikul sind koju sõidutada, proua Lachance.”

      “Ma viin ta koju,” ütles Finn ja sai kohe aru, et oli liiga innukas oma pakkumise tegemisega.

      “Finn, ma soovitan sul ettevaatlik olla. Keegi võib sinu peale viha kanda. Praegu on raske midagi öelda. Ja proua Lachance – ma ei ole sinu turvalisuses kindel. Ma tahan sellest linnapea Lachance’iga rääkida.”

      Emma noogutas ja Finn imetles tema enesevalitsust.

      “Denise Steeni ei armastatud selles linnas,” ütles Billy otsekui iseendale. “Ta kirjutas palju asju, mis inimesi vihastasid.”

      “Teda armastati,” ütles Emma. Ta nihkus tooliservale. “Denise ütles, et kirjutas seda, mida ta uskus. Ja ta ei pugenud inimestele, kes end siinkandis tähtsaks pidasid. Nendele ta ei meeldinud, sest nad kartsid teda. Tavaliste inimeste meelest oli ta suurepärane.”

      “Kahjuks võttis ta sihikule libedad lurjused, kes ei tahtnud, et nende must pesu päevavalgele tuleks,” sosistas Billy. “Kas sina kuulud ka sellesse klubisse?”

      Kui Emma kohe ei vastanud, jäi Finn teda ainiti vahtima. Ta oli alles paar päeva linnas olnud ja kõik nägi välja nagu vanasti, aga ta teadis juba, et siin oli palju muutunud.

      “Millisesse klubisse?” küsis Emma ja vahtis Billyle ülbelt otsa.

      Billy ilme mahenes. “Rahune, Emma. Me oleme ammused tuttavad, kaua enne seda kui sa meie linna kõige tähtsama ninaga abiellusid. Ja sa tead küll, millist klubi ma silmas pean.”

      “Jah, tean ja sina tead, et ma sellesse kuulun. Meil on väike seltskond ja me oleme väga lähedased. Ja mulle ei meeldi, et sa paistad meie klubi millekski räpaseks pidavat. See klubi? Me lihtsalt toetame naisi.”

      “Ja julgustate kuulu järgi mõnesid neist oma meestele ja peigmeestele vastu hakkama,” ütles Billy. “Enesekehtestamistreening. Eneseusaldus. Teadasaamine, et suudad saada kelleks tahes – kui seda piisavalt tahad.”

      “See on tõsi,” ütles Emma. “Me aitame üksteist ja õpime, et teistel inimestel pole õigust meid halvustada ja tekitada meis tunnet, et oleme luuserid.” Nüüd oli tema kord käituda vastavalt sellele, millesse ta uskus.

      “Denise oli samuti liige, eks?” küsis Billy.

      Emma tundis end lõksu aetuna, ehkki selleks polnud põhjust. “Denise ei käinud tihti, aga ta kuulus klubisse. Ta pani meie retseptid ja nõuanded ühte leheveergu. Ja ta avaldas harjutusi, mis meid naerma ajasid – ta tegi seda kriipsujukude abil. Ta kirjutas uutest meiginippidest ja suundadest. Õpetus Cayenne’iga mudavannist, mis paneb naha särama. Kurgiviilud jahutuseks silmadele, et pipar silma ei läheks ega põletaks. Jalgade leotamine kuumas piimas. Kuidas õppida ei ütlema. Kõik СКАЧАТЬ