Teisipäevanaiste pudru ja kapsad. Monika Peetz
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Teisipäevanaiste pudru ja kapsad - Monika Peetz страница 5

СКАЧАТЬ ja oli kutsunud poja ja minia ettevõtte juhatusse. Kuni nad leiavad sobiva eluaseme, tulevad Alexander ja tema värske abikaasa Sabine nende juurde elama. Oma ärirõivastes nägid nad välja nagu kaksikud. Estellel kadus igasugune naerutuju. Ta ei olnud iial tundnud soovi emaks saada. Veel vähem kasuemaks.

      Judith pidas kasulaste väljailmumist läbimurdeks. Ta oli õigel teel. Seda ta tundis. Kunst seisnes selles, et alateadvuse sõnumeid tuli veelgi täpsemalt interpreteerida. Kombinatsioonist, mis lebas Estelle kosmeetikalaual, ei suutnud isegi kõige lopsakam fantaasia midagi head välja lugeda. Kõik negatiivsed kaardid näisid oma praeguses asetuses koonduvat suureks katastroofiks.

      Judith pühkis kaardid energiliselt hunnikusse kokku, segas uuesti ja küsis Estelle abi: „Tõmba üheksa kaarti.”

      Estelle tõmbas südilt ja ilma mõtlemata. Piduliku ilme ja mõõdetud tõsidusega pööras Judith kaardid ümber. Ainus, kes tema spirituaalsete kunstide vastu huvi tundis, oli Oskar, Estelle lumivalge kuningpuudel. Tema täisnimi oli Oskar von Caniche IV. Prantsuse keel kõlas suurejooneliselt, kuid tähendas ikka vaid puudlit. Nooblilt trimmitud neljajalgne vaatas Judithi kaarte nii ootusärevalt, nagu saaks ta sellest tõepoolest midagi aru.

      Estelle küsimused tuleviku kohta olid hetkel pigem praktilist laadi: „Mis sa arvad? Kas mul fööni läheb vaja? Hommikumantlit? Käterätte? Magamiskotti? Telki? Kas me peame toitu kaasa võtma?”

      Estelle kuulus selle statistilise 21 % hulka, kes ka 24 aastat pärast Saksamaade taasühinemist ei olnud veel kunagi riigi idaosas käinud.

      „Me ei sõida Taga-Mongooliasse. Me sõidame Mecklenburg-Vorpommernisse. See kuulub tsiviliseeritud maailma,” ütles Judith.

      „Ma vaatasin järele,” parandas Estelle. „Vastavalt ELi standardile on see piirkond asustamata. 78 elanikku ühel ruutkilomeetril.”

      „Seevastu 18 000 järve,” täiendas Judith.

      Estelle, kes oli just kohvri luku kinni tõmmanud, kadus jälle garderoobituppa. „Ma unustasin ujumisasjad.”

      „Sa võid igal ajal paljalt vette hüpata. See on endine Saksa DV. Nad pooldavad vabakehakultuuri,” selgitas Judith.

      „Ma olen üle kolmekümne,” teatas Estelle, „siis on vaja kogukehabikiine.”

      Oskar, kes nuuskis kaardikomplekti, tõi kuuldavale südantlõhestava ulu. Judith võis temaga ainult nõus olla.

      „Noh? Mis meid ees ootab?” küsis Estelle ja trügis Judithi kõrvale. Kas tähtede seis nende reisiks oli tõesti nii halb?

      „Kaardid on pärit biidermeieri ajast,” pobises Judith. „Seega võib piltide tõlgendamine keeruline olla.”

      Judithi põiklev vastus muutis Estelle ebakindlaks. Ta tahtis tulemust kuulda. „Mul on õigus oma saatust teada,” rõhutas ta.

      Telefonihelin vabastas Judithi inkvisiitorlikest küsimustest. Estelle võttis vastu. Tema naeratus kustus. „See on Eva,” sosistas ta. „Temaga juhtus õnnetus. Peaaegu.”

      „See on intuitsiooni võim,” märkis Judith rabatult, kui oli kuulnud, mis koolis juhtus. „Eva oli ammu aru saanud, et midagi on valesti. Tema keha hüppas ohu eest spontaanselt kõrvale, enne kui aju jõudis üldse käivituda.”

      Eva lugu tõestas ilmekalt, kui oluline oli treenida sisehäält. Judithi pilk langes jälle kaartidele, mis pidid andma aimu nende reisist Mecklenburg-Vorpommernisse. Ühise ettevõtmise õnnestumisele seisis eelkõige vastu kaart „Nr 8. Vale isik.” Sellele lisandusid kurja kuulutajad „Vargus” ja „Kurb uudis”.

      Harmoonia järele see ei lõhnanud.

      „Üks mees paneb meie sõpruse proovile,” proovis Judith seletust leida.

      „Max?” küsis Estelle.

      „Pigem võõras mees,” arvas Judith. Estelle läks garderoobituppa ja avas uuesti kohvri. „Võib-olla peaks ma midagi šikki kaasa võtma,” ütles ta. „Ei või ju iial teada, võõraste meestega.”

      5

      „Noh? Mis oli?” küsis Caroline. „Kas olid triikraua sisse jätnud?”

      Ta istus ikka veel advokaadibüroos kirjutuslaua taga, kui Eva talle helistas.

      „Loomulikult mitte,” kõlas telefonist Eva rõõmus hääl. „Mul oli täna kohe mitu kaitseinglit ametis.”

      Justkui tundes Caroline kriitilist pilku läbi telefoniliini, kaitses Eva end kohe. „Ma olen katoliiklane. Siis võib taevast mõjutamist uskuda.”

      Caroline oli selle seisukoha jagamiseks liiga advokaat: „See on ehitajate käkk, siin tuleb midagi ette võtta.” Tema kogemus õpetas, et oli parem mitte jääda lootma jumala tahtele või saatuse kõrgemale plaanile või metafüüsilistele nahkhiirtele, kes su hädaolukorrast päästavad. Inglid olid ebausaldusväärsed tegelased. Õhtul, kui ma voodi läen, neljateist inglit valvamas näen: isegi kuulsas unelaulus, kus neliteist valvsat inglit voodi ümber trügisid, tahtsid kaks sind otsejoones taevasse saata.

      Eva ei tahtnud laskuda diskussioonidesse oma peaaegu-õnnetuse juriidiliste aspektide üle. „Minuga ei juhtunud midagi. Jääb nii, nagu kokku lepitud. Me sõidame Kiki juurde. Homme hommikul,” lõpetas ta telefonikõne. Ta kõlas hingetult ja närviliselt. Caroline oletas, et sõbranna oli šokis.

      „Proua Seitz, proua Seitz…” kuulis Caroline erutatud häält koridoris hüüdmas. Samal hetkel paiskus büroo uks lahti. Tuppa tuhises surnukahvatu, läbipaistev, voogava rüü, valgeks meigitud näo, sügavmustade silmade ja lillade huultega olend. Tondi nimi oli Nora ja ta oli Caroline uus praktikant. Ta hinded olid esmaklassilised, käitumine ja maitsemeel harjumist vajavad. Nora ettekujutus oma uuest elukutsest advokaadi assistendina oli mõjutatud Ameerika seriaalidest, ent büroo argipäev oli seni olnud suur pettumus. Liiga palju pabereid, liiga vähe adrenaliini. Nii entusiastlikuna kui täna polnud Caroline tüdrukut veel iial näinud. Erutatult vehkis ta ühe kirjaga.

      Caroline tundis selle välimusest kohe ära. Ähvarduskiri. Juba jälle.

      „Ma tapan su ära,” seisis paberil. Punane kiri oli laiali jooksnud.

      „Kas see on veri?” pahvatas Nora erutatult. Ta oli ilmselgelt vaimustatud, et lõpuks toimus midagi, mis oli võrreldav „CSI” sarjaga.

      „Punane marker,” nentis Caroline pärast põgusat nuusutamist.

      Nora vajus pettunult kühmu. „Aga see on ju ometi tõsiseltvõetav ähvardus, või mis?”

      Caroline ei teinud juhtumist suuremat numbrit: „Mis te arvate, kui palju selliseid kirju on büroo aastate jooksul saanud? Kaustade viisi.” Ta proovis kõlada võimalikult neutraalselt. See, kes kaitseb mõrvareid ja teisi kriminaalkurjategijaid, peab arvestama, et võib ise sihtmärgiks sattuda.

      „Minge kinno ja unustage see jama,” soovitas ta. „Kohtume jälle pärast mu puhkust.”

      Nora kadus pettunult. Caroline tõmbas sügavalt hinge. Karjääri algusest saadik oli talle tuttav olukord, kui sind ähvardati, sõimati ja rünnati. See kõik polnud midagi võrreldes selle ajujahiga, mida ta pidi taluma viimastel kuudel. Caroline oli määratud kaitsjaks ühes drastilises inimröövikaasuses. Üks väike tüdruk oli päise päeva ajal kadunud avalikust ujulast ja leitud kaks päeva hiljem СКАЧАТЬ