Tervendav vägi väljaspool meditsiini. Carol A. Wilson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Korduvalt oli iga individuaalne vastus: „Ma olen kogu elu niimoodi elanud.“ Tervislikku eluviisi õpetasid neile vanemad juba lapseeas, ent oli üks noor naine, kes alustas treeningprogrammi pärast seda, kui infarkti suri ta isa, kes polnud kunagi tervislikust eluviisist lugu pidanud.

      Paljulubav uudis on, et me ei pea enam toetuma vanematele kui rollimudelitele, sest teadmised tervishoiust ja haiguste ennetamisest kasvavad pidevalt ning positiivne tagajärg on ilmne. 20. sajandil suurenes keskmine oodatav eluiga 30 aastat – suurim saavutus inimkonna 5000aastases ajaloos. Saja-aastased – need, kes elavad kolmekohalise numbrini – ei ole enam nii eksklusiivne klubi: kasvas 1999. aastast 2000. aastani 51 %. Selle hariduse mõju tervisele on nähtav ka Haiguste Kontrolli Keskuse (Center for Disease Control, CDC) aruandes, et kolledži üliõpilastest suitsetab ainult 10 %, samal ajal kui 31 protsendil, kes suitsetavad, on keskkooli- või üldharidus (CDC, 2006).

      Suurim väljakutse ameeriklastele on istuv eluviis ja rämpstoidu tarbimine. Lapseea rasvumine on saanud epideemiliseks ja kehalise kasvatuse tundide kärpimine kooli õppekavades on sellele epideemiale kaasa aidanud. Enamik sekkumisi, mida ma olen näinud lapseea rasvumise kahandamiseks, on keskendunud laste kaasamisele füüsilisse tegevusse pärast kooli ning eemale teleritest ja videomängudest. Teated kasust, mida toob tervisele kõndimine 30 minutit päevas, on julgustavad, sest need näitavad, et füüsiline aktiivsus ei tähenda ilmtingimata spordiga tegelemist. Inimesed ei tunne enam, et peavad valdama mingit spordiala või astuma terviseklubisse.

      Keha-meel-vaim mudel

      Peale elustiili ja haiguse sotsiaalsete aspektide võime näha, et suured uurijad ja suured mõtlejad kujundasid haiguse ja tõve mudeleid, arvamata sinna sisse vaimsuse valdkonda. Ent oli teisi ärganud suurvaime, kes läbistasid pimeduse oma valgusega. Gary Zukav viitas raamatus „Seat of Soul“ (1990) William Jamesile, Carl Jungile, Benjamin Lee Whorfile, Niels Bohrile ja Albert Einsteinile, kui kirjutas: „Ma jõudsin arusaamisele, et neid mehi ei motiveerinud maised auhinnad või kolleegide lugupidamine, vaid nad panid kogu oma hinge ja mõistuse millelegi ning jõudsid erakordsesse kohta, kus mõistus ei suutnud enam luua seda tüüpi andmeid, mida nemad tahtsid, ja nad olid inspiratsiooni territooriumil, kus nende intuitsioon kiirenes ja nad teadsid, et on olemas midagi enamat kui aja ja ruumi ja mateeria vald, midagi enamat kui füüsiline elu. Nad teadsid seda.“

      Tänapäeva autorid, nagu Herbert Benson, MD; Joan Borysenko, PhD; Deepak Chopra, MD; Barbara Dossey, PhD; Larry Dossey, MD; M. Scott Peck, MD; David Eisenberg, MD; Richard Gerber, MD; Jon Kabat-Zinn, PhD; Ted Kaptchuk, OMD; Christiane Northrup, MD; Mehmet Oz, MD; Bernie Siegel, MD; Andrew Weil, MD; ja teised, on tõstnud teadvelolekut ja teadvust meele ja keha vahelistest suhetest tervendamisel. Deepak Chopra (1998, lk 5) sedastas: „Meie rakud kuulavad pidevalt salaja pealt meie mõtteid ja muutuvad nende vahendusel.“ Barbara Levine’i (2000) 15 aastat kestnud võitlus siis opereeritava ajukasvajaga viis ta avastama „tuum-uskumusi“ ja „parimaid mõtteid“, mis seovad inimese keha ja meelt. Kirurg-onkoloog Bernie Siegel (1998) leidis, et inimesed ei otsi välja iidsete meistrite tarkusi, sest nad usuvad, et moodne teadus ja tehnoloogia võivad rahuldada nende vajadusi. Ent kui nad on silmitsi eluohustava haigusega, peavad nad otsa vaatama oma surelikkusele ning saavad aru, et teadus ja tehnoloogia ei paku nende kriisile lahendusi. Siis ärkavad nad elule, otsivad üles tarkuse, mis aitaks neil elada mõttekamat elu, ning avastavad elamise rõõmu. Siegel määratles nende isikuomadused, kel õnnestub elada vähiga kauem kui eeldatud: võitlusvaim, tahtmine õppida ja muutuda ning vaimne leidlikkus (Siegel, 1998).

      Carl Jung (1933) oli ammu täheldanud, et patsiendid vajasid tervenemiseks vaimset orientatsiooni.

      Keerame selja tervenemisele

      Hoolimata sellest, et tunnistatakse ülitähtsat ühendust meele ja keha vahel, eirab tervishoid niisugusena, nagu me seda tänapäeval tunneme, enamjaolt suhete rolli tervenemisprotsessis, kuigi tunnistatakse, et see, kuidas me mõtleme ja tunneme – kas tunneme end hoituna ja poputatuna – , mõjutab haiguse käiku. Ent irooniline küll, kuigi rahulolematus ja usaldamatus moodsa tavameditsiini vastu kasvab, alustavad paljud patsiendid oma tervenemisrännakut, andes end arstide hoolde teaduse ja tehnoloogia vihmavarju all, selle asemel et ennast väestada keha-meel-vaim lähenemisega tervenemisele. Larry Dossey (1995, lk 5) väljendas seda probleemi nii:

      Probleemi tuum on selles, et meie kui kultuur oleme kollektiivselt pööranud selja tervenemisele. Me ei peaks ennast ninapidi vedama: me oleme selle sees kõik koos, ühiselt lummatud kehalisest lähenemisest tervisele ja haigusele ning pimestatud tehnoloogia lubadustest ajada korda iga mõeldav tõrge kehas. Selle taustal on tervendajad ja tervendamine kõrvale tõrjutud ja peaaegu unustatud, ning meie maksame selle eest. Eirates teadvuse, hinge, vaimu ja tähenduse rolli… oleme sünnitanud vaevuse, mis täidab mitte üksnes tervendajaid ja tervendamist, vaid kultuuri hinge ja vaimu.

      Kallite ravimite ja operatsioonide mudel

      Viimati käisin ma arsti juures 1994. aastal. Otsustasin terveneda väljaspool meditsiini, mis oli eeskätt keskendunud füüsilisele sümptomatoloogiale. Kui mu ortopeediakirurg hakkas 1992. aastal, aastaid pärast suusaõnnetust, mind ette valmistama põlveliigese vahetuseks, otsustasin mina selle asemel hakata jooksma poolmaratone, lõpetasin retseptiravimite võtmise ja viskasin prügikasti oma arsti käsiraamatu, mis loetleb üles kõik jooksvalt saadaval olevad ravimid koos näidustuste ja vastunäidustustega. Mind tegi ärevaks avastus, et retseptiravimite kõrvaltoimed ja riskid olid sageli palju hullemad kui diagnoositud probleem, s.o „põhjustab vähki väikestel ajukoertel“. Tegelikult iga ravim, mis oli mulle üldse kunagi kirjutatud, kõrvaldati viimaks turult, sest pikaajalised andmed näitasid ebasoodsaid ja kahjulikke kõrvaltoimeid inimestel.

      Isegi jooksvate majandusraskuste ajal, mis vaevavad meie ühiskonda, tuleks teadmiseks võtta, et kallis ravimi- ja operatsioonimudel on efektiivne paljude akuutsete juhtumite korral, aga need juhtumid on äärmises vähemuses. On leitud, et ravimi- ja operatsiooni- mudel on peamine surmapõhjus, kui seda kasutatakse krooniliste tervisehädade puhul, ning meditsiinilised eksimused põhjustavad rohkem surmasid kui autoõnnetused, rinnavähk või aids.

      Meditsiinilised eksimused

      1999. aastal šokeerisid meid kaks uurimust, mille tulemused avaldas USA valitsusagentuuri meditsiiniinstituut (Institute of Medicine, IOM): 44 000 kuni 98 000 ameeriklast sureb igal aastal meditsiiniliste vigade tõttu ning sellega kaasnev kulu on 17 miljardit kuni 29 miljardit dollarit. See elukaotus on võrdne inimeste arvuga, kes sureksid, kui iga päev üks hiigelreaktiivlennuk alla kukuks ja kõik reisijad surma saaksid. Siin pole arvestatud neid, kes surevad meditsiiniliste eksimuste tõttu väljaspool haiglaid (Kohn, Corrigan & Donaldson, 2000).

      Uurimuses tööandjapõhistes terviseplaanides osalenud 16 100 patsiendi kohta, keda aastatel 2001 – 2002 opereeriti, teatati, et meditsiinilised vead operatsiooni ajal või pärast seda võivad tööandjatele maksma minna ligi 1,5 miljardit aastas. Lisaks jätkuvad meditsiiniliste eksimuste mõjud kaua aega pärast seda, kui patsient lahkub haiglast. Meditsiiniliste eksimuste uurimused, mis keskenduvad ainult statsionaarsetele patsientidele, võivad alahinnata kulutusi kuni 30 %. Aruanne näitas ka, et üks igast 10 patsiendist, kes suri 90 päeva jooksul pärast operatsiooni, suri ärahoitavate vigade tõttu, ning üks kolmandik surmadest juhtus siis, kui patsient oli haiglast välja lastud (Encinosa & Hellinger, 2008).

      Starfield (2000) teatas 225 000-st iga-aastasest surmast, kui võeti arvesse arsti eksimus, hooletus, kahjulikud toimed, ravimite vastastikune mõju ja haiglas saadud infektsioon. Ent meditsiinilised eksimused võivad esineda ka haiglavälistes arstipraksistes. Weingart (et al., 2000) teatas, et 4–18 järjestikust mittestatsionaarset patsienti kogevad arstipraksistes negatiivseid mõjusid, mille tulemuseks on 116 miljonit lisa-arstivisiiti, 77 miljonit lisaretsepti, 17 miljonit kiirabikülastust, 8 miljonit hospitaliseerimist, 3 miljonit pikaajalist haiglasviibimist ja 199 000 lisasurma.

      Tervisekindlustuse СКАЧАТЬ