Turms, surematu. Mika Waltari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olen ära rääkinud selle, olen õigupoolest rääkinud ära kõik meie retke kohta, sest kõik muu juhtus samamoodi. Vahe oli ainult laevade suuruses ja arvus, päevaajas, vastupanu sitkuses, saagi rohkuses ja muudes teisejärgulistes asjaoludes. Me sõitsime mere poolt ümber Küprose ja uputasime mitu Kurioni ja Amathuse laeva, mille olime meelitanud meile lähenema, näidates pärslase kilpe ja sõjamärke. Kuid me ei saanud takistada, et mõned kalapaadid nägid, mis juhtus, ning pääsesid põgenema ja nähtust rääkima. Sestap tegime kiiresti ja Dionysios lõi jalaga vastu laevalage ning hüüdis soodsat tuult, et saaksime purjetada otse Foiniikia randa, kõige elavamatele laevateedele. Keegi ei võinud aimata, et me sinna läheme. Mitu inimpõlve polnud mereröövlid söandanud minna neile tsiviliseeritud maailma kõige turvalisematele vetele.

      Kuid tasane tuul puhus ainult Küprose poole, nagu tuul päeviti maa poole puhub ja hommikuti maa poolt mere poole, kui just merd ei valitse tormid või tujukad rajutuuled. Nii on asja korraldanud merejumal, et kalurid pääseksid hommikuti enne koitu merele ja õhtul päevatuulega maale tagasi. Kuid meile polnud tülinaks ainuüksi see päevatuul, mis surus me laevu maa poole, vaid ka tülikas merehoovus, mille eest Salamise mehed olid meid hoiatanud ja mis tegi kasutuks meie aerud, kui püüdsime sõuda Dionysiose soovitud suunas.

      Sellepärast lõi ta jalaga vastu laevalage, kõmistas kilpi ja kutsus pärituult. Mikon tuli meie juurde, vaatas mind muiates, endal tuttav korts kulmude vahel, ja tegi ettepaneku: „Kutsu ka sina tuult, Turms, kutsu kas või lõbu pärast.”

      Ma ei oska seletada, miks ma nii tegin, kuid ma tõstsin käsivarred ja hüüdsin kolm korda, siis seitse korda ja lõpuks kaksteist korda aina kõvema häälega, kuni mu enda karjumine mu ekstaasi ajas, nii et ma ei teadnud, mis mu ümber juhtus.

      Kui ärkasin, jootis Mikon mulle veini ja hoidis mu pead käsivarte najal. Dorieus vahtis mind kummastades ja Dionysioski näis kohkununa, ehkki ta millessegi ei uskunud. Äsja pilvitult säranud taevas oli värvi vahetanud ja läänest kerkis sinakasmust pilverüngas, mis lähenes nii kiiresti, justnagu meile oleks lakkade lehvides lähenenud tuhandepealine pigimustade hiigelhobuste kari. Dionysios käskis tõsta purjed, samal ajal kuulsime juba kappavate kapjade mürinat, meri tõmbus mustaks ja hakkas vahutama ning meie kohal sähvisid välgud. Laevad kaldusid ja mõlemad viiekümneaerulised rüüpasid vett. Siis meid kisti edasi, purjed laksusid, raheterad ja vahupritsmed pimestasid silmi ja me ei saanud teha muud kui järgneda tuulele, et mitte uppuda majakõrguseks kerkinud lainetesse.

      Kui välgud lõõmahtasid ja laev ragises, lamasime tekil ja hoidsime kinni, kes millest sai. Kuid Mikoni joodetud vein tõusis mulle pähe, ma ajasin end komberdamisi püsti, hoidsin mastiköiest kinni, sattusin ekstaasi ja püüdsin kõikuval tekil tantsida, nagu olin kord tantsinud Delfi teel. Tants tuli mu liikmetesse ja mu kõrist tuli sõnu, millest ma aru ei saanud. Alles siis, kui torm hakkas vaibuma, langesin laevalaele istukile ja olin täiesti rammestunud.

      Mikon tuli mu kõrvale, pani käsivarred mu kaela ümber ja ütles: „Turms, kes sa ka ei ole, ma aimasin, et tunnen sind, nagu sina otsemaid mind tundsid. Aga oleks olnud küllalt, kui oleksid kutsunud tuult kolm korda. Nüüd ma ei tea, kuhu lained meid ajavad.”

      „Ma ei saa aru, mis juttu sa ajad,” vaidlesin vastu ja vaatasin tema kannatlikult rahututesse silmadesse. Need vaigukarva silmad olid mulle tuttavamad kui ühegi enne nähtud inimese silmad.

      Mulle tundub, et nägin ka Dionysiose algusest peale läbi, kuid mul polnud temaga midagi ühist, ehkki inimesena olin õppinud temast lugu pidama. Ma tundsin ka Dorieust ja sidusin end temaga oma tahtest olenemata, kuna oli määratud, et seome end teineteisega. Kuid tema iseloom ja eesmärk ja kõik temas oli minu omaga vastupidine, nii et mu seotus temaga oli pigem viha kui kiindumus, ehkki ma muidugi ei vihanud teda, sest ta oli mu sõber. Seevastu pidasin Mikonit endasuguseks ja kõik temas tõmbas mind ligi.

      „Ma ei saa aru,” kordasin ma ja puudutasin sõrmega ta laupa. „Kes sa õigupoolest oled?”

      Mikon küsis: „Miks sa puudutad sõrmega mu laupa, kuigi ütled, et ei saa aru? Kas sa pühitsed mind või vastad ainult mu märguandele?”

      Mind uudishimulikult vaadates pani ta käed risti ja vahetas kiiresti kolm korda järjest sõrmede asendit. Kuid mina ei saanud aru ja ainult raputasin pead.

      Oma silmi uskumata ütles Mikon hämmastunult: „Kas sa tõesti ei tunne ennast, Turms, kas sa tõesti ei tea, kes sa oled? Sa panid oma väe esimest korda proovile.”

      Mikoni salapäratsemine ärritas mind. „Minus pole mingit jõudu,” nähvasin ma vastu. „Kutsusin tuult ainult oma lõbuks. Ma ei tea endast muud kui seda, et välk tabas mind tamme all Efesose lähedal. Kui ärkasin, olin alasti ja uuesti sündinud ega teadnud midagi oma minevikust.”

      „Ometi kannad sa endaga minevikku kaasas,” väitis Mikon. „Miks sa muidu oleksid niiviisi käsivarsi tõstnud ja rääkinud tuulesse keeles, millest mina aru ei saanud. Ka su ihuliikmed võplesid otsekui pühas tantsus. Sa tead rohkem kui arvad end teadvat, Turms.”

      Me saime rahus rääkida, sest laevamehed olid kohkunult meist eemale tõmbunud. Dionysiosel olid käed tööd täis laeva juhtimisega ja Dorieus oli põgenenud laevalae alla.

      „Me kõik kanname endaga minevikku kaasas, meie, kes me üksteist tunneme,” kordas Mikon. „Mitut minevikku, ehkki me kõiki ei tunne või ei mäleta. Ka mitut tulevikku. Miks sa ei tee kaasa surematute mängu, Turms? Sa oled ju kasvanud õhuvaimudega võrdseks.”

      Ma keelasin teda mulle nii hirmsat jama ajamast. „Ma tunnen sind ja sa oled mu sõber, Mikon,” ütlesin ma. „Kuid see on lihtsalt loomulik, sest inimeste hulgas tunneme esimesest pilgust sõprust mõnegi vastu, kuid mõnda võõristame põhjuseta esimesest silmapilgust.”

      „Miks see on nii?” küsis Mikon. „Sa ei oska seda seletada. Sisimas sa tead, kuid keeldud teadmast, sest oled Efesoses kasvanud kahtlejaks.”

      Mikoni jutt ärritas mind rohkem kui tahtsin. Puudutasin käega laevalage, puudutasin käega oma kuuma laupa. Ma elasin, ma olin olemas, mina, Turms, „Sa ei ole tarkuse sõber,” ütlesin ma. „Sa oled ainult pühendatu. Kuid mina pühendatuid ei usu. Eleusises lubatakse pühendada ka orje ja naisi. Sellest teadmisest pole mingit tolku.”

      „Kui me kohtusime, rääkisime orjusest,” lausus Mikon. „Inimest ei orjasta ahelad ega orjapidaja võim, vaid tema enda pimedus, tema enda kuulmisvõimetus, tema enda eitamine. Jumalate nimel,” ütles ta erutudes, „sa oled ju sellel laeval näinud inimeste võimeid. Dorieus on võitlejana võrratu, kuid mis ta oleks relvadeta. Dionysios on sündinud merele, kuid mis ta oleks, kui elaks kuival maal ega näeks kunagi merd? Mis rõõmu on vahimehel teravatest silmadest, kui teda ümbritseb udu? Kuidas saaks sukeldujaks sündinud inimene oma oskust kasutada, kui tal pole vett, kuhu sukelduda? Kas sa aru ei saa, Turms, et oled ise nägija ja sukelduja, kuid keeldud nägemast, keeldud sukeldumast. Kas sa tõesti kavatsed surmatunnini elada udus ja kuival maal? Mis rõõmu on sul sel juhul elust? Sa pead tagasi tulema, pead oma naasmistest naasma, kuni oled nõus aru saama.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской СКАЧАТЬ