Igavese elu tõend. Vaimudega suhtlemine kui surmajärgse elu tõend. Mark Anthony

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ülemus helistas turvameestele. Talle öeldi, et linnavalitsuse hinnangul saab kõik korda, ent kui keegi soovib hoonest lahkuda, siis parem lahkugu.”

      Reed vaikis hetkeks ja jätkas: “See oli nagu “Titanicu” filmis – siis, kui laev jäämäega kokku põrkas ja reisijatele öeldi, et kõik on korras, kuid samas sa tead, et mitte miski pole korras. Ma mõtlesin korraks, et jään paigale, aga siis kuulsin ma midagi imelikku,” seletas Reed.

      “Imelikku? Mis mõttes?” küsisin ma.

      “Ühe sekundi jooksul kuulsin ma … ma kuulsin vanaisa Theorini häält, mis ütles: “Mine nüüd! Kohe!”

      “Sina ja vanaisa olite väga lähedased, eks ju?” Mul oli kahju, et ma polnud kunagi näinud vanaonu Theorini, kes oli juba kümne aasta eest surnud.

      Omamoodi ma siiski tundsin teda, kuna mu isa oli mulle temast palju naljakaid lugusid rääkinud.

      Reed peatus. “Kas see ei tundu sulle siis imelik?” Minu näoilme pani Reedi muigama. “No muidugi – sina ju näed surnud inimesi! Ilmselt suutis ka vanaisa Theorin neid näha.”

      “Sa tead, Reed, et see võime on meie suguvõsas olemas. Niisiis, mis edasi juhtus?”

      “Hea küll, aga päriselt ka – kes oleks saanud kõige toimuva juures üldse veel tööd teha?” küsis Reed retooriliselt. “See, et lennuk põhjatorni põrutas, oli mind niigi hirmule ajanud ja siis ma kuulsin kummitust ka veel! Ma teadsin, et pean põgenema.”

      “Okei, mis siis sai?” küsisin Reedilt sügava ohkega.

      “See oli midagi sürreaalset. Kõik olid paanikas,” kirjeldas ta. “Ma olin viimane, kes lifti mahtus – poolenisti ukse vahele litsutuna.”

      “Miks, jumala pärast, pidid sa üldse liftiga minema?”

      “Vist sellepärast, et meie majas oli üks maailma kiiremaid lifte! Tahtsin sealt kiiresti minema saada,” vastas ta, jätkates peale väikest pausi. “Lift sõitis mõned korrused allapoole – ja siis … siis hakkas kõik ümberringi rappuma ja värisema. Inimesed karjusid; me rüselesime liftis nagu segased.” Reed klammerdus tooli käetugede külge.

      “Kas see oli siis, kui teine lennuk lõunatorni sisse sõitis?” küsisin ma.

      “Jah. Lifti uksed läksid lahti ja siis – ma tean, et see kõlab hullumeelselt, aga …” kõhkles Reed.

      “Lase edasi, Reed, pole midagi,” rahustasin teda.

      “Kui lifti uksed avanesid, nägin hetkeks, võin seda vanduda, silmanurgast vanaisa Theorini,” kirjeldas Reed. “Ta viipas mulle. Ma teadsin, et pean liftist välja saama – hüppasin välja ja kukkusin põrandale. Minu sekretär Karen ja veel kaks naist kukkusid minu kõrvale. Teised jäidki lifti …”

      Reed jätkas. “Lamasin näoli maas nende kahe naise kõrval. Kergitasin end ja karjusin neile: “Kuulge, tõuske püsti!’ Aga nad ei tõusnud! Nad lihtsalt jõllitasid mind tühja pilguga … ”

      “Mis sai edasi?” Mu süda hakkas taguma.

      “Vaatasin korraks seljataha ja …” Reed võttis hoogu, enne kui jätkas. “Siin kuulsin jälle seda heli – teist plahvatust – ja lift lahvatas põlema! Oh, Mark! Mul on siiamaani silme ees nende inimeste pilgud, kes sinna jäid! Minu sekretär … oh issand, ta lihtsalt karjus ja karjus ja lift – see lõõmas üleni leekides! Ma nägin, kuidas trossid, mis lifti üleval hoidsid, katkesid ja lift kukkus alla! Kõik karjusid … Lift kukkus alla nagu üks suur tulekera!”

      Reed vappus üle kere. Ulatasin talle väriseva käega taskurätiku.

      “Meie ümber keerlesid sädemed. Püherdasime Kareniga põrandal, et neid summutada – see oli õudne! Kogu see asi kestis ainult mõned sekundid … ” Reed tõmbas sügavalt hinge.

      Püüdsin jääda rahulikuks ja objektiivseks kuulajaks, kuid mu süda murdus oma tädipoega kuulates. Minu oskused advokaadina pandi tõsiselt proovile.

      “Ja siis … palun ära arva, Mark, et ma olen hull – kuulsin jälle vanaisa Theorini häält, mis ütles: “Aja end üles!””

      “Sa ei ole hull, Reed, palun jätka.” Püsisin vaevu oma toolil.

      “Ma tõusin üles ja aitasin Karenit ja veel kaht naist – ma ei tea, kes nad olid – ja me jooksime trepist alla … Olin ilmselt šokis! Ma tundsin, et mu keha liigub nii, nagu ma polekski seal, vaid kusagil eemal. Trepid olid tihkelt rahvast täis. Imelik oli see, et kuigi kõik olid paanikas, ei tõugelnud ega trüginud keegi.”

      “Ja räägitakse veel, et newyorklased on ebaviisakad,” pistsin vahele, püüdes huumoriga pinget vähendada.

      “Jõudsin fuajeesse. See oli uskumatu … Kaaraknad olid purunenud, marmorseinad pragunenud, liftid alla kukkunud, maalid ja skulptuurid sodiks muutunud. Lihtsalt kohutav,” jätkas ta.

      “Viimaks sain majast välja.” Reed vaikis hetkeks. “Kõik oli kontrolli alt väljas! Inimesed jooksid ja karjusid; igal pool olid tuletõrjujad ja politseinikud. Karen kadus kuhugi rahva sekka – kaotasin ta silmist. Ja siis ma kuulsin …” Reed peatus ja tõmbas hinge.

      “Mida sa kuulsid, Reed?”

      “Hakkasin paremale jooksma, kui nägin, õigemini tundsin, et mind sikutatakse vasakule, ning nägin vilksamisi vanaisa Theorini. Ma pöörasingi vasakule ja kohe, kui paigalt sain, kukkus midagi otse minu kõrvale. Meetri-pooleteise kaugusele … kõik need pritsmed plärtsatasid minu peale – ja see heli, mida see kukkudes tegi! Mütsaki ,” ütles Reed, pisarad põskedel voolamas.

      “Mis sulle äärepealt otsa kukkus, Reed? Mida sa kuulsid?” küsisin tõtakalt.

      “Ma kuulsin mütsatust ,” vastas ta värisedes.

      “Mütsatust?” küsisin juhmilt, taipamata, mida ta sellega mõtles.

      “Mütsatust , Mark! Mütsatust!” kordas ta. “See oli inimene, kes minu kõrvale kukkus! Üks mees kukkus minust umbes meetri kaugusele! Kõik see kraam pritsis mulle peale!” Reed hakkas nuuksuma. “Iga kord, kui ma silmad sulen ja püüan magama jääda, kuulen seda heli … seda mütsatust .”

      Tundsin, kuidas mu silmad vett täis valguvad.

      “Kui poleks olnud vanaisa Theorini, oleks ta mulle otsa kukkunud!” nuuksus ta.

      Meenutasin õudusega telerist nähtud pilti inimestest, kes olid hoonetesse lõksu jäänud, kui lennukid kaksitorne rammisid. Paljud hüppasid end surnuks, eelistades seda leekides hukkumisele. Reedi kogemus muutis kõik liiga tõeliseks.

      “Ma olin paanikas. Tundsin, et hakkan oksele!” hüüatas Reed.

      Minu kunagise eelaimduse üksikasjad meenusid mulle kogu nende võikuses.

      “Pistsin jooksu ja sattusin rahvasumma keskele. Ma kukkusin ja minust joosti üle. Mõtlesin, et siia ma suren,” meenutas Reed. Ta värises kogu kehast, püüdes enesekontrolli säilitada.

      “Kuid siis ma kuulsin uuesti, kuidas vanaisa Theorin mulle hüüdis, või ei kuulnud ka – see hääl oli minu peas: “Aja end püsti, poiss! Sa jääd ellu!””

      Kuulasin СКАЧАТЬ