Minu Saksamaa. Marianne Suurmaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      On aasta 2010, väljas pime ja kõle detsember ning käes hiline õhtutund. Tuul vihiseb akna taga ja ilmateate järgi tulevad jõulud taas vihmased. Kõik tundub kuidagi hall ja trööstitu. Kuhu on kadunud päike?

      Mees on töölt koju jõudnud ja väsinud. Jälle oli vaja tööl ületunde teha, koju sõita läbi Tallinna liiklusummikute. Lapsed kisklevad omavahel mänguasja pärast. Varsti on terve ruum kisa täis ja asjad lendavad laias kaares mööda tuba. Tunnen jõuetust olukorda lahendada. Olen terve päeva väiksema lapsega kodus olnud. Teinud süüa, pesnud pesu, koristanud… Väikeste lastega on tööde nimekiri lõputu – oled ühe asjaga valmis saanud, ootab juba järgmine ülesanne. Kõige selle kõrval püüan tegeleda tööasjadega… Paar aastat tagasi asutasin oma firma: koostasin äriplaani ja sain riigitoetuse ettevõtluse alustamiseks – annan joogatunde ja korraldan erinevaid kursusi. Iga päev üks ja sama, justkui orav rattas. Kas see ongi elu, mida olen soovinud?

      Oleme tavaline noor Eesti pere kahe väikese lapsega. Elame ühes neist uuselamurajoonidest Tallinna külje all, mis ehitusbuumi ajal linna lähedale põldudele ehitati. Väliselt on justkui kõik olemas: avar ja valgusküllane korter uues majas, hea töö, lapsed… Ometi tunnen iga päevaga üha enam, et miski rõhub ja raske on hingata. Justkui puuris olev lind. Tahaks tiibu sirutada ja lennata, aga igapäevased tööd ja kohustused suruvad maad ligi ning ainus mõte on, kuidas päevaga õhtusse jõuda.

      Samamoodi nagu paljud teised saame ka meie üsna varsti aru, et ühe inimese sissetulekust ei piisa selleks, et korterilaenu maksta, perele toitu osta ja autot ülal pidada. Muudest asjadest rääkimata. Peale vanemahüvitise lõppemist oleme mehega mõlemad vahetustega tööl käinud. Tema töötab päeval linnas kontoris ning minu töö on enamasti õhtuti ja nädalavahetustel. Perega koosolemist enam-vähem polegi. Armastan oma tööd ja elukutset väga, kuid samal viisil jätkata enam ei jaksa – ei jõua korraga olla hea pereema, ettevõtja ja koolitaja… Mul pole probleem teha pikki töötunde või vajaduse korral öösiti üleval olla, et projekte kirjutada või uut koolitust ette valmistada. Enesedistsipliini üle ma kurta ei saa, televiisorit ei vaata juba ammu (see on üks suurimaid ajaröövleid) ning muudest lõbustustest olen peale laste sündi samuti loobunud. Lehitsen märkmikku – järgnevad kuud on kõik ära planeeritud, kusagil ei paista mitte ühtegi vaba auku… Kokkulepped, tähtajad, lastega seotud kohustused. Algaja ettevõtjana tuleb arvestada, et kui tahad firmale edu, oled rakkes 24 tundi ööpäevas. Alguses on isegi tore, kui töö on huvitav ja elu paneb proovile. Mitu aastat olen žongleerinud õpingute, töö ja pere vahel. Ainult lastega kodus olemist poleks ma enda puhul ette kujutanud. Kuid ka inimvõimetel on piirid. Sama tempoga jätkates lõpeks see varem või hiljem krahhiga: tervis ei peaks enam vastu. Ma pole juba mitu aastat saanud ennast korralikult välja magada, pole isegi aega rahulikult süüa või vannis käia. Kogu aeg on kusagile kiire. Ka lastega koos olles mõtlen pigem tööasjadele ega suuda end kuidagi välja lülitada. Ehmatusega märkan, et minustki on saanud töönarkomaan…

      Tunnen, et vajan pikemat puhkust – rahu ja vaikust, mitte kedagi näha… Leida aega iseenda jaoks, et eluga edasi minna. Tahaksin palju rohkem looduses olla ja oma hobidega tegeleda, mitte vastata iga päev lõpututele telefonikõnedele ja e-kirjadele ning õhtuti pimedas veel autoga välja sõita. Mõistan, et siin ei piisa ainult paarist päevast või nädalast, vaid ilmselt tuleks kogu elukorraldust muuta. Aga millest olen valmis loobuma ja millest mitte?

      Svenil pole sugugi kergem. Vastutusrikas töö suures telekommunikatsiooniettevõttes ja sagedased ümberkorraldused, kus terved osakonnad ümber tõstetakse ja paljud töötajad koondatakse, on tema töömotivatsiooni viimasel ajal kõvasti alla viinud. Inimesed on stressis, sest neil puudub igasugune kindlus homse suhtes – ülemused vahetuvad iga poole aasta tagant ja töökoormus muudkui kasvab. Kui oma tööajaga hakkama ei saa, tuleb teha ületunde või tööd koju kaasa võtta. Palka selle eest juurde ei saa. Lisaks kaotati eelmisel aastal majanduskriisiga põhjendades ära kõik preemiad ja tulemustasud. Ometi pole töö hulk ettevõttes sugugi vähenenud ja viimase aasta kasum oli korralik. Nii on juhtunud paljudes Eesti ettevõtetes, mis kuuluvad nüüd välismaistele omanikele. Neid huvitab ainult kasum, neile jäävad kohalike inimeste mured võõraks. Kui ei meeldi, ootavad ukse taga juba järgmised kandidaadid. Nii öeldaksegi. Enamik päevast kulub rutiinse paberitöö peale – erialase arengu või töötasu suurenemise võimalused enam-vähem puuduvad. Üha rohkem tekib tunne, et oled suures masinavärgis vaid väike mutrike, kellest püütakse veel viimane kätte saada, ning sinust ei olene tegelikult midagi. Kas selleks oli vaja nii palju aastaid koolis käia ja pingutada, et kogu oma ülejäänud elu kontoris istuda ja vaikselt kustuda?

      „Midagi peab muutuma, nii ei saa enam kauem kesta,“ ütlen Svenile. „Ma ei taha leppida sellise eluga.“ Kuid mis oleks alternatiiv? Elu Tallinnas ja selle lähiümbruses on iga aastaga üha raskemini talutav. Linn on viimase aastakümne jooksul meeletu kiirusega kasvanud ja elutempo on hoopis teine. Aastaajad vahelduvad nii kiiresti, et ei märkagi enam, millal tärkavad esimesed sinililled metsa all või et suvi on juba mööda läinud… Maailm on suur ja huvitav – meie aga liigume igapäevaselt vaid ühte kitsast rada pidi, millest kõrvale astuda pole võimalik. Või on siiski? Minna elama maale, pöörduda tagasi juurte juurde, kuid kuidas seda oma elukutse ja tööga ühitada? Või liikuda kaasa ajastu vooluga ja kasutada võimalusi, mida tänapäev pakub – minna välismaale ja otsida seal paremaid võimalusi?

      Paljud meie vanadest koolikaaslastest elavad ja töötavad Soomes, Rootsis või hoopis kaugemal, miks ei võiks meiegi väikest keskkonnavahetust proovida? Oleme ju veel noored, maailm on suur ja piirid lahti. Vaevalt, et peale 40. eluaastat enam suuremat elumuutust teha tahame. Kui lapsed juba koolis käivad, on muutusi ette võtta palju keerulisem. Hanna on praegu viis ja Roland kolm aastat vana, koolini on neil veel mõni aasta aega. Seega on meil viimane aeg midagi seesugust teha ja mõneks ajaks rändama minna. Euroopa Liidu kodanikena on nüüd võimalus kõikjal vabalt ringi liikuda – võid elada ja töötada just seal, kus soovid. Miks mitte seda kasutada? Headest spetsialistidest on igal pool puudus ja palgatase võib riigiti palju erineda. Eks see ongi kõige tavalisem põhjus, miks nii paljud on välismaale läinud. Ka minu vend, hariduselt insener, elab juba aastaid perega Soomes, tema abikaasa töötab arstina kohalikus tervisekeskuses. Sveni õde on andekas muusik ja pianist, kuid teenib leiba Šotimaal. Võõrsil olles omandab kindlasti väärtuslikke kogemusi, lisaks saab maailma näha ja keeli õppida. Ainult et – kuhu minna?

      Lapsed jäävad magama, nõnda saame rahulikult plaani pidada. Sven toob teisest toast maailma atlase, mis on suurest lappamisest juba üsna kapsaks kulunud. Ameerika jääb liiga kaugeks. Nagu ka Austraalia, kus on suvel väga palav, peale selle elavad seal mürgised maod ja ämblikud ning rannikuäärseid piirkondi ohustavad tsunamid. Abikaasa muretseb eelkõige laste turvalisuse pärast. USA majandus on praegu väga kõikuv, dollar langeb endiselt ning välispoliitika on ettearvamatu. Lõuna-Ameerika on jälle kultuuri poolest liiga erinev ja seal ei räägita keeli, mida meie oleme õppinud. Välja langevad ka teised eksootilised maad. Kultuuri ja geograafia poolest pakuvad mulle kõige suuremat huvi Põhja-India, Island ja Kanada. Armastan mägesid ja loodust, kusagil suurlinnas elada ma ei tahaks. Mees peab paraku praktilisemalt mõtlema – kas seal ka erialast tööd leiab? Lõpuks tuleb leida kompromiss soovide ja võimaluste vahel.

      Jääme esialgu Euroopa piiresse. Kõige rohkem eestlasi elab Soomes ja Rootsis, aga need maad meid eriti ei tõmba. Pikk ja pime talv, täpselt nagu Eestiski. Pealegi on seal eestlaste suhtes rohkem eelarvamuslikku suhtumist kui kusagil mujal. Suurbritannias ja Iirimaal on praegu samuti majanduslikud raskused ning Ida-Euroopa uustulnukaid ei vaadata kuigi hea pilguga. Lõpuks jääb kaalukausile Saksamaa – see pole Eestist liiga kaugel, ühiskond on suhteliselt stabiilne ja elatustase hea. Töövõimalusi jagub, eriti tehnilise haridusega inimestele. Majandus on tugev ja muu maailma kriis ei näi teda puudutavat. Saksamaa keskmine sissetulek on Euroopa üks kõrgemaid ja tööpuuduse tase üks madalamaid. Alates järgmise aasta maikuust (1. mai СКАЧАТЬ