Minu Saksamaa. Marianne Suurmaa

Чтение книги онлайн.

      SISSEJUHATUS

      Milleks me üldse midagi teeme? Meie sisemine instinkt on kasvada ja areneda. Võtta elult vastu katsumusi ja neid läbida. Üks parimaid arenguviise on rändamine. See tähendab mugavustsoonist välja astumist, tuttava ja turvalise selja taha jätmist, enda ja maailma hoopis uuest vaatenurgast vaatamist. Me saame rännata välises maailmas, kohtudes uute inimestega, elades läbi uusi olukordi ning pannes ennast proovile. Praegu on seda palju lihtsam teha kui vanasti. Peab vaid tahtmist, julgust ja natuke õnne olema.

      Rännata saab ka iseenda sees – näiteks meditatsiooni, palve või hingerännakute kaudu, samuti loomingu, kunsti või muusikaga tegeledes. Üks maalib, teine koob vaipa, kolmas mängib pilli või laulab. See võib juhtuda kontserdil meeliülendavat muusikat kuulates, joogaharjutuste ajal või tantsides. Oluline on, et pöörame tähelepanu sissepoole ja lubame enesel mõneks ajaks argiteadvusest eemalduda, et saada kontakti enda sees peituvate sügavamate tasanditega. „Otsige iseendas ja te leiate kõik!“ ei ole vaid kõlav sõnakõlks, vaid kõikide vaimsete õpetuste tuum.

      Siinses raamatus leidub mõlemat rännuviisi. Meie füüsiline rännak viis meid Saksamaale, sõitma laste ja karavaniga läbi terve maa, põhjast lõunasse ning idast läände, kuni lõpuks kodu leidsime ja pikemaks pidama jäime. Sisemine rännak – sest uus ja tundmatu olukord paneb proovile – sundis seniseid tõekspidamisi üle vaatama ning paljut ümber hindama. Vanad ja harjumuspärased sotsiaalsed normid, ootused, rollid, käitumisviisid (jne) ei pruugi uues olukorras enam toimida. Isegi varasem identiteet võib ühel hetkel hoopis kokku variseda. Seda on mingil määral kogenud kõik, kes pikemat aega välismaal elanud või maailmas palju ringi rännanud. See on võimalus – kõige intensiivsemal kujul – saada teadlikuks nii oma hinge sügavaimatest igatsustest kui ka suurimatest hirmudest, mis takistavad meil oma unistusi ellu viia. Ainuüksi tarkade raamatute lugemisest ei piisa, et vastata eluliselt tähtsatele küsimustele: mis on elu mõte? Kuidas saavutada tõelist meelerahu ja olla alati õnnelik? Et raamatutõde saaks enese sees läbitunnetatud tõeks, on vaja selleni jõuda ise – oma kogemuste kaudu.

      See on meie pere lugu, milles on olnud kuhjaga seiklusi, kamaluga katsumusi, kuid ka palju äratundmisi ja taipamisi. On olnud joovastavaid õnnehetki ja soovi aeg lihtsalt peatada, imetledes näiteks kauneid Alpi mägesid või lõputuid lillevälju Mainau lillesaarel. Või jalutades viinamarjaistandustes ja noppides okstelt päikeseküpseid, suussulavaid viinamarju. Oleme tundnud rõõmu uutest saksa sõpradest ja toredatest koosviibimistest nendega. Ja peale selle… Kevad tuleb Lõuna-Saksamaal tervelt kuu aega varem ja talv on lühem kui Eestis. Päikest on palju ning seda on heldelt jagatud ka kohalikele inimestele. Sealne elurõõm ja oskus elu nautida nakatavad tahes-tahtmata igaüht, kes on Lõuna-Saksamaal pikemalt viibinud.

      Tunnetus ja mõistmine, mida kujutab endast õigupoolest see lausa piltpostkaardilikult kaunis maa ning kuidas elatakse nendes armsates Saksa nukulinnades ja romantilistes Baieri külakestes, tekib tasapisi, alles pärast aastaid kohapeal elamist ja kohalikus elus osalemist. Viie aasta jooksul toimub mõndagi, nii igaühe isiklikus elus kui ka laias maailmas. Saksamaa pole mingi erand – siingi on kogu aeg muutused ja inimesed peavad nendega kohanema. Loomulikult on olnud ka raskemaid aegu, eriti päris alguses, kui keelt veel nii hästi ei valda ning kõik on uus ja tundmatu. Võõrsil elades oleme tundnud kõige rohkem puudust lähedastest ja sõpradest, samuti eesti keeles suhtlemisest. Iga valik, mida teeme, toob kaasa loobumisi. Oleme kogenud täielikku teadmatust homse ees, kuid ka kõige üllatavamaid lahendusi. Elukogemust ei saa vahetada millegi vastu ja kogetu tõelist väärtust mõistame sageli alles hiljem. Kõige tähtsam on aga see, et oleme perena alati kokku jäänud ja püüdnud üksteist toetada.

      Elu on raamat, mille järgmine lehekülg on tühi ja just nii imeline, nagu autor selle ise kujundab.

      Königsdorf,

      29.02.2016

      MIS ON SAKSAMAA?

      Tänapäevane Saksamaa on otsekui kirju lapitekk Euroopa südames. See on segu rahvusvahelistest metropolidest ja romantilistest väikelinnadest, veinikasvatustest ja õlleaedadest, võimsatest kirikutest ja katedraalidest, keskaegsetest kindlustest ja kloostritest, uhketest lossidest, kaunitest parkidest, moodsatest tehastest, tulevikutehnoloogiast ja kõrgest elustandardist.

      Saksamaa liitvabariik (Bundesrepublik Deutschland) on Euroopa Liidu kõige suurema rahvaarvuga riik (82,5 miljonit elanikku) ja üks suuremaid ka pindalalt (357 000 ruutkilo-meetrit). Just seal asub Euroopa majanduslik mootor – siinne tööstustoodang ja eksport ületab kõikide teiste maade oma. Ühelt poolt traditsioonide hoidmine, praktilisus ja maalähedus. Teisalt uuriv, rahutu vaim ja pilk tulevikku. Vana ja uus on alati koos – Saksa Raudtee (Deutsches Bundesbahn) ja kiirteedevõrk (Deutsches Autobahn), käokellad, BMW ja Mercedes-Benz, Hamburgi sadam, Brandenburgi väravad ja Neuschwanstein.

      Saksamaa on ka elurõõmsad inimesed ja lõbusad külapeod puhkpillimuusika, vahutava vaadiõlle, pannil särisevate vorstide ja koduküpsetatud kookidega. Kõige suurem ja tuntum pidu on Müncheni õllefestival Oktoberfest, mida külastavad igal aastal kümned tuhanded külastajad. See on maa, kus maapiirkondades kõneldakse veel kohalikke dialekte ja pannakse pühapäeval selga rahvariided (näiteks Baieris). Tugeva elutahte ja vaimuga rahvast pole suutnud hävitada ka laastavad sõjad, mis siit sajandite jooksul üle on käinud.

      Kultuurihuvilisele seostub see maa eelkõige minevikus elanud suurmeeste – nagu Johann Wolfgang von Goethe, Friedrich Schiller, Immanuel Kant, Friedrich Nietzsche, Ludwig van Beethoven, Johann Sebastian Bach, Richard Wagner – ja nende loominguga. Vähe on neid, kes poleks lapse-põlves lugenud vendade Grimmide muinasjutte ja kuulnud lugusid Punamütsikesest, Lumivalgekesest, Okasroosikesest, Hansust ja Gretest, hundist ja seitsmest kitsetallest ning Bremeni linna moosekantidest. Küllap teate ka Wilhelm Bushi loodud koomiksitegelasi paharette Maxi ja Moritzat ning parun von Münchauseni seiklusi?

      Loodusearmastaja leiab Saksamaalt majesteetlikud Alpi mäed, muinasjutulised Schwarzwaldi ja Tüüringi metsad, Elbe ja Doonau maastikukaitsealad, liigirikka saarestiku ja kaunite niitudega Põhja- ja Läänemere ranniku, lugematul hulgal väiksemaid ja suuremaid järvesid, mineraalveeallikaid ja hästi sissetöötatud matkarajad.

      Need on vaid mõned väikesed mosaiigitükid, millest moodustub meile teadaolev ja tuntud Saksamaa. Samal ajal oleme kõik osalised suuremates ühiskondlikes protsessides ja muutustes, mis leiavad aset terves maailmas. Juba praegu elame mitmekultuurilises ühiskonnas – võib juhtuda, et rahvusriike sellisel kujul, nagu seni harjunud oleme, varsti enam polegi. Kuid kes teab, võib-olla on see kusagil hoopis uus rahvusliku ärkamise ja rahvaste liitude algus? Tulevane Euroopa (ja Saksamaa) on just niisugune, nagu selle elanikud ise kujundavad.