Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda. Mihkel Raud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Psühholoogid teavad, et inimkond piinleb naiivrealismi-nimelise eluka haardes. Naiivrealism, ütlevad targemad, on sinu veendumus, et maailm on täpselt selline, nagu sina seda tajud. Kui sa näiteks tajud, et Uku Suviste on ilus mees, siis on see sinu hinnangul fakt, sama kindel kui näiteks see, et maailm on ümmargune.

      Kui mina nüüd väidan, et Uku Suviste on kole nagu Verine Pühapäev, siis kutsud sa mulle kiirabi. Kuidas saab terve inimene arvata, et Uku on kole? Ei saagi, järelikult on ta haige ja vajab kohest haiglaravi.

      Tegelikult olen ma terve nagu purikas, ma lihtsalt tajun välismaailma objekte, sealhulgas Uku Suvistet, teistmoodi. Uku Suviste ei ole ei ilus ega kole, ta lihtsalt on – sinu peas ilus ja minu omas kole. (Uku on väga ilus, ma lihtsalt norisin argumendi huvides tüli.)

      “Oled sa tähele pannud, et kõik, kes sõidavad sinust aeglasemalt, on idioodid? Ja kõik, kes sõidavad kiiremini, on hullud?” küsis koomik George Carlin.

      Ma olen kolmandat korda abielus ja kui miski neid kolme abielu ühendab, on see minu ja minu abikaasade erinev arusaam värvidest.

      “Ulata mulle palun see sinine jakk,” ütles mu esimene naine.

      “See või?”

      “Ei, see sinine.”

      “See on ju sinine.”

      “Ei ole, see on hall.”

      Teise naisega oli sama lugu.

      “Oled sa mu punast märkmikku näinud?” küsis ta.

      “See on sul nina all,” vastasin mina.

      “Ei ole ju.”

      “On muidugi.”

      “See on mu lilla märkmik. Ma otsin punast.”

      Ma ei osanud sellest kõigest eriti midagi arvata, kuni mu kolmas naine ühel hommikul küsis: “Ega sa pole kusagil mu kollaseid pükse näinud?”

      “Need on vannitoas.”

      “Ei ole, ma just vaatasin.”

      “Hmm, ma enda meelest nägin neid just seal,” jalutasin ma vannituppa ja tulin kollaste pükstega magamistuppa tagasi.

      “Need on ju beežid,” väitis mu kolmas naine.

      Ma ei püüa kolme abieluga hoobelda, vaid naiivrealismist elulist näidet tuua (mõne inimese hinnangul räägib see näide värvipimedusest, kuigi Epley vihjab, et ka värvipimedus pole midagi muud kui viis valguskiiri tajuda). Sina ja mina võime maailma tajuda ühtmoodi, kuid see ei tähenda, et maailm just selline ongi.

      Mida on sul selle teadmisega peale hakata? Näiteks seda, et kui keegi teine on sinust erineval arvamusel, võib õigus olla temal, mitte sinul. Muidugi võib ka sinul õigus olla. Veelgi keerulisem – teil mõlemal võib õigus olla. Vähe sellest, te mõlemad võite ka eksida!

      Miskipärast näid sa aga reeglina uskuvat, et õigus on just sinul. Mina vähemalt usun. See on pöörane, kui veendunud ma oma arvamuse ainuõigsuses olen: kõik teised on lollid, ainuke tark olen mina. Miks ma seda teen?

      Nupumehed väidavad, et ma olen liiga laisk, et oma mõistus teisest inimesest arusaamiseks tööle panna. Tõmban teki pähe ja arvan, et ümbritsev lakkab olemast. Kui ma teise inimese mõistuse üle mõtiskleda ei viitsi, järelikult pole teise inimese mõistust olemas – jube lihtne! Ja mida kaugemal ma temast olen – nii psühholoogiliselt kui geograafiliselt –, seda tõenäolisemalt on ta loll.

      Tallinnas on kohvik nimega Sinilind. Põlva külje all Mammastes on ööklubi nimega Life. Sinilinnus kogunevad moodsad linnainimesed, Life’is kaasaegsed maainimesed. Sinilinnus gruuvib Vaiko Eplik, Life’is kütab DJ Gabriel Usin. Sinilinnus tõmmatakse vesipiipu, Life’is kisutakse Westi. Sinilinnus jauratakse transtsendentaalsest meditatsioonist, Life’i kuumim jututeema on teleskooplaadur JCB 531-70 Agri. Sinilinnu tibid söövad bataadi- muskaatkõrvitsa püreesuppi ja on peenikesed nagu lautokeeled, Life’i mimmid toituvad paneeritud šnitslist ja mõmmikoogist ning on jämedad nagu lahtitõmmatud akordion.

      Need on klassikalised stereotüübid, ent mõlemas ajaviitekohas käinuna võin ma kinnitada, et suures osas peavad need stereotüübid paika (välja arvatud naiste kehakaal, siin läksin ma hoogu ja liiale). Mis aga paika ei pea, on Sinilinnu tüüpide valdav veendumus, et Life’i jorsid on imbetsillid. Täpselt samamoodi nagu ei pea paika Life’i klemmide veendumus, et Sinilinnu omad on lollakad.

      Kui arukas on ette kujutada, et teise aju ehitus sõltub geograafilisest punktist, milles ta paikneb? Jah, see aju võib maailma omamoodi tajuda, ent too tajumine ei ole sinu omast millegi poolest kehvem, aga loomulikult ei sega see teadmine meid end teistest, eriti neist, kelle kohta me vähe teame, võimekamaks pidamast.

      Minu isa istunud kord öö otsa sõpradega konjakipudeli(te) taga ja arutanud, kes või mis on väikekodanlased. Väikekodanlased olid kuuekümnendatel kõva jututeema ja intellektuaalidele meeldis nende üle purjus peaga iriseda. Tundide viisi jauranud toatäis armastatud kultuuritegelasi, millistele tingimustele pidi inimene vastama, et väikekodanlaseks kvalifitseeruda. Lõpuks võtnud isa pika arutelu kokku lihtsate, ent geniaalsete sõnadega: “Väikekodanlased on need, kes meile ei meeldi.”

      Nii ongi, ka viiskümmend aastat hiljem. Ossid on need, kes meile ei meeldi. Hipsterid on need, kes meile ei meeldi. Valgekraed on need, kes meile ei meeldi. Anti-eestlased on need, kes meile ei meeldi. Ja nii edasi.

      Me kipume nõustuma vaid sellega, millega juba niigi nõustume, ja kõik, mis on meie meelest vale, jääb valeks ka siis, kui see tõeks peaks osutuma. Nagu üks Ameerika poliitik tabavalt märkis: “Liberaalid toetavad sõnavabadust täpselt nii kaua, kuni see puudutab sõnu, millega nad ise nõustuvad.”

      Või nagu too habemega jutt jõest, mille mõlemal kaldal on mees.

      “Kuule,” hõikab esimene, “kuidas ma teisele poole jõge saan?”

      “Aga sa juba oled teisel pool jõge,” hõikab teine vastu.

      Meie maailmataju hoiab meid pantvangis, sest “põhimõtted” ja muu sarnane soga ei lase uksest sisse midagi, mis meie senistele veendumustele ei vasta. Me ei näe mõistust seal, kus see tegelikult olemas on. Vähe sellest, me otsime mõistust kohtadest, kus seda pole.

      Kümmekond aastat tagasi tekitas Eestis lühiajalist elevust raadioreklaam, mille peategelane püüdis talvehommikul autot käivitada. Mootor tegi aga kõk-kõk-kõk ega ilmutanud vähimatki kavatsust tööle hakata.

      “Käivitu,” ütles mees rahulikult.

      Ei midagi.

      “Käivitu!” tõstis mees häält.

      Ei midagi.

      “KÄIVITU!” röökis mees.

      Ikka ei midagi.

      “KÄI VITTU!” kriiskas mees nii, et raadiod üle Eesti punastasid.

      Järjepidevus, millega me ajudeta objektidelt ajutegevust eeldame, on pehmelt öeldes hämmastav. Panid tähele, kuidas ma seda isegi äsja tegin? Ma kirjutasin, et “mootor ei ilmutanud vähimatki kavatsust tööle hakata” ja “raadiod punastasid”. Tuhkagi nad ei punastanud. Liinibussis kogemata kõhutuult СКАЧАТЬ