Vanainimeste naljad. Geoff Tibballs

Чтение книги онлайн.

      Rahu ja vaikus

      Üks tark vanahärra jäi pensionile ja ostis endale keskkooli lähedale tagasihoidliku maja. Tema pensioni põlve esimesed nädalad olid vaiksed ja rahulikud … kuni algas uus kooliaasta. Siis armastas kolm ülemeelikut koolilast iga päev pärast koolitundide lõppu koju minnes ennast prügikastikaante tümitamisega lõbustada. Vanahärra otsustas pärast kahenädalast kannatamist härjal sarvist haarata.

      Järgmisel päeval läks ta majast välja, et nende noorte trummilööjatega kohtuda, kui viimased taas mööda tänavat kõndisid ja prügikastide kaasi peksid.

      Nad kinni pidanud, lausus ta: „Lapsed, mulle meeldib, mida te teete. Teie eas tegin ma samu asju. Teis pakatab elu, teil on hea rütmitunne. Ning tegelikult olete te nii muljetavaldavad, et ma olen valmis igaühele teist dollari maksma, kui te nende prügikastikaantega iga jumala päev mängite.”

      Lapsed ei suutnud oma kõrvu uskuda, et neile on selline vedamine kaela langenud ning järgmisel paaril päeval trummeldasid nad rõõmsalt prügikastide kaasi, sellega tänaval põrgulikku lärmi tekitades. Siis, ühel päeval, kohtus vanahärra nendega uuesti, näol pühalik ilme.

      „Lapsed,” ütles ta. „Majanduskriis on mu rahakotile korraliku põntsu pannud. Nüüdsest alates olen ma sunnitud trummeldamise eest teile ainult 50 senti maksma.”

      Noorukid olid silmanähtavalt pettunud, kuid nõustusid siiski vastu tahtmist hinnaalandusega ja jätkasid oma pärastlõunast trummilöömist.

      Mõne päeva pärast astus vanamees jälle nende juurde, kui nad mööda tänavat liikudes lärmi tekitasid.

      „Teate mis,” lausus vanahärra, „ma pole siiani oma selle kuu pensioni saanud, seega saan ma maksta ainult 25 senti. Sobib see teile?”

      „Närused 25 senti?” muigas peatrummar põlglikult. „Kui sa arvad, et me hakkame selle raha eest oma aega raiskama, siis sa oled küll peast põrunud! Ei lähe läbi, mister. Meile aitab!”

      Ning vanamees nautis edaspidi täielikku rahu ja vaikust.

      Sõna tähendus

      Kirikuõpetaja otsustas pühapäevasesse jutlusesse veidike midagi uut sisse tuua. Ta lausus oma kogudusele: „Ma ütlen teile ühe sõna ja ma soovin, et te laulaksite kirikulaulu, mis teile selle sõnaga seoses esimesena meelde tuleb.”

      Kirikuõpetaja esimene sõna oli: „Rist.”

      Ning kogudus hakkas kooskõlas laulma laulu „Vana krobeline rist”.

      Järgmiseks hüüdis ta: „Arm.”

      Ning koguduselt hakkas otsemaid kõlama laul „Hämmastav arm”.

      Siis ütles kirikuõpetaja: „Seks.”

      Tekkis hauavaikus ning koguduseliikmed vaatasid närviliselt üksteisele otsa, kuni tagareast hakkas üks väike vanaproua nõrga ja väriseva häälega laulma: „Kauge aeg, kauge aeg…”

      Elu reis

      Reisibüroo agent tõstis pilgu oma laualt ning märkas vana meest ja vana naist silmitsemas tema bürooaknal reklaamplakatit, millel reklaamiti glamuurseid turismikohti. Nende kurvast ilmest võis ta välja lugeda, et neil polnud reklaamitavate puhkusereiside jaoks piisavalt raha. Aga kuna äri parajasti õitses, otsustas ta nende vastu suuremeelne olla. Kutsunud nad kontorisse, ütles ta neile: „Ma saan aru, et teie pensioniga on võimatu viietärnihotellis peatuda, kuid just seda ma teile pakungi – tasuta! Kaks nädalat Bahamal, luksushotellis, minu kulul. See on minu selle aasta heategu.”

      „See on teist väga armas,” lausus vanaproua ning mõlemad vanakesed oli helde pakkumisega rõõmsalt nõus ja läksid koos piletitega minema.

      Kuu aega hiljem, kui vanaproua oli parajasti reisibüroost mööda kõndimas, märkas reisibüroo agent teda uuesti.

      „Kuidas teie puhkusereis läks?” küsis ta naiselt.

      „Oi, kõik oli suurepärane,” vastas naine. „Lennureis, hotell, kõik oli esmaklassiline. Suur aitäh teile! Kuid siiski jäi mind üks asi vaevama. Kes see vanamees oli, kellega ma hotellituba jagasin?”

      Koolipõlvearmastus

      Keskealine naine oli oma uue hambaarsti vastuvõturuumis ning märkas seinal rippumas arsti diplomit. Lugenud ta nime, tuli talle meelde samanimeline poiss, kellesse ta oli keskkooli ajal kõrvuni armunud olnud. „Huvitav, kas see on sama poiss?” mõtles ta endamisi.

      Tema ootusärevus haihtus kohe õhku, kui ta hambaarsti kabinetti sisse astus. Tema ees seisis kiilaks muutuv, hallipäine kortsus näoga mees. Ta pidi olema raudselt palju vanem, et olla tema klassivend, kuid oma uudishimu rahuldamiseks küsis naine siiski mehe käest, kas viimane oli Sycamore’i keskkoolis käinud.

      „Jah, käisin küll,” vastas mees.

      „Mis aastal te kooli lõpetasite?” küsis naine.

      „1966. aastal,” ütles mees.

      „Mina olin sel ajal ka seal!” hüüatas naine.

      „Tõesti?” lausus mees. „Ja mis aine õpetaja te olite?”

      Kannatamatu patsient

      Vanamees oli sattunud esimest korda elus haiglasse. Mängides kellanupuga, mis oli ta voodi külge kinnitatud, küsis ta poja käest: „Mis asi see on?”

      „See on kellanupp,” vastas poeg.

      Vanamees vajutas kolm korda kellanupule. „Ma ei kuule mingit helinat,” ütles ta.

      „Saad aru,” hakkas poeg selgitama, „see ei helisegi. See lülitab õdede toas lambikese põlema.”

      Vanamees oli ülimalt nördinud: „Kui õde tahab, et tema ruumis lamp süttiks, siis pangu see ise põlema!”

      Austuse märk

      Kaks kuuekümnendates meesterahvast mängisid kohalikul golfiväljakul golfi. Üks neist oli parajasti oma lööki tegemas, kui märkas väljaku kõrval oleval teel möödumas matuserongkäiku. Ta СКАЧАТЬ