Provintsi muusa. Honore de Balzac

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ julgenud loota, et see kaunitar loobub abikaasalikust truudusest enne, kui ta oma illusioonid on kaotanud. Aastal 1826, kus Dina oli ümbritsetud erilisest austusest, oli ta kahekümne-aastane ja abbé Duret ei lasknud ta katoliiklikku usuvaimustust hetkekski vaibuda; nii rahuldusid siis Dina jumaldajad sellega, et osutasid talle väikesi teeneid, kuhjasid talle hoolitsust ja tähelepanu; neid õnnestas juba see, et inimesed, kes lasksid end Dinale esitleda ja veetsid La Baudraye’s üks või kaks õhtut, pidasid neid kauni kuninganna õuekavalerideks.

      «Proua de la Baudraye on vili, mida peab veel laskma küpseda,» arvas härra Gravier ja ootas kannatlikult.

      Mis puutub prokurörisse, siis tema kirjutas neli lehekülge pikki kirju, millele Dina vastas mõne rahustava sõnaga, kui ta pärast lõunasööki oma jumaldaja käsivarrele toetudes ümber muruplatsi kõndis. Kaitstud sellest kolmekordsest armastusest ja oma jumalakartliku ema pidevast järelevalvest, suutis proua de la Baudraye vältida kõiki keelepeksu teravusi. Sancerre’is oli üldiselt teada, et ükski kolmest austajast ei jäta iialgi oma võistlejat proua de la Baudraye’ga kahekesi, ja nende armukadedus tegi kogu linnakesele nalja. Et Porte-Césarist Saint-Thibault’sse minna, selleks kasutati tollal palju otsemat teed kui seda, mis kulgeb piki Suurt valli; mägistel maadel kutsutakse sellist otseteed kiirühendusteeks, Sancerre’is aga oli see lihtsalt kaelamurdja. Nimi näitab, et see teerada kulges kõige järsemal mäeveerul, oli üle kuhjatud kividega ja surutud viinamarjaistanduste tarade vahele. «Kaelamurdja» lühendab tunduvalt teed Sancerre’ist La Baudraye’sse. Naised, kes Saint-Saturi Sapphot kadestasid, armastasid jalutada bulvaril ja silmitseda La Baudraye’d, seda kohalike suuruste Longchamps’i; sageli peatasid daamid kas allprefekti või prokuröri ja alustasid nendega vestlust; kõnetatavad aga ilmutasid sel puhul nähtavat kannatamatust või solvavat hajameelsust. Et bulvarilt võis näha La Baudraye tornikesi, siis tuli nii mõnigi noormees siia selleks, et silmitseda Dina elamut ja kadestada neid kümmet või kahtteistkümmet privilegeeritud külalist, kes veetsid õhtuid Sancerre’i kuninganna juures. Härra de la Baudraye märkas varsti, milline mõju on temal kui abikaasal oma naise austajaile, ja ta hakkas seda mõju kõige avameelsemalt kasutama: nii saavutas ta maksude alandamise ja võitis kaks väikest kohtuprotsessi. Kõigis oma tüliküsimustes andis ta mõista, et tema seljataga seisab prokurör, ja sellepärast ei vaieldudki talle vastu, ehkki ta oli riiakas ja protsessimishimuline nagu kõik kääbused, kuid ta võtted olid pehmed.

      Ometi, mida heledamini säras proua de la Baudraye süütus, seda võimatumaks muutus ta seisukord uudishimulike naiste silmis. Sageli kogunesid teatud aastais daamid kohtueesistuja abikaasa proua Boirouge’i juurde ja arutasid seal terved õhtud, muidugi mõista omavahel, la Baudraye’de perekonnaelu. Kõik said aru, et siin on üks neid saladusi, mille avastamine äärmiselt huvitab naisi, kes hästi elu tunnevad. La Baudraye’s aga toimus tõepoolest üks neid pikki ja monotoonseid abieludraamasid, mis igavesti oleksid tundmatuks jäänud, kui mitte üheksateistkümnenda sajandi ahne skalpell, juhitud vajadusest midagi uut leida, poleks tunginud südame kõige salajamaisse soppidesse või, kui soovite, neisse nurgakestesse, mida eelmiste sajandite häbelikkus oli respekteerinud. Selle koduse draamaga ongi seletatav Dina vooruslikkus ta abielu esimestel aastatel.

      Noor neiu, kelle edu peamiseks ajendiks Chamarolles’i pansionaadis oli uhkus ja kelle esimest arvestust oli krooninud esimene edu, ei võinud nii paljutõotaval teel seisma jääda. Kuigi härra de la Baudraye näis välimuselt nigelana, oli ta siiski preili Dina Piédeferile ootamatu partii. Milline tagamõte võis olla sellisel viinamarjakasvatajal, kui ta neljakümne nelja aastasena abiellus seitsmeteistkümne-aastase neiuga, ja millist kasu võis naine temalt oodata? See oli Dina mõttemõlgutuste peaaineks. Väike mehike pettis aga korduvalt oma naise ootusi. Nii loovutas ta esmajoones kaks hektarit väärtuslikku maad La Baudraye iluaedade alla ja andis oma naisele helde käega need seitse või kaheksa tuhat franki, mida see vajas eluruumide ümberkorraldamiseks; nii võiski Dina osta Issoudunist Rouget’ mööbli ja läbi viia kõik oma kavatsetud dekoratsioonid – keskaegsed ning Louis XIV ja Pompadouri stiilis. Noorik ei tahtnud tol ajal kuidagi uskuda, et härra de la Baudraye on ihnus, nagu talle öeldi; ta uskus koguni, et on omandanud mehe üle pisut võimu. See eksitus kestis poolteist aastat. Pärast härra de la Baudraye teistkordset sõitu Pariisi tundis Dina tema juures seda jäist külmust, mis esineb ihnsate provintslaste juures, kui on tegemisi rahaasjadega. Oma abikaasalt esmakordselt raha paludes mängis Dina seda veetlevat komöödiat, mille saladust tundis juba meie esiema Eeva; väike mehike seletas aga oma naisele avameelselt, et annab talle iga kuu isiklikeks väljaminekuiks kakssada franki ja maksab oma ämmale, proua Piédeferile, tema La Hautoye mõisa eest tuhat kakssada franki eluaegset rendist, ületades sellega kahesaja frangi võrra aastas oma naise tuhande eküüse kaasavara.

      «Ma ei kõnelegi teile siinjuures majapidamiskuludest,» ütles härra de la Baudraye lõpuks. «Luban teil õhtuti kostitada oma külalisi tee ja brioššidega, sest teil on meelelahutust vaja; kuid enne abiellumist kulus mul vaevalt poolteist tuhat franki aastas, nüüd aga tõuseb mu väljaminek kuue tuhande frangini, kaasa arvatud maksud ja ärilised kulutused, ning seda on meie varanduse iseloomu juures natuke palju. Viinamarjakasvataja teab arvestada ainult oma väljaminekuid: maaharimine, maksud, vaadid; saak aga oleneb päikesepaistest ja hallaöödest. Väikemaaomanikud nagu meie, kelle sissetulekud pole kaugeltki kindlad, peavad lootma vaid miinimumile, sest neil pole üleliigset kulutust või kahjumit millegagi tasa teha. Mis meist saaks, kui mõni veinikaupmees pankrotti läheks? Niisiis on minu sissetulek ebakindel nagu jahimehe saak. Et elada nii, nagu meie elame, peaks alati aastane kuluraha varuks olema ja arvestada tohiksime vaid kaht kolmandikku oma sissetulekust.»

      Piisab ükspuha millisest vastupanust, et naises tekiks soov seda võita; Dina aga põrkas raudse tahte vastu, mis peitus mahedate maneeride vatikorra all. Kaunis naine püüdis oma väikeses mehikeses tekitada armukadedust ja kartust, kuid leidis, et seda meest kaitses kõige jultunum rahu. Pariisi sõites lahkus härra de la Baudraye Dinast nii rahulikult, nagu oleks ta Medoro kindlusega uskunud oma Angelica truudust. Kui Dina külmaks ja kõrgiks muutus, et solvata oma koletist selle põlgusega, mida kurtisaanid tarvitavad oma soosijate suhtes ja mis niisama kindlalt mõjub nagu surupressi vint, siis suunas härra de la Baudraye oma naisele pilgu, mis oli nii liikumatu nagu kassil, kes mingisuguse koduse segaduse puhul enne oma kohalt ei lahku, kui teda lüüa ähvardatakse. Mingi seletamatu rahutus, mis selle ükskõiksuse tagant välja paistis, otse ehmatas noort, kahekümne-aastast naist, kes alguses oma mehe egoistliku rahulikkuse põhjusi ei taibanud, sest see kääbus oli nagu mõranenud pott, kes selleks, et elada, oli saatusliku täpsusega reguleerinud kõik oma eluavaldused, nagu kellassepp reguleerib oma kellad. Sellepärast libiseski see väike mehike alati oma naise käe alt ära: kõik löögid vihisesid kümne jala kõrguselt üle ta pea.

      Kergem on taibata kui kirjeldada Dina raevutsemist, kui ta nägi, et võimatu on tal välja pääseda La Baudraye’st või Sancerre’ist, temal, kes oli unistanud selle kääbuse varanduse ja elu juhtimisest, temal, hiiglasel, kes algul oli alistunud, et hiljem käsutada. Lootes ühel päeval Pariisi suurel eluareenil esile kerkida, leppis ta oma õuekavaleride labaste meelitustega ja uskus, et peagi võetakse ka härra de la Baudraye nimi valimisurnist välja, – oli ju kääbusel nähtavasti auahnust, sest pärast kolmekordset Pariisis käimist oli ta sotsiaalsel astmestikul iga kord ühe pulga võrra kõrgemale jõudnud. Kui aga Dina kord oma mehe südame pihta koputas, oli see külm ja kõva nagu marmor. Endine maksunõudja, endine referent, endine ametlik palvekirjade vastuvõtja, Auleegioni kavaler ja kuninglik komissar oli lihtsalt mutt, kes viinapuu ümber maa-aluseid käike õõnestas! Oma eleegiliste kaebustega liigutas Dina prokuröri, allprefekti ja isegi härra Gravier’ südant ning kõik kolm kiindusid veelgi rohkem sellesse ülevasse kannatajasse; nagu muide kõik teisedki naised, vaikis ka Dina targu oma kaalutlustest, ja et tal polnud võimalust spekuleerimiseks, siis hakkas ta spekuleerimist laitma.

      Kõigist neist sisemistest tormidest vapustatuna elas Dina kuidagi kõhklevalt kuni 1827. aasta hilissügiseni, mil uudisena levis teade, et parun de la Baudraye on omandanud Anzy rüütlimõisa. Väikest mehikest valdas sel puhul uhke võidurõõm, mis ta abikaasagi mõtted mõneks ajaks СКАЧАТЬ