Mööda tumedat rada. Joonas Kollo
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Mööda tumedat rada - Joonas Kollo страница 3
Название: Mööda tumedat rada
Автор: Joonas Kollo
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949815678
isbn:
„Ei mina usu neid vananaiste jutte. Ma arvan, et meie kohalik politsei saab selle lahendatud. No kõige tõenäolisemalt saadetakse keegi siia appi.“
Kristina pani ajakirja kinni ja vaatas mureliku pilguga ema poole.
„Aga ema, meil pole siin ammu midagi sellist juhtunud…see on väga imelik. Kellel on vaja rünnata matkajaid?“
„Kas vähe neid, kes peast segi on, Kristina? Seepärast ole ka sina ettevaatlikum, sest ma muretsen su pärast. Elanikud on ärevil ja hirmul. Olgugi, et rünnati võõraid, kuid siiski tuleb silmad ja kõrvad lahti hoida. Ei tahaks uskuda, et see jätkub.“
Kristina näole tekkis naeratus. Talle tuli meelde, kui ema need samad sõnad talle peale luges, kui ta veel väike tüdruk oli. Selles linnas möödus tema lapsepõlv. Tema mälestustes on see väike linnake alati olnud rahu ja sõbralikkuse sümbol. Vaatamata sellele, et vahel harva on siin nii mõndagi salapärast juhtunud. Kristina kasvas üles isata. Peres oli kaks last: tema ja vanem vend. Ema töötas pearaamatupidajana ja sai head palka, seega lapsed said üles kasvatatud. Kristina elas täpselt ema maja vastas väikeses majas, mille ta sai oma sugulastelt. Vend töötas Saksamaal. Jõulude ajal ja mõnel pühal vahel veel käis kodus, et näha lähedasi.
Alden jõudis linna kell viis õhtul. Ta parkis auto väikese hotelli kõrvale, mis asus umbes kilomeetri eemal McMerry majast. Alden võttis pakiruumist suure koti ja vaatas korraks põgusalt ringi. Paistis oranž päike, mis oli varjud juba üpris pikaks venitanud. Parkla kõrval asus väike pood, mille ees istus vanem lehte lugev naisterahvas, tema kõrval istus suur kullakarva koer. Aldenis tekitas vaatepilt rahuldustunnet.
Ta astus hotelli sisse ja pöördus administraatori poole. Saanud võtme, sammus ta oma tuppa. Mobiil helises.
„Kuulan.“
„Kuidas lood on? Oled juba kohal?“ kostis tema ülemuse hääl.
„Jah, juba hotellis. Sain toa kätte. Sean end sisse ühesõnaga.“
„Väga hea. Soovin sulle edu…aa, ja, veel üks asi. Su sõber ja kolleeg, Arthur, peaks praegu tegelema ühe asjaga umbes 200 km sinu asukohast.“
„Eks ma võtan temaga ühendust, kui vaja.“
„Tee, kuidas õigeks pead, Alden. Soovin edu!“
„Head päeva!“ vastas Alden ja pani telefoni kõrvale.
Ta istus voodi servale ja jäi korraks mõttesse, uppudes toas valitsevasse vaikusesse. Korraga tundis mees, et uni võtab võimust ning uinus pooleks tunniks. Alden ärkas järsku, tõusis voodist ja seadis sammud ukse poole. Peaks linnaga tutvust tegema… Ta jalutas mööda tänavaid ja nautis seda vaikust, seda kodust tunnet selles väikeses linnakeses. Ümbritsev paistis nii soe ja hubane. Seda oli ta juba ammu tahtnud. Ta möödus kirikust, seejärel keeras paremale ja sammus eramajade juurde, kus asus ka John McMerry maja. Temast möödus Kristina, nende pilgud kohtusid hetkeks. Neiu näis olevat heas tujus.
Alden otsustas, et alustab tööga homme, täna teeb ta väikese jalutuskäigu ning vaatab lihtsalt ringi, naudib vaikust. Pärast õhtusööki hotelli restoranis läks Alden oma tuppa ja viskus voodile. Kuigi päev oli mõnus, tulid pähe taas kurvad mõtted. Järjekordselt mõtles ta oma sõbrale, kuid püüdis kõigest väest need mõtted eemale peletada. Kell näitas peaaegu kaheksa. Ta võttis kätte ajalehe ja luges uudiseid. Viimased uudised pajatasid äsja aset leidnud juhtumist.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.