Saja sammu teekond. Richard C. Morais

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veetsid kogu päeva tema jalge ees kummargil, sorteerides homaare ja krabisid, tükeldasid lihakat tuunikala ja puhastasid hoogsalt karpkalu soomustest.

      Anwar palvetas viis korda päevas palvevaibal, mis ühe samba taga lahti oli rullitud, aga kogu ülejäänud päeva istus ta rätsepaistes oma lömmis metallist laual turu tagaosas. Ta varvaste otsas olid pikad kollased küüned ja tal oli komme päev otsa oma paljaid jalgu masseerida.

      „Hassan,” ütles ta oma suurt varvast sikutades. „Oled ikka veel liiga väike. Ütle Suurele Abbasile, et ta sulle rohkem kala annaks. Mul on siin head Goa tuunikala, kas tead.”

      „See pole mingi korralik kala, kas tead. Paras kassile anda.”

      Kähisev köha ja sisin, millega ta vastas, tähendas, et ta naeris mulle näkku. Neil päevil, kui telefonid helisesid – Bombay hotellid ja restoranid esitasid tellimusi –, pakkus Anwar mulle ja Bappule aupaklikult piimaga teed, aga tavaliselt täitis ta roosasid sedeleid ja vaatas karmil keskendunud pilgul oma töötajaid, kes kaste täitsid. Rahulikumatel päevadel viis ta mind kõrvale äsja saabunud kalakorvi juurde ja näitas mulle, kuidas kala kvaliteeti hinnata.

      „Silm peab olema selge, poiss, mitte selline, nagu see siin,” ütles ta musta karva küünega merilatika silma toksides. „Vaata seda. See siin on värske. Märkad erinevust? Silmad selged ja pärani lahti.”

      Ta pöördus järgmise kalakorvi juurde. „Vaata siia. See on vana trikk. Pealmine kiht kalu on väga värsked. Eks ole? Aga vaata nüüd.” Ta kaevas käe korvi põhja ja sikutas sealt lõpuseid pidi välja lömastatud kala. „Vaata. Katsu. Kala liha on pehme. Ja vaata lõpuseid: mitte punased nagu sellel värskel kalal, vaid tuhmid. Hallikad. Ja kui sa uime tagasi painutad, peaks see olema jäik, mitte nagu sellel siin.” Anwar viipas käega ja noor kalamees võttis oma korvi ära. „Ja vaata seda. Näed seda tuunikala? Halb, väga halb.”

      „Plekiline, nagu oleks teda kõvasti pekstud, eks ole? Mõni niru wallah on lasknud tal kõrgelt veoauto kastist alla kukkuda.”

      „Noneh,” ütles Anwar ja võbistas oma pead, tundes heameelt, et ma olin õppetunni meelde jätnud.

      Ühel mussoontuulega pärastlõunal istusin Papa ja Ammiga restorani tagaosas laua taga. Nad uurisid orgi otsa torgatud tellimussedelite patakat endi ees, püüdes neilt kritseldatud sedelitelt välja lugeda, millised olid eelmise nädala kõige rohkem ja kõige vähem tellitud road. Bappu istus sirge seljatoega toolil meie vastas nagu kohtusaalis, ja silitas närviliselt oma kolonelivuntsi. See oli restoranis iganädalane rituaal, kus Bapput pidevalt õhutati vanu retsepte täiendama. Nii see kord oli.Tee paremini. Alati saab teha paremini.

      Vaidlusalune roog, vaskkauss kanalihaga, seisis nende vahel. Sirutasin käe, torkasin sõrmed kaussi ja pistsin tüki erkpunast liha suhu. Masala voolas mu kurku, õline kaste peenest punasest tšillist, mille maitset leevendas kübeke kardemoni ja kaneeli.

      „Ainult kolm korda telliti seda rooga eelmisel nädalal,” ütles Papa, heites pilke kordamööda Bappule ja vanaemale. Ta rüüpas lonksu oma lemmikjooki, lusikatäie garam masala’ga teed. „Me teeme selle kohe paremaks või ma võtan selle menüüst välja.”

      Ammi võttis puulusika ja valas tilga kastet oma peopesale, limpsates mõtlikult ja naksates huultega. Ta viibutas sõrmega Bappu poole, kullast käevõrud ähvardavalt kõlisemas.

      „Mis asi see on? See ei ole see, mida mina sulle õpetasin.”

      „Kuidas nii?” vastas Bappu. „Eelmine kord sa ütlesid, et ma teeksin teisiti. Pane rohkem tähtaniisi. Pane rohkem vanillikaunu. Tee seda, tee teist. Ja nüüd ütled, et sina ei õpetanud mind nii tegema! Kuidas ma siin süüa saan teha, kui sa kogu aeg meelt muudad? Kogu see jantimine ajab mind hulluks. Võib-olla ma lähen üldse Joshi juurde tööle…”

      „Aijee,” karjatas vanaema raevust. „Ähvardad mind? Mina teen sinust selle mehe, kes sa praegu oled, ja sina ütled, et lähed tolle mehe juurde tööle? Ma viskan kogu su pere tänavale…”

      „Rahune maha, Ammi!” möirgas Papa. „Sina ka, Bappu. Aitab. Ärge ajage jama. Keegi pole milleski süüdi. Ma tahan rooga lihtsalt paremaks teha. See võiks maitsvam olla. Olete nõus?”

      Bappu kohendas oma kokamütsi, just nagu oma väärikust tagasi saades, ja rüüpas lonksu teed. „Noneh,” ütles ta.

      „Noneh,” ütles ka vanaema.

      Nad kõik puurisid pilguga vaidlusalust rooga, püüdes sealt puudusi tuvastada.

      „See peaks tummisem olema,” ütlesin mina.

      „Tohoh, etskae, nüüd tuleb jõmpsikas mind õpetama?”

      „Las ta räägib.”

      „Liiga rasvane, Papa. Bappu korjab kastme pinnalt võid ja õli. Palju parem oleks seda peaaegu ilma rasvata praadida. Oleks natuke krõbe.”

      „Nüüd ei meeldi minu õli ja rasva kokkukorjamine, on nii, jah? Poiss on targem kui…”

      „Rahu, Bappu!” möirgas Papa. „Muudkui latrad. Miks sa kogu aeg selliseid asju räägid? Vanaeit oled või?”

      Bappu igatahes tegi, nagu ma olin soovitanud, kui Papa oma verbaalse peapesu lõpetas, ja see oli ainus vihje mu tulevasele karjäärile, sest see kanaroog sai meie restorani üheks kõige populaarsemaks eineks, ja mu isa pani sellele uue nime: Hassani krõbekana.

      „Lähme, Hassan.”

      Ema võttis mul käest kinni ja me lipsasime tagauksest välja, bussile nr 37.

      „Kuhu me läheme?”

      Tegelikult me muidugi mõlemad teadsime, aga tegime näo, nagu veel ei teaks. Alati samamoodi.

      „Noh, ega mina ka ei tea. Poodidesse võib-olla. Väike kõrvalepõige, et rutiinist välja saada.”

      Mu ema oli häbelik, numbrite peale andekas, ent alati oli ta valmis isa ohjeldama, kui ta liialdama kippus. Oma vaiksel moel oli ta perekonna jaoks tõeline tasakaaluhoidja, rohkemgi kui isa, hoolimata sellest, et too oli väga sõnakas. Ema oli see, kes jälgis, et meie, lapsed, oleksime alati korralikult riides ja teeksime oma kodused ülesanded ära.

      Ent see ei tähendanud, et emal polnuks oma salakirgi…

      …Sallide järele. Mu ema jumaldas dupatta-salle.

      Mingil põhjusel – ma ei tea täpselt, miks – võttis ema mind vahel linna oma salajastele varumisretkedele kaasa, just nagu mõistnuks vaid mina tema poodlemishullustust. Tegelikult olid need üsna süütud käigud. Siit-sealt sall või kaks, võib-olla paar kingi, mõnikord harva kallis sari. Ja mulle värvimisraamat või koomiks. Iga poodlemiskäik lõppes meeldejääva einega.

      See oli meie väike salajane side, ainuüksi meile kahele mõeldud seiklus – minu arvates pidi see tema jaoks olema viis, kuidas mitte lasta üle pea kasvada kõigil restoraniaskeldustel, Papa nõudmistel, teiste laste lärmitsemisel. ( Ja võib-olla ei olnudki ma nii eriline, nagu mulle meeldib mõelda. Mehtab ütles mulle hiljem, et ema käis temaga salaja kinos, Umari aga viis kartautoga sõitma.)

      Mõnikord ei ajendanud neid reise sugugi mitte poodlemiskirg, vaid nälg millegi muu järele, millegi sügavama järele, sest ta peatus mõtlikult poodide ees, maigutas mõtlikult huuli ja viis meid siis hoopis teise suunda, näiteks Walesi printsi muuseumisse mogulite miniatuurmaale СКАЧАТЬ