Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta kisendama nagu rattal. Tahtsin nüüd omakorda põgeneda, kuid oli juba hilja. Hüppasin otse politseinikele sülle. Mind viidi Châtelet’sse, kus jäin magama nagu kott, olles veendunud, et järgmisel päeval pääsen jälle välja. Kuid möödus päev, teine, terve nädal… Kirjutasin kardinalile. Samal päeval tuldi mulle järele ja viidi mind Bastille’sse. Nüüd olen seal juba viis aastat. Kas teie arvates karistati mind pühaduserüvetamise eest, et ronisin Henri IV selja taha hobuse laudjale?”

      “Ei, teil on õigus, pole võimalik, et selle eest; kuid tõenäoliselt saate kohe teada, miks.”

      “Ah jaa, ma unustasin ju küsimata, kuhu te mind viite.”

      “Kardinali juurde.”

      “Mis ta minust tahab?”

      “Mul pole sellest aimugi; ma ei teadnud isegi seda, kelle järele mind saadeti.”

      “Võimatu! Teie, soosik…”

      “Mina – ja soosik!” hüüdis d’Artagnan. “Oh, vaene krahv, ma pole enam see Gascogne’i nooruk, keda te kohtasite Meung’is kakskümmend aastat tagasi…”

      Ja sügava ohkega lõpetas ta lause.

      “Aga te tulite ju ülesandega.”

      “Ainult sellepärast, et ma olin juhuslikult seal, kardinali eestoas, ja kardinal pöördus minu poole, nagu ta oleks pöördunud iga teisegi poole. Kuid ma olen ikka endistviisi musketärleitnant, ja kui ma õieti arvutan, olen ma seda juba ligi kakskümmend aastat.”

      “Lõppude lõpuks pole teil siiski halvasti läinud ja seegi on juba midagi.”

      “Milline õnnetus võis mind teie arvates tabada? Nagu öeldakse mingis ladinakeelses värsis, mille ma olen juba unustanud, või õigemini, mida ma pole kunagi peast teadnud – pikne ei löö kunagi orgudesse, ja mina olen org, mu kallis Rochefort, ning üks sügavamaid, mis on olemas.”

      “Tähendab, Mazarin on ikka Mazarin.”

      “Rohkem kui kunagi varem, mu armas. Kõneldakse, et ta on abiellunud kuningannaga.”

      “Abiellunud!”

      “Kui ta pole tema abikaasa, siis vähemalt on ta kindlasti tema armuke.”

      “Panna vastu Buckinghamile, ja tulla vastu Mazarinile!“

      “Sellised on kord juba naised,” lausus d’Artagnan filosoofiliselt.

      “Naised küll, aga mitte kuningannad!”

      “Oh armas jumal, selles suhtes on kuningannad kaks korda naised.”

      “Ja kas härra de Beaufort on ikka veel vangis?”

      “Ikka. Kuid miks te seda küsite?”

      “Kuna ta oli minu vastu heatahtlik, oleks ta võinud mind välja aidata.”

      “Teie olete arvatavasti vabadusele lähemal kui tema. Nii et see olete hoopis teie, kes tema välja aitab.”

      “Ja sõda…?”

      “See tuleb.”

      “Hispaaniaga?”

      “Ei, Pariisiga.”

      “Mida te sellega mõtlete?”

      “Kas kuulete laske?”

      “Kuulen küll. Aga mis sellest?”

      “Mis sellest! Kodanlased paugutavad, oodates, millal pidu algab.”

      “Kas teie arvate, et kodanlased üldse millegagi hakkama saavad?”

      “Aga muidugi. Nad vähemalt lubavad. Ja kui neil oleks juht, kes kõik need üksikud salgad kokku koguks…”

      “Küll on kahju praegu vangis istuda!”

      “Ärge heitke meelt. Kui Mazarin saatis teie järele, siis tähendab see, et ta vajab teid. Lubage õnnitleda! Juba aastaid ei vaja mind enam keegi: ja näete, kui kaugele ma sel kombel olen jõudnud.”

      “Ma annan teile nõu, esitage ometi taotlus.”

      “Kuulge, Rochefort, lepime kokku…”

      “Milles?”

      “Me oleme ju head sõbrad, kas pole nii?”

      “Tont võtku, ma kannan praegugi selle meie sõpruse märke kolme tubli mõõgahoobi armi.”

      “Noh, leppigem siis kokku: kui tõusete uuesti soosingusse, peate ka mind meeles.”

      “Rochefort’i ausõna. Ent tingimusel, et käsi peseb kätt!”

      “Tehtud! Siin mu käsi.”

      “Niisiis, esimesel sobival võimalusel, kui saate minust rääkida…”

      “Ma kasutan seda võimalust. Ja teie?”

      “Mina niisamuti. Ja muide, teie sõbrad? Kas on vaja kõnelda ka neist?”

      “Millistest sõpradest?”

      “Athosest, Porthosest ja Aramisest. Kas olete nad juba unustanud?”

      “Peaaegu.”

      “Mis neist on saanud?”

      “Mis neist on saanud! Pole aimugi.”

      “Kas tõesti?”

      “Pagan võtku, muidugi. Nagu te teate, lahkusime üksteisest. Nad on elus – see on kõik, mida võin teile öelda. Kuulen neist vahetevahel kolmandate isikute kaudu. Kuid millises maailmakaares nad praegu asuvad – kurat mind võtaks, kui ma sellest midagi tean! Ei, ausõna, mul pole enam ühtki sõpra peale teie, Rochefort.”

      “Ja too kuulus… noh, see poiss Piemonte rügemendist, kelle ma seersandiks tegin… kuidas ta nimi nüüd oligi?”

      “Planchet.”

      “Just tema… too kuulus Planchet? Mis on saanud temast?”

      “Tema abiellus pagaripoega Lombardiinide tänaval. See poiss armastas alati kangesti maiustusi. Ta on seega Pariisi kodanlane, ja on väga tõenäoline, et ta käratseb praegusel hetkel mässumeeste hulgas. Küllap näete, et tema saab enne nõunikuks kui mina kapteniks.”

      “Noh, julgust, julgust, armas d’Artagnan. Just siis, kui te ripute kõige alumise kodara küljes, pöördub ratas ja te olete kõrgel üleval. Tänase õhtuga on võib-olla kätte jõudnud pöördepunkt teie saatuses.”

      “Aamen,” ütles d’Artagnan, peatades sõiduki.

      “Mis see tähendab?” küsis Rochefort.

      “See tähendab, et oleme päral, ja ma ei taha, et mind nähtaks teiega koos tõllast väljuvat… Me ei tunne teineteist.”

      “Teil on õigus.”

      “Jumalaga.”

СКАЧАТЬ