Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ja pealegi uhke klooster! Jesuiitide oma.”

      “Hüva,” lausus d’Artagnan. “Pole enam mingit kahtlust.”

      “Te olete siis rahul?”

      “Jah. Kuidas su nimi on?”

      “Friquet.”

      D’Artagnan võttis oma tahvlikese ja kirjutas üles poisi nime ja kõrtsi aadressi.

      “Öelge, härra ohvitser, kas võib veel teenida poolepistooliseid?”

      “Võib-olla.”

      Ja kuna ta oli teada saanud, mida tahtis, maksis ta napsi eest, mis tal oli joomata jäänud, ja asus kiiresti teele Tiquetonne’i tänava poole.

      IX

      SELLEST, KUIDAS D’ARTAGNAN, KES OTSIS ARAMIST HOOPIS KAUGEMALT, MÄRKAS TEDA ÄKKI PLANCHET’ SELJA TAGA HOBUSE LAUDJAL

      Koju jõudes nägi d’Artagnan kedagi meest koldenurgas istumas. See oli Planchet, kuid nii muutunud närude tõttu, mille Madeleine’i mees oli põgenedes maha jätnud, et d’Artagnanilgi oli raske teda ära tunda. Madeleine tutvustas neid kõigi teenrite nähes. Planchet pöördus ohvitseri poole ilusa flaamikeelse lausega. Ohvitser vastas talle mõne sõnaga, mis polnud pärit ühestki keelest, ja sõlmiti kokkulepe. Madeleine’i vend astus d’Artagnani teenistusse.

      D’Artagnani plaan oli täiesti kindel. Kartusest, et teda võidakse ära tunda, ei tahtnud ta päeva ajal Noisysse minna. Tal oli seega aega, kuna Noisy asus Pariisist kolme või nelja ljöö kaugusel Meaux’ tee ääres. Ta sõi tubli hommikueine, mis on küll halb algus, kui tuleb töötada peaga, on aga seevastu suurepärane ettevaatusabinõu, kui tuleb kehalist vaeva näha. Seejärel vahetas ta riided, kartes, et musketärleitnandi peakate võib umbusaldust äratada. Lõpuks võttis ta kõige tugevama ja suurema oma kolmest mõõgast, mida ta tarvitas ainult tähtsatel päevadel. Kella kahe paiku laskis ta saduldada kaks hobust ning sõitis Villette’i värava kaudu välja. “Kitsetalle” võõrastemaja naaberhoones otsiti ikka veel innukalt Planchet’d.

      Poolteist ljööd Pariisist välja jõudnud, pidas d’Artagnan kinni, mõistes, et on oma kannatamatuses ikkagi liiga vara teele asunud, ja laskis hobustel hinge tõmmata. Kõrts, kuhu ta sisse astus, oli täis väga kahtlase väljanägemisega mehi, kes näisid valmistuvat mingiks öiseks retkeks. Uksele ilmus mantlisse mässitud mees, kuid nähes võõrast viipas ta käega ja kaks kõrtsilist läksid välja, et temaga nõu pidada. D’Artagnan aga astus muretult kõrtsiemanda juurde ja tellis jooki, mis oli mingi hirmus toores Montreuil’ vein. Ta küsis üht-teist Noisy kohta ja sai teada, et selles külas on ainult kaks tähtsamat maja – üks kuulus Pariisi peapiiskopile ja selles peatus praegu tema õetütar, proua hertsoginna de Longueville. Teine oli jesuiitide klooster, mis kombe kohaselt oli nende auväärsete isade omand. Seal polnud võimalik eksida.

      Kella nelja paiku asus d’Artagnan uuesti teele, sõites sammu, sest ta tahtis alles päris pimedas kohale jõuda. Kui keegi sõidab hallil talvisel päeval läbi igava maastiku, siis pole tal teha muud paremat kui sedasama, mida teeb jänes oma pesas, nagu ütleb La Fontaine, – nimelt unistada. Niisiis, d’Artagnan unistas ja Planchet samuti. Ainult nende unistused, nagu me kohe näeme, olid üsna erinevat laadi.

      Üks kõrtsiemanda suust libisenud sõna oli andnud d’Artagnani mõtetele teatud kindla suuna; see sõna oli proua de Longueville’i nimi.

      Tõepoolest, proua de Longueville’il olid kõik eeldused, et mehi endast unistama panna: see oli üks kuningriigi kõige suursugusemaid daame ja üks õukonna kõige ilusamaid naisi. Ta oli abielus vana hertsog de Longueville’iga, keda ta ei armastanud. Algul oli teda peetud Coligny armukeseks, kelle Guise’i hertsog oli tema pärast tapnud duellil Place-Royale’il. Siis räägiti, et teda seob liiga õrn sõprus oma venna, Condé printsiga, mis oli rängalt vapustanud õukondlaste moraalivalvsaid hingi. Sellele sõprusele olevat järgnenud tõeline ja sügav vihkamine. Ning kõneldi, et hertsoginna olevat sõlminud poliitilised suhted vürst Marsillaciga, keda ta nüüd püüdvat ässitada oma venna, Condé printsi vastu.

      D’Artagnan mõtles kõigile neile juttudele. Ta meenutas, et Louvre’is oli ta tihti näinud hiilgavat ja pimestavat proua de Longueville’i endast mööduvat. Ta mõtles Aramisele, kes ei seisnud millegi poolest temast kõrgemal, oli aga ometi kunagi olnud proua de Chevreuse’i armuke, kusjuures viimane oli tolleaegses õukonnas sedasama, mis proua de Longueville praeguses. Ta küsis endalt, miks mõned inimesed saavutavad maailmas kõik, mida ihaldavad, ühed armastuses, teised poliitikas, kuna kolmandad jäävad kas juhuslikult, ebaõnne tõttu või takistuste pärast, mis juba loodus neis endis on püstitanud, kõigi oma lootustega poolele teele. Ta oli sunnitud endale tunnistama, et hoolimata oma mõistusest, hoolimata oma osavusest jääb ta viimaste sekka, kuna Planchet pääseb arvatavasti esimeste hulka. Sel hetkel lähenes Planchet talle ja sõnas:

      “Vean kihla, härra, et mõtlete samale asjale, millele minagi.”

      “Ma kahtlen selles, Planchet,” vastas d’Artagnan naeratades. “Aga millele sa siis mõtled? Vaatame.”

      “Mõtlen neile kahtlastele tüüpidele, kes selles kõrtsis jõid, kus me peatusime.”

      “Ikka ettevaatlik, Planchet!”

      “See on vaist, härra.”

      “Ja mida see vaist sulle siis praegu ütleb?”

      “Mu vaist ütleb mulle, et sinna kõrtsi kogunenud inimesed pidasid mingit kahtlast plaani, ja ma mõtlesin parajasti talli kõige pimedamas nurgas oma vaistu hoiatuste üle järele, kui sinna sisse astus mantlisse mässitud mees. Talle järgnesid teised.”

      “Ahaa! Noh, ja siis?” küsis d’Artagnan, kuna Planchet’ jutustus läks kokku tema enda tähelepanekutega.

      “Üks neist meestest ütles: “Ta peab tingimata olema Noisys või vähemalt täna õhtul sinna jõudma, sest tundsin ära tema teenri.”

      “Kas oled kindel?” küsis mantliga mees.

      “Jah, vürst,” vastas teine.”

      “Vürst?” katkestas d’Artagnan Planchet’d.

      “Jah, vürst. Aga kuulake edasi:

      “Kuid kui ta on seal, mida sel juhul ette võtta?” küsis teine kõrtsiline.

      “Ah et mida ette võtta?” ütles vürst.

      “Jah. Ta ei ole mees, kes end niisama lihtsalt laseb kinni võtta. Ta tõmbab mõõga.”

      “Hüva, meie teeme sedasama. Aga ometi peame katsuma teda elusalt kätte saada. Kas teil on nööri tema sidumiseks ja tropp suhu pistmiseks?”

      “Kõik on olemas.”

      “Olge tähelepanelikud, sest ta on tõenäoliselt maskeeritud tavaliseks aadlikuks.”

      “Ja-jah, härra, olge mureta.”

      “Muide, ma olen sealsamas ja juhin teid.”

      “Kas vastutate, et kohtuvõimud…?”

      “Vastutan kõige eest,” vastas vürst.

      “Hästi, teeme, mis suudame.”

      Ja СКАЧАТЬ