Seelikukütt. Mati Soonik

Чтение книги онлайн.

      Töid, mis oli plaanis suvel teha, ma ei teinud, vaid puhkasin täie rinnaga. September lähenes nii kiiresti, et lausa ehmatas mind oma tulekuga. Oktoobrist alates pean kolm kuud praktikandina koolis tunde andma, mis nõuab omajagu pingutust. Nagunii suunatakse mind jälle Elva keskkooli, milles võin üsna kindel olla. Noorematest klassidest võtan juba tuttava klassi, lisa saan keskkoolist. Kui saan männilinna korteri üürida, siis on tõesti vahva olemine, aga praegu on selleks lootus väike. Unistada siiski võin, sest lootus sureb viimasena.

      Viljatu sõnadetegemise peale ei ole mul mõtet palju aega kulutada. Tuleb valvel olla, et seda asjata ei teeks, sest aega pole mõtet raisata. Rongiga sõitmise jaoks pean nuputama vagunis endale tööd. Jälle saan tegutseda, sest pole mõtet niisama vahtida. Ilmaelu on juba kord selline, et pean loksumise ühest kohast teise välja kannatama.

      Ajalehes Noorte Hääl ilmus seitse mu luuletust, aga Tallinnas oli kodus kiri ajakirjast Noorus, milles teatati, et mu üks luuletus pandi toimetuse portfelli. Küllap on toimetajal tundlikud silmad – teab, mis sobib avaldada. Praegu on mul veel neli luuletust talle pakkuda.

      Tohutult palju loen viimasel ajal lüürikat. Kui hästi on juba sõnu seatud! Kasulik on mõni luuletus eeskujuks võtta ja isegi sellisest on mõndagi õppida, mis on kriitikat väärt. Loomulikult ei matki ma teiste loomingut, aga oma värsid võivad nii hoo sisse saada.

      Mul on raskusi õppetöösse süvenemisel, aga sama kehtib luuletamise puhul ja siiski pean jälgima, et ükski päev ei mööduks ilma värsireata. Arvestades seda, et ma hakkasin alles hiljuti sõnu riimi seadma, on mu sellel tegevusel vapustav edu. Väga tähtis on, et mu luulevanker järjest kiiremini liikuma hakkaks. Murdelist värssi saan oma murdeteaduse konspektist kontrollida.

      Poissmehena oleksin ühiselamus elades õnnelik, aga naisemehena pole. Tahaksin kuhugi omaette elamist saada ja hirmus on mõelda, et võib-olla tuleb mul veel kaua aega koos Madisega elada. Kus peitub lahendus, sest Maila õpib veel kolm aastat Tartus ja sellega on vaja arvestada?.. Pealegi on hetkel mul raha küllalt piiratud koguses.

      Ema tahab, et ma tingimata Tallinna tööle läheksin, kus ootavad mind ees igati korralikud elamistingimused. Tartus on kirjandusmuuseumis töötamise võimalused tekkinud ja siin õpib mu naine.

      Seitsmendal septembril lidusin Mailaga mööda Tartut ringi, et leida kohta koosolemiseks. Istusime baaris jõe kaldal ja laeval, aga ei jõudnud midagi tellida, sest kelneritel polnud meie jaoks aega.Öö veetsime mu ühiselamu toas lustlikult, kus uurisin jälle ta varjatud iseärasusi.

      „Mul on selline tunne, et olen pukis raskendatud tingimustel,” tähendas Maila.

      „Missuguses pukis?” uudishimutsesin.

      „Günekoloogilisel toolil, noh.”

      „Sa oled naisena suur varjatud saladus ja sind uurida pakub mulle igatahes pinget ja ükskõikseks ei jäta,” selgitasin ja silitasin Maila kõhtu.

      Naisuke naeratas.

      „Ma usun, et lõpetasid mu vaatluse.”

      Kallistasin teda tugevasti.

      „Loomulikult!”

      Madis üritas sel ajal mitut moodi tuppa saada, aga kuna uks oli lukus, see tal ei õnnestunud. Ta proovis ka aknast sisse ronida, ent tulemus oli sama.

      Järgneva päeva veetsin Maila ühiselamus, kus meil oli väga vahva hullata. Õhtul lõbutsesime restoranis Kaseke peaaegu südaööni. Kui kõrtsilised muutusid liiga lärmakateks, pagesime kumbki oma ühiselamusse.

      Kirjandusmuuseumis on väga head murdelist materjali, mida loodan oma loomingus kasutada. Luulehobu kihutab, kuid Noo rusest ei tule ega tule vastust mu vaimusünnituste kohta. Mis saabuma peab, see saabub. Ehk saan löögile?.. Ma pean värsisepana ennast teostama! Pean! Tööd tuleb sõnaga rohkem teha! Teraselt on vaja elu jälgida! Peaksin püüdma sellist hingeseisundit saavutada, mis soodustaks värsside paberile panemist. Enesetunne on loome töös väga oluline. Ellu üritan võimalikult sügavalt süüvida – see võimaldab midagi tõeliselt head kirjutada. Toodangu kõrges tase mes ei julge ma kindel olla, aga loodan, et miski mu loomingust ka edaspidi trükimusta näeb. Puistan lausa käisest luuletusi. Ehk pole nad liiga lapsikud?.. Mõnegi varem kirjutatud värsi olen paremaks muutnud, sest olen selles lihtsameelsust vähendanud või hoopis ära jätnud. Rapla ajalehele Ühistöö saatsin mõned salmid, sest seal töötab toimetajana mu sõber Enn, kes lõpetas ülikooli kaks aastat tagasi. Võib-olla avaldab ta midagi?.. Ajakirjast Pikker pole mingit vastust mu humoristliku luule kohta. Noorte Hääle jaoks kohandasin armuluulet.

      Pean tahtejõuline olema, et mitte napsitada. Tuleb püüda oma nõrka tervist tugevamaks kujundada. See on muidugi soodne olukord, et mu kõrval on mind mõistev inimene. Ma ei tea, kas olla täiskarsklane või mitte. Kas võtta pits veini kursuseõhtul või ei?.. Kui teised napsitavad, on mul väga raske sellest täielikult loobuda, kuigi kõik sõltub siiski endast. Rõõmsalt lõõgastuda ennast purju juues ei ole üldse minu rida, aga tassi kohvi kõrval mõni sõna sõbraga juttu ajada – see pakub mulle hoopis enam huvi.

      Olen tervist kohutavalt palju rikkunud. Mitte muretseda ja närveerida asjatult! Pean elama rõõmsalt, ent valvsalt. Täna mu pea valutab veidi, kuid ehk enesetunne paraneb. Vast mõjutas seda liigne kohvijoomine ja tordisöömine?

      Tuleb loitsida peavalu minema: „Kao minema, mu hea enesetunde ahistaja! Peavalu, kao minema ja ära piina mind! Sa oled väga häbematu, et mind piinad! Minu peas ei ole tõesti sinu koht! Peavalu, lase jalga mu peast! Kas sul tõesti pole midagi muud teha kui mu pea valutama panna?.. Mina seda igatahes ei taha! Võta valu mu peast ära ja pane punuma! Usun, et arvestad mu soovi! Kui sa kohe mind rahule ei jäta, teen sulle ise valu! Sulle see kindlasti ei meeldi! Sul tuleb mu peast lahkuda otsekohe!”

      Oot-oot! Juba ongi veidi parem enesetunne kui enne. Tore! Kordan veel enam-vähem samu sõnu, mis ütlesin.

      Paar päeva tagasi sain selle kirja.

      10. september 1981

      vaat, kus juhtus õnnetus, jäin haigeks. Lähen praegu arsti juurde, sest minu pea küll ei võta, mis viga. Kuskilt ei valuta, aga viskas palaviku üles – 38,6 kraadi. Võib-olla mõjus Su põhjalik mu üska sõrmedega tungimine? See on siiski võimatu.

      Sina oled mulle tõesti väga kallis. Igatsen kohutavalt Sinu järele. Sinu süleluses olla on minu kõige suurem soov. Sinu kallistustest ei tüdine ma kunagi. Kui Sul on soov, ei suuda ma Sulle intiimelus millestki ära öelda! Tagantjärele tundub mu kõige intiimsema koha vaatlus Sinu poolt tobe, aga Sinu ühiselamus Sinu voodis oli see siiski armumängu osa ja sobis.

      Kahju, et ma vilets olen ja haigeks jäin. Kas see tuleb liiga vähesest või suurest kallistuste arvust?

      Suvel olin täiesti terve ja siis meie muud ju õieti ei teinudki, kui kallistasime. Septembri kohta seda öelda ei saa. Nagu öeldakse, on kommentaarid siin üleliigsed.

      Mul on väga kahju, et meie juba talvel ei abiellunud. Siis elaksime praegu rõõmsalt Suur-Kaare tänaval tillukeses majas ja meil poleks vaja kallistamiskohta otsida. Miks saatus meile vingerpussi mängis ja meilt selle armsa peavarju ära võttis?

      Andesta! Minu liiga pikk kõhklemine Sinuga abiellumise suhtes võttis meilt võimaluse koos elada.

      Kui saad mahti, tule minu ühiselamust läbi!

      Kallistan СКАЧАТЬ