Seelikukütt. Mati Soonik

Чтение книги онлайн.

      Seelikukütt

      I

      Tulevikus tuleb Mailaga mõningad taktikalised käigud teha – muidu läheb ta liiga ennast täis. Hiljuti oli ta mu igale ettepanekule risti vastu. Kui tahtsin teda suudelda, keeras ta mulle selja ja mu lootused lendasid vastu taevast. Kõigest südamest soovin, et abielus midagi taolist ei juhtuks. Praegu mängib Maila minuga, kuidas heaks arvab. Tekib selline tunne, et proovib, kas saan vihaseks või ei. Tujukas neiu tahab näha, mida teen. Küll talle varsti mõnegi ninanipsu mängin! Kas või näiteks vägistan ta magamise ajal ära, sest naise kätte võim anda – see on kurjast!

      Mu pruut kõnnib abielu suunas nagu peata kana, aga tee peal kipub siksakke tegema. Kallistamisel pigistasin teda liiga kõvasti, tema aga virutas mulle vastu kõrvu! Võta või jäta, ta on jõuline tüdruk, ent eelkõige on ta seda siiski vaid väliselt. Oma kangust ei tohi ka mina jätta – muidu tantsin ta pilli järgi.

      Püüan armastatut ajuti unustada, et endal kergem oleks, aga mitte kuidagi ei taha see õnnestuda, sest nagu magnetiga kisub tema poole. Teised tüdrukud, olgu nad ei tea kui kenad ja armsad, on mulle nullid. Jah, sõbrustada ju saan nendega, kuid see on ka kõik. Mu hing on hõivatud ja teha pole midagi. Mõtted on seotud mõrsjaga, kes paneb ennast täielikult minu üle maksma. Ta puudutused erutavad mind alati, olgu ma kui väsinud tahes.

      Kolm kuud tagasi tõmbasin kogemata Maila mantlil nööbi eest ära ja me läksime seda mu ühiselamusse ette õmblema. Meie vahel leidis aset väga avameelne jutuajamine. Abielu suhtes sain algul jaatava vastuse, kuigi hiljem põikles ta sellest kõrvale.

      Küll ma rassisin temaga, aga ta hoidis mind oma kõige varjatumatest kohtadest eemal ja selgitas: „Ma olen tugev kui kalju. Sa ära loodagi mind ära võrgutada. Pealegi olen süütu ja ei kavatse seda sulle täna loovutada. Kiirabi verejooksu peatamiseks on sul kah välja kutsumata.”

      „Kui läheb kiirabi vaja, kohe kutsun!” laususin uljalt.

      Maila naeratas.

      „Ma tegin nalja. Nagunii ma sulle täna ei andu.”

      „Mind see rahuldab.”

      Kallim seletas: „Sinu pärast sõitsin ma varem Tartusse, aga ühiselamus poiste toas pole ma harjunud viibima ja tantsinud olen vähe.”

      „See on ju suurepärane.”

      Natuke aega oli Maila vait, siis jätkas: „Mul pole seni üle ükskõiksuse ühegi poisi vastu tundeid jätkunud. Nüüd kipub teisiti olema, sest olen väga rahutu.”

      Mina vangutasin pead ja pobisesin: „Pole paha, pole paha. Varsti teen sulle abieluettepaneku.”

      „See on mulle ootamatus. Ma pole abielust veel mõelnud,” sädistas Maila.

      Järgmisel päeval olime uimased, sest olime mõlemad öösel vähe maganud. Pingeline seisund kipub uneaega napiks tegema.

      Maila ütles: „Mu kangus on sinu omast nõrgem ja ma tunnetan sulle allajäämist, aga ikkagi puiklen vastu.”

      „Kanna nüüd passi ühes! Milleks – seda sa tead!”

      Istusime Raadi kalmistu pingil ja vagunis, millega Maila koju sõitis. Suudlesime ja kallistasime väga põhjalikult. Lahkudes teinetei sest olime mõlemad õnnetud. Kõndisin mööda tänavat ja nut-sin, sõin sööklas ja ka seal ei saanud ma pisarate voolu mööda põski tagasi hoida. Oma ühiselamu toas töinasin lausa valjusti, sest seal polnud mind keegi segamas. Valu oli rinnus, pea oli uimane.

      Kui uuesti kohtusime, olime murtud inimesed ja vestlesime kannatustest. Jutt oli Mailal küllalt ebaloomulik algul, hiljem saavutas ta rahu. Käisime Tartu perekonnaseisuameti ukse taga, meil olid passid kaasas, ent see asutus oli kinni.

      Täna lähme Jõgeva perekonnaseisuametisse avaldusi sisse viima, sest seal jõuab see päev varem kätte kui Tartus. Värin on südames. Peaks ikka kõik hästi minema! Abielus olles ei piparda Maila kindlasti selliselt nagu praegu. See on tal ajutine nähtus. Me peame sobima! Armunud inimesed lubavad endale hoopis huvitavamat elu kui tavaseisundis inimesed, sest kõrgendatud meeleolu võimaldab seda.

      Maila ütles: „Kaks kuud olen sinuga siiras olnud ja seetõttu tola mänginud. Praegu umbusaldan sind,” aga hiljem lisas: „Oleme liiga arad.”

      „Kas tõesti?” mühatasin.

      Oleme ju õrnutsenud küll minu kodus, küll tema kodus, küll Hiiumaal, kuid kõiki võimalusi pole me tõesti alati ära kasutanud.

      Võib-olla Mailaga vägivallapoliitikast loobuda?.. Vaatan, missugused on tagajärjed. Vähem ajada temaga ümbernurgajuttu! Tuleb välja, et ise piineldes piinasin pruuti. Ka nii võib juhtuda. Äkki on 16. november meie abiellumispäev?.. Minust ei ole enam tegusat inimest ilma Mailata. Kui temakese ükskõik mis sugune plaan toimib, rõõmustan ka mina, aga kõik meie vahel oleks juba ammu võinud teisiti olla. Abielulisel pinnal on suhted midagi muud kui praegused, sest igal tasandil on omad mängureeglid. Meie suhe liigub paremuse poole, aga väga aeglaselt, kuna oleme tõepoolest liiga ettevaatlikud. Minu ja Maila vahekord peab täieliku siiruse pinnale minema.

      Olen armunud, kuid veel on teadmata, kas õnnelikult või õnnetult. Tundub, et meil on toimunud nihe läbisaamises, aga kas pare-muse suunas, seda näitab aeg. Abieluinimesena pean õigeks truudust. Usun, et Maila on seda. Kui naine on abielurikkuja ja ma seisan selle tõsiasjaga silmitsi, on vaja lahku minna, sest petmine on liiga alatu tegu, et seda andestada. Õnneliku kooselu aluseks on jäägitu andumine abikaasale.

      Pean ennast teostama. Mul tuleb enese toimetustesse parandusi teha, et mu elu tühikargaja omaks ei kujuneks. Aeg võib näppude vahelt ära pudeneda, nii et alles elu lõpumeetritel taipad, mis peaks tegema, aga siis pole enam jõudu midagi ette võtta. Muidugi olgu tervis raudne, kuigi, tõsi, selles on puudujääke mul juba praegu, sest ega muidu poleks meditsiiniline komisjon mind sõjalisest õppest välja praakinud. Teaduses proovin märgi maha panna. Pedagoogika jääb mu põhihuviväljalt kõrvale, aga sellest tuleb samuti kõik oluline praktika käigus ammutada.

      Olen ülikooli kirjanduse ja rahvaluule teadusühingu juhatusse valitud. See ei ole sugugi paha – annab jällegi kogemuse. Üli kooli komsomolikomitee oli jätnud mind üliõpilaste nimekirja, kes Soome konverentsile sõidavad. Kuna mul oli kutse kirjan dusmuuseumi, käisin kohal. Käsikirjade osakond saadab Moskvasse nõudmise vanemteaduri kohale ja mulle pakuti seda kohta. Räägiti väljavaatest, milles teaduslik töö on erilisel kohal. Korteri võin saada umbes kolm aastat peale ülikooli lõpetamist. Abikaasa jääb sel juhul muidugi Tartusse, kui ka tema pärast mind ülikooli lõpetab. Kõik on kena, aga mul on Tallinnas ema ja korter, kogu suguselts peale venna. Mailaga pean oma töölesuunamist arutama, kuid arvan, et talle mu teenistus muuseumis sobib. Tallinnas tuleb uurida, missugune on lootus sinna tööd saada.

      Viimasel ajal on mul nii kohutavalt hästi läinud, et pea käib ringi.

      Mu süda on raske. Teen mis teen, ent raskus rõhub endiselt südant. Kõik oli ju minu ja Maila vahel korras, aga et kangust näitasin ja rongile kihutasin, kuigi ta mind keelas, rikkus meie suhted lõplikult.

      Pealegi ütlesin: „Lahkun sinu juurest ka siis, kui rongile ei jõua!”

      Maila hüüatas: „Sa näitad praegu oma santi iseloomu välja!”

      Läksin tigedaks seetõttu, et ta nähvas enne seda mind riivavad laused: „Mina ei saa õppida, kui sa mind pidevalt näpid! Ära kraabi mu kintsu ja ära pigista mu tissi!”

      Juba päeval oli meie vahel vaidlus minu lahkumise suhtes, sest perekonnaseisuameti töötaja oli külapulmas ja meil polnud tema poole asja. Samas otsustasime, et avaldused viime perekonnaseisuametniku СКАЧАТЬ