Zadig ehk Saatus. Voltaire

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pandi kõrvu ja nad sobisid täpselt kokku; nüüd võis lugeda värsse sellisena, nagu Zadig nad teinud oli.

      Täis roimi ilgeid, pahu, õel kui auku kaevab,

      Monarhi vürstlik nimbus hoiab kurjad vaos.

      Kesk avalikku rahu ainult arm meid vaevab.

      Vaid temaga me kimbus, temast tekib kaos.

      Kuningas käskis Zadigi kohe enda ette tuua ja tema kaks sõpra ja kauni daami vangist lahti lasta. Zadig heitis kuninga ja kuninganna jalge ette silmili maha; väga alandlikult palus ta neilt vabandust, et oli halbu värsse teinud; tema kõne oli nii meeldivalt vaimukas ja arukas, et kuningas ja kuninganna tahtsid teda veelgi näha. Zadig tuli taas ja meeldis üha enam. Talle anti kogu Kadeda varandus, kes oli teda ülekohtuselt süüdistanud; aga Zadig andis kõik tagasi ja Kadeda hinge liigutas vaid mõnu, et ta polnud oma varandusest ilma jäänud. Päev-päevalt hakkas kuningas Zadigi rohkem hindama. Ta kutsus teda kõikidest oma lõbustustest osa võtma ja küsis tema käest nõu kõigis oma asjaajamistes. Kuninganna vaatas teda nüüdsest peale heatahtlikul pilgul, mis võis saada ohtlikuks kuningannale endale, tema üllale abikaasale, Zadigile ja kuningriigile. Zadig hakkas uskuma, et õnnelik olla ei olegi raske.

      SUUREMEELSED

      Jõudis kätte aeg pühitseda suurt pidu, mis toimus iga viie aasta tagant. Babülonis oli kujunenud tavaks iga viie aasta järel pidulikult teatavaks teha kodanik, kes oli kõige suuremeelsema teo korda saatnud. Kohtunikeks olid ülikud ja maagid. Peasatraap29, kes pidi hoolt kandma linna heaolu eest, kirjeldas kõige kaunimaid tegusid, mis olid tema valitsuse all sündinud. Seejärel mindi hääletama. Otsuse kuulutas välja kuningas. Selleks pidulikuks puhuks tuldi kokku maa kõige kaugematest kolgastest. Võitja võttis valitseja käest vastu kalliskividega kaunistatud kuldkarika ja kuningas ütles talle nõnda: „Võtke vastu suuremeelsuse auhind. Oh annaksid jumalad mulle palju alamaid, kes teiega sarnaneksid!“

      Kui mälestusväärne päev kätte jõudis, ilmus kuningas troonile, ümber ülikud, maagid ja kõigi rahvaste saadikud, kes olid tulnud mängudele, kus kuulsust ei toonud väledad hobused ega ihuramm, vaid voorus. Peasatraap kuulutas valjul häälel välja õilsad teod, mille eest nende kordasaatjad võisid pälvida hindamatu auhinna. Ta ei maininud sõnagagi Zadigi üllameelsust, kes oli Kadedale kogu varanduse tagasi andnud: see polnud tegu, mis oleks võinud auhinna jagamisel arvesse tulla.

      Kõigepealt tõstis ta esile kohtunikku, kelle pärast üks kodanik oli tähtsa protsessi kaotanud eksituse tõttu, mille eest kohtunik üldse vastutav polnud, ja kes andis kodanikule kogu oma varanduse, mis oli niisama palju väärt kui see, mille kodanik oli kaotanud.

      Siis kõneles peasatraap noormehest, kes pidi abielluma palavasti armastatud neiuga ja kes loovutas neiu oma sõbrale, sest too oli armastuse kätte peaaegu suremas, ja neiust loobudes andis talle veel kaasavara ligi.

      Seejärel rääkis ta sõdurist, kes oli Hürkaania sõjas veel suuremeelsema teo korda saatnud. Vaenlase sõdurid tahtsid tema armastatut röövida ja tema astus neile vastu; siis tuldi sõdurile ütlema, et teised hürkaanlased olid sealsamas lähedal tema ema ära röövinud; ta jättis nuttes oma armsama ja ruttas ema vabastama; siis tuli sõdur tagasi armastatu juurde ja leidis ta hinge heitmas. Sõdur tahtis endalt elu võtta, aga ema tegi talle selgeks, et poeg on tema ainus tugi, ja sõduril jätkus vaprust edasi elada.

      Kohtunikud kaldusid sõduri poole. Kuningas võttis sõna ja ütles:

      „Tema ja teiste teod on ilusad teod, aga need ei pane mind imestama; eile tegi Zadig midagi niisugust, mis mind imestama pani. Hiljaaegu langes minu minister ja favoriit Coreb ebasoosingusse. Ma nurisesin ägedalt ta üle ja kõik õukondlased kinnitasid, et ma olen liiga leebe; nad püüdsid üksteist üle trumbata Corebist halba rääkides. Ma küsisin Zadigilt tema arvamust ja tema söandas Corebist head rääkida. Pean tunnistama, et ma olen näinud ajaloos juhtumeid, kus eksimused on oma varandusega kinni makstud, kus armastatu on teisele loovutatud, kus ema on eelistatud armsamale; aga ma ei ole ealeski lugenud, et mõni õukondlane oleks kiitvalt kõnelnud ebasoosingusse langenud ministrist, kelle peale tema valitseja pahane on. Ma annan kakskümmend tuhat kuldtükki igaühele neist, kelle suuremeelsetest tegudest siin räägiti, aga karika annan ma Zadigile.“

      „Härra,“ ütles Zadig talle, „ainuüksi Teie Majesteet on karikat väärt, sest Teie Majesteet on teinud ennekuulmatu teo – olles kuningas, ei vihastanud te oma orja peale, kui too teie tundmuseavaldusele vastu rääkis.“

      Kõik imetlesid kuningat ja Zadigi. Kohtunik, kes oli oma varanduse ära andnud, noormees, kes oli oma armsama sõbraga paari pannud, sõdur, kes oli armastatu asemel päästnud ema – kõik said valitsejalt kingitusi ja nägid, kuidas nende nimed suuremeelsete raamatusse kirja pandi. Zadig sai karika. Kuningas omandas hea valitseja kuulsuse, mis talle kauaks ei jäänud. See päev pühendati märksa pikematele pidustustele, kui seadus ette nägi. Aasias mäletatakse seda veel praegugi. Zadig ütles:

      „Lõpuks olen ma õnnelik!“

      Aga ta eksis.

      MINISTER

      Kuningas oli kaotanud oma peaministri. Ta valis sellele kohale Zadigi. Babüloni kaunid daamid aplodeerisid kuninga valiku peale, sest impeeriumi rajamisest saadik ei olnud nii noort ministrit olnud. Õukondlased olid pahased, Kade sülitas verd ja ta nina läks pööraselt paiste. Kui Zadig oli kuningat ja kuningannat tänanud, läks ta ka papagoile tänu avaldama: „Kaunis lind,“ ütles ta papagoile, „teie päästsite mu elu ja tegite minust peaministri; kõrgeaususte koer ja hobune tegid mulle palju paha, aga teie tegite mulle head. Ennäe, millest oleneb inimese saatus! Kuid kummaline õnn võib peagi kaduda,“ lisas ta. Papagoi ütles: „Jah.“ See sõna hämmastas Zadigi; et ta aga oli tubli füüsik ega uskunud, et papagoid võiksid prohvetid olla, rahunes ta ruttu ja asus oma ametikohuseid täitma, nii hästi kui oskas.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Sheraa all mõtles Voltaire kuningas Louis XV armukest Mme de Pompadouri; mõnede Voltaire’i uurijate arvamust mööda aga Mme du Châtelet’d.

      2

      on pärsia muinasjutukogu, mille Pétis de la Croix 1712. a. prantsuse keelde tõlkis.

      3

      Moabdar – autori poolt väljamõeldud isik.

      4

СКАЧАТЬ