London. Edward Rutherfurd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võime lasta oma juustel kasvada,” tuletas Offa Ricolale naeratades meelde. „Me ei ole vähemalt enam orjad.”

      Hirve rasva kasutades tegi Offa kõik, mis suutis, et valmistada veidi õli, mida hõõruda tüdruku kaelal ja õlgadel olevatele vorpidele. Ricola võpatas, kui poiss neid puudutas, kuid ei öelnud midagi ja lasi tal jätkata.

      Ei siis ega ka hiljem ei maininud nad kordagi seda ööd, mille tüdruk oli koos kaupmehega veetnud. Kuid kui Offa küsis: „Kas see on tõsi, et sa oled rase?” ja Ricola seepeale noogutas, tundis poiss nii rõõmu kui ka kergendust. Kaupmehe tungimine tema ellu tundus nüüd kuidagi kõrvaline.

      „Me peame siin paar päeva vastu,” ütles ta. „Siis mõtlen ma midagi välja.” Jõgi oli pikk. Org oli viljakas. Küll see hoolitseb nende eest.

      Ka jõe ääres algas sel südatalvel uus elu. Aasta teisel kuul sai Elfgivale selgeks, et ta on rasestunud.

      „Ma olen kindel, et see oli Modranecht’il,” ütles ta abikaasale tolle üllatuseks ja rõõmuks. Naisel oli tunne, mida ta küll mehega ei jaganud, et see laps on tüdruk.

      Elfgiva teadis, et tal on veel üks kohustus täita. Alles aasta neljandal kuul, kui anglosaksid pidasid iidset pidu, mida nimetati Eostre’ks ja millega tervitati algavat kevadet, tuli piiskop Mellitus tagasi, et juhatada oma väikese Saint Pauli katedraali ehitust. Töö käis nüüd kiires tempos. Cerdic ja kohalikud talumehed andsid töömehi ning munkade juhatuse all ehitasid need kõikjal vedelevaid Rooma linna kive ja telliseid kasutades tagasihoidlikku nelinurkset hoonet, mille ühes otsas oli väike ümmargune apsiid. Kuna neil puudusid oskused, et midagi keerukamat üritada, tegid nad katuse puust. Seistes peaaegu läänepoolse künka tipul, nägi kirik väga kena välja.

      See oli just enne Eostre’t, kui Elfgiva läks oma abikaasa saatel ja poegade pilgu all Fleeti jõe äärde, põlvitas kaldale maha ja lasi piiskop Mellitusel endale lihtsa ristimistalituse käigus vett pähe tilgutada.

      „Ja kuna sinu nimi Elfgiva tähendab „Haldjate andi”, lausus piiskop naeratades, „annan ma sulle ristimisel uue nime. Nüüdsest peale hüütakse sind Godivaks, mis tähendab „Jumala and”.”

      Samal päeval pidas ta Lundenwici rahvale uue jutluse, milles seletas neile üksikasjalikumalt Kristuse kannatamise tähendust ja rääkis, kuidas imepärane Freyja oli pärast ristilöömist surnust üles tõusnud. See kirikukalendri suur püha on ülimalt tähtis ja langeb alati umbes sellele ajale, ütles ta neile.

      Seepärast hakkasidki inglased tulevatel aastatel kutsuma seda kristlikku püha paganliku nimega Easter.

      Anglosakside ristiusku pööramine ja Rooma linna Londiniumi – või Lundeni, nagu saksid seda nimetasid – taasrajamine kulges vaheaegadega.

      Veidi rohkem kui kümne aasta pärast, kui Kenti ja Essexi kuningad olid juba surnud, tõstis nende rahvas uue usu vastu mässu ning piiskopid olid sunnitud pagema.

      Aga kui Rooma kirik oli kord juba kanda kinnitanud, ei andnud ta enam nii kergelt alla. Varsti olid piiskopid tagasi. Järgmise sajandi jooksul läksid kuulsad misjonärid, nagu Erkonwald, ka kõige kaugematesse metsakolgastesse ning anglosaksi kirikust koos tema mitme märkimisväärse pühakuga sai üks kristliku maailma kõige heledam tuluke.

      Järgnevatel sajanditel kujunes Lundenwicist sakside oluline sadam. Alles hulga aja pärast, kuningas Alfredi ajal, võttis roomlaste linn selle koha üle, misjärel miili kaugusel lääne pool asuvat vana kauplemiskohta hakati kutsuma vanaks sadamaks – auld wic – ehk Aldwychiks. Aga see oli alles kauges tulevikus. Pärast Cerdicut jäi müüriga ümbritsetud Londinium veel mitme põlvkonna vältel kõrvaliseks paigaks, kus olid ainult mõned kultushooned ja võib-olla tagasihoidlik kuningakoda. Läänekünkal olid kindlasti juba mõned üksikud majad, kui Godiva tütar seal neiuna uitamas käis. Tüdrukule jäi aga alatiseks meelde, et ta nägi iga paari kuu tagant üht rõõmsameelset kalurit, kellel oli valge juuksetutt laubal, lõunakalda maasäärelt väikese kaluripaadiga üle jõe tulevat, saatjateks mitu last, kes kõik hakkasid mööda varemeid ringi uitama ja maapinda uurima. Aga need olid salatsevad inimesed. Tüdruk ei saanudki teada, mida nad sealt õieti otsisid.

      IV PEATÜKK

      VALLUTAJA

1066

      6. jaanuaril, kolmekuningapäeval, Issanda aastal 1066 kogunesid anglosakside Inglismaa tähtsaimad mehed Londoni sadama kõrval asuvale Thorney saarele, et võtta osa ühest ebatavalisest sündmusest. Kõik olid kohal: Canterbury peapiiskop Stigand, kuninga nõukogu Witan, Londoni mõjukad linnakodanikud. Nad olid pidanud juba kaks nädalat öiseid palvusi.

      Kuid kõige tähelepanuväärsem sel külmal talvehommikul oli nende kohtumispaik.

      Juba mitme põlvkonna jooksul oli sel koolmekoha lähedal asuval väikesel saarel elanud tagasihoidlik munkade kogukond. Nende kirik, mis oli pühendatud pühale Peetrusele, oli just piisavalt suur munkade endi ja väikese koguduse mahutamiseks. Nüüd aga oli selle kohale jõekaldal kerkinud uus ehitis. Inglismaal polnud Rooma ajast saadik midagi sellist olnud. Asudes avaral müüriga piiratud platsil, lasi see ristikujulise põhiplaaniga kriitvalgest kivist kirik isegi linnas künkal seisval Saint Pauli katedraalil kääbusena paista. Kuna Thorney klooster asus Londonist otse läänes, tunti seda West Minsteri nime all ning nii nimetati ka too uus ajaloo verstapost Westminster Abbeyks.

      Alles kaksteist päeva tagasi, jõulupüha hommikul, oli hädine valge habemega kuningas Edward, kelle elutöö Abbey oli, uhkusega jälginud, kuidas peapiiskop uut hoonet pühitseb. Oma vaga töö eest sai kuningas tuntuks Edward Usutunnistaja nime all. Aga nüüd olid öised palvused läbi. Kuninga töö oli tehtud ja ta võis minna igavesele puhkusele. Nad olid matnud Edwardi oma Abbeysse tolsamal hommikul, ja kui tähtsad mehed kirikust väljusid, teadsid nad, et kogu kristliku maailma pilgud on pööratud neile.

      Paavsti hoovkonnast Roomas kuni Skandinaavia fjordideni oli kõigile teada, et Inglise kuningas on suremas. Tal ei olnud ühtegi poega. Tol hetkel tegid kõik õnnekütid Normandias, Taanimaal ja Norras ettevalmistusi ning kõigis põhjamaa õukondades küsiti sosinal üht ja sama: „Kes võtab krooni?”

*

      Kapuutsiga kogu jälgis neid vaikselt ja märkamatult.

      Mähituna rasketesse mantlitesse, seisid kaks meest väljas suure Abbey ees, mis justkui pakkus neile kaitset. Räägiti, et nende sõprust ei suuda miski kõigutada, kuid kapuutsiga mees ei uskunud seda. Vaen püsib. Sõprus aga pole nii kindel. Eriti seesugusel ajal.

      Hakkas sadama kerget lund ning Witani liikmed suundusid saja jardi kaugusel üle platsi jõekaldal asuva pika madala hoone poole, mis oli olnud surnud kuninga residents ja kus nad pidid nüüd valima uue kuninga. Jõgi nende taga lainetas loiult, mis näitas, et tõus peab kohe lõppema. Vähem kui kahe miili kaugusel üle suure jõekääru mudaväljade paistsid läbi lumesaju Londoni müürid ja sakside Saint Pauli katedraali pikk puust katus.

      Vasakul seisev kogu oli hea kehaehitusega umbes neljakümnene mees, kelle hõrenevaid juukseid korvas tihe kuldne habe. Nagu tema esivanemal Cerdicul, kes oli kauplemiskohas, mida nüüd nimetati Aldwychiks, orjadega äri teinud, oli temalgi lai rind, ümar germaani nägu, rõõmus enesekindel iseloom ja karmid sinised silmad, mis suutsid märgata kauba puudujääki juba saja sammu pealt. Ta oli tuntud oma ülima ettevaatlikkuse poolest, mida ühed pidasid vooruseks, teised aga puuduseks. Kuid ükski mees ei mäletanud, et ta oleks kunagi oma sõna murdnud. Tema ainus nõrk koht oli valutav selg, mille ta oli saanud hobuselt kukkumisel, kuid ta oli uhke, et ainult kõige lähedasemad inimesed teadsid tema sagedastest valudest. Too mees oli Londoni kaupmees Leofric.

      Kui СКАЧАТЬ