London. Edward Rutherfurd

Чтение книги онлайн.

      „Need roomlased on kõik ühesugused. Lõpuks saavad nad su kätte.” See oli kostnud nagu litaania kogu Juliuse lapsepõlve.

      Klõps. Terav heli, mis kostis kabelaualt, katkestas need mõtisklused. Rida klõpse ja võidukas lajatus.

      „Tegin tal laua puhtaks.” Isa punane nägu naeratas laialt tema poole. „Kas unistad naistest või?” Ta hakkas nuppe kokku korjama. „Mõne aja pärast on aeg minna,” lisas ta tõsisemalt ja kadus siis magamistuppa, et end valmis panna.

      Julius ootas. Õhtune kohtumine templis isa sõpradega oli tähtis. Väga tähtis. Ta peaks katsuma unustada päevased sündmused ning end ette valmistama. „Näita ainult, et sa oled asjalik ja õpihimuline. See on kõik, mida sa tegema pead,” oli isa talle nõu andnud.

      Ta püüdis keskenduda, kuid see oli raske. Kindlasti olid kõik ettevaatusabinõud tarvitusele võetud. Kuid üks asi tegi talle ikkagi muret.

      Kott. Nüüd ta taipas, et see oli tal kogu õhtu meeles mõlkunud ja teda vaikselt painanud. Alguses kartis ta nii väga sõdurite tulekut, et oli rõõmus, et kott on peidetud kohta, kus seda temaga seostada ei saa. Aga nüüd oletas ta, et sõdurid barakkides ja kõikjal linnas valmistuvad mängudeks, ning talle tundus üha kindlam olevat, et nad enam ei tule. Vähemalt tol ööl oli ta tõenäoliselt väljaspool ohtu.

      Aga kott! See on muidugi peidus. Aga mis siis, kui nad juhuslikult otsustavad prügi ära koristada? Või avastab mõni tänavapühkija mündid ja paneb nad pihta? Pilt hinnalisest kotist seal väljas püsis tal pidevalt silme ees.

      Ja nii ta jõudiski äkki otsusele. Lipsanud majast vaikselt välja, suundus ta mööda tänavaid kärmelt potissepaahju poole. See ei olnud kaugel. Läheduses oli inimesi, kuid prügihunnik asus pimeduse varjus. Esimesel hetkel ei leidnud ta kotti üles, kuid siis leidis. Hoides seda ürbi all, kiirustas ta tagasi koju. Ta sisenes ettevaatlikult majja ning läks oma tuppa. Naised köögis ei märganud teda. Julius pistis koti oma voodi alla, kus oli kaks kasti tema asjadega. Seal on see hommikuni kindlas kohas. Hetk hiljem ootas ta juba ukse juures isa, olles valmis välja minema.

      Oli selge ja tähine õhtu, kui Julius isaga läbi linna kohtumisele läks. Nende pere maja asus alumise läänevärava lähedal ning seetõttu läksid nad mööda suurt peatänavat, mis viis värava juurest üle läänepoolse mäe, alla kahe künka vahel voolava oja poole.

      Julius polnud isa kuigi sageli närvilisena näinud, kuid nüüd tajus ta seda kohe. „Sa oled tubli,” pomises mees rohkem iseendale kui pojale. „Sa ei vea mind alt.” Ja veidi hiljem: „Täna õhtul pole muidugi mitte kinnine koosolek, muidu sind sinna ei lastaks.” Ning lõpuks lisas kõvasti poja kätt pigistades: „Istu ainult vaikselt. Ära ütle midagi. Jälgi.” Nad olid oja juurde jõudnud. Siis ületasid nad silla. Ees asus konsuli palee. Nende sihtkoht oli mööda tänavat üles vasakul.

      Viimaks oligi see otse nende ees pimeduses – tume omaette asetsev hoone, mille ukseläve valgustasid kahel pool põlevad tõrvikud. Julius kuulis, et isa toob kuuldavale tasase rahuloleva ohke.

      Kuigi Juliuse isa oli muretu mees, oli kaks asja, mille üle ta pöörast uhkust tundis. Esimene oli see, et ta on Rooma kodanik.

      Civus Romanus sum– ma olen Rooma kodanik. Rooma võimu esimestel aastakümnetel austati väheseid saareprovintsi põliselanikke täieliku kodakondsusega. Aegamööda aga piirangud vähenesid ning Rufuse vanaisal, kes oli küll ainult kohalik kelt, õnnestus abirügemendis teenides see ihaldatud seisus kätte võita. Ta abiellus itaallannaga, nii et Rufus võis väita, et tema perekonnas on ka rooma verd. Tõsi küll, kui Rufus laps oli, avas keiser Caracalla väravad ja tegi kodakondsuse kättesaadavaks peaaegu kõigile impeeriumi vabadele elanikele, nii et tegelikult ei erinenud Rufus millegi poolest tavalistest kaupmeestest ja poepidajatest, kelle hulgas ta elas. Kuid ta rääkis pojale ikkagi uhkusega: „Meie olime juba enne kodanikud, sa tead küll.”

      Isa uhkustunde teine ja palju tähtsam läte asus aga selle läve taga, mille kõrval põlesid vilkuvad tuled.

      Sest Rufus oli templilooži liige.

      Londiniumi templite seas – kuigi mõned neist olid palju suuremad – polnud teist nii mõjuvõimsat kui Mithra tempel. See asus kahe künka vahel oja idakaldal umbes saja jardi kaugusel konsuli palee territooriumist. Toekas neljakandiline hoone oli alles äsja ehitatud ja polnud pikem kui kuuskümmend jalga. Sisse pääses idapoolselt küljelt ja lääne pool otsas oli väike apsiid, milles asus pühapaik. Selles mõttes meenutas tempel kristlaste kirikuid, mille altarid paiknesid tol ajal ka juba läänes.

      Impeeriumis oli alati olnud palju religioone, kuid viimasel kahel sajandil muutusid üha populaarsemaks ida müstilised kultused ja uskumused, eriti kaks neist: kristlus ja Mithra kultus.

      Härjatapja Mithra. Pärsia taevase valguse jumal, puhtuse ja aususe eest võitlev kosmiline sõdalane. Julius teadis sellest kultusest kõike. Mithra võitles tõe ja õiguse eest maailmas, kus paljude idamaiste uskumuste kohaselt oli headusel ja kurjusel võrdne osa ja need pidasid isekeskis igavest sõda. Tema tapetud legendaarse härja veri oli toonud maale elu ja küllust. Selle idamaise jumala sünnipäeva pühitseti 25. detsembril.

      See oli salapärane kultus, sest pühitsemisrituaale varjas saladuse loor, kuid traditsioonidest peeti kõigutamatult kinni. Tol ajal tõid Mithra kummardajad põlise rooma kombe kohaselt templis väikesi vereohvreid. Nad järgisid vana stoikute aukoodeksit, mis nõudis puhtust, ausust ja vaprust. Ja looži liikmeks ei võetud igaüht. Sõjaväelased ja kaupmehed, kelle hulgas see kultus populaarne oli, kandsid hoolt, et see oleks ligipääsmatu. Londiniumi templisse pääses ainult kuuskümmend või seitsekümmend inimest. Rufusel oli põhjust oma liikmeksoleku üle uhkust tunda.

      Sellega võrreldes olid kristlased, kelle usk levis kiiresti, hoopis teistsugune rahvas. Julius oli mõnda neist all sadamas tundma õppinud, kuid nagu paljud roomlased, nii arvas temagi, et see on mingisugune juutide usulahk. Ning peale selle oli kristlus, mis rõhutas alandlikkust ja pani lootuse õnnelikule elule pärast surma, selgelt orjade ja vaese rahva usk.

      Julius ei olnud kunagi varem templis käinud ning mõistis, et tema kohalviibimine loožis tol õhtul oli mingisugune eelkatse. Kui nad ukse juurde jõudsid, kolm trepiastet alla astusid ja sisse läksid, lootis ta, et teeb selle katse läbi.

      Tempel koosnes kesklöövist, mida ääristasid sambad, ja nende taga asuvatest kõrvallöövidest. Peaaegu viiekümne jala kõrgune kesklööv oli ainult kaksteist jalga lai ja puust põrandaga; külglöövides paiknesid puust pingid. Neid juhatati ühe tagumise pingi juurde ja Julius vaatas enda ümber uudishimulikult ringi.

      Põlevad tõrvikud heitsid võbelevat valgust ja kõrvallöövid olid üsna pimedad. Kui teised mehed saabusid ja oma pinkide poole läksid, märkas Julius, et teda uuritakse, kuid möödujate nägusid ta alati ei näinud. Templi teises otsas väikese apsiidi ees seisis kahe samba vahel Mithra uhke kuju, nägu silmatorkav nagu teravate näojoontega Apollonil, silmad üles taeva poole pööratud, terava otsaga Früügia müts peas. Kuju ees asus tagasihoidlik kivialtar, millel sooritati ohverdamisi. Sellel oli süvend vere jaoks.

      Tempel täitus pikkamisi. Kui looži viimane liige oli kohal, suleti uksed ja pandi riivi. Siis istusid kõik vaikselt. Möödus terve minut, siis veel üks. Julius mõistatas, mis edasi tuleb. Viimaks vilkus teises otsas üks lamp; poiss tajus, et keegi liigub seal, ning kõrvallöövi pimedusest ilmusid kerge kahinaga kaks kogu. Need olid tõepoolest imelikud.

      Mõlemad kandsid peakatet, mis näo täielikult ära varjas. Esimesel oli selleks lõvi pea koos õlgade ümber rippuva lakaga. Teine oli veel jubedam ja Julius tundis teda СКАЧАТЬ