Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Köbrupeaks hüüda, kuid mitte Joni vargaks nimetada.

      „Kui ta selle varastas, võime selle talt ära võtta,” ütles Soe Pirukas. „See pole ju tema oma. Mul läheks sihukest mõõka tarvis.”

      „Lase käia, võta see talt ära, eks näis, kas sa julged,” ässitas Lommy teda takka.

      Soe Pirukas andis oma eeslile kandadega ja ratsutas lähemale. „Kuule, Köbrunägu, anna see mõõk siia.” Tal olid õlekarva juuksed, ümar nägu päikesest põlenud ja kestendamas. „Sa ei oska sellega ümber käia.”

      Oskan küll, oleks Arya võinud öelda. Ma tapsin ühe poisi, sinusuguse paksu poisi, ma torkasin talle kõhtu ja ta suri ja ma tapan ka sinu ära, kui sa mind rahule ei jäta. Kuid ta ei söandanud seda öelda. Yoren ei teadnud tallipoisist midagi, kuid Arya pelgas, mida ta siis teha võib, kui sellest kuulda saab. Arya oli üsna kindel, et ka mõned teised mehed olid tapjad, need kolm aheldatut kindlasti, aga neid kuninganna taga ei otsinud, nii et see oli teine lugu.

      „Sa vaata teda,” hirnus Lommy Rohenäpp. „Vean kihla, et ta hakkab kohe pillima. Kas tahad pillida, Köbrupea?”

      Arya oli läinud ööl magamise ajal nutnud, kui unes isa nägi. Hommikul oli ta ärganud punaste ja kuivade silmadega ega oleks valanud enam ühtegi pisarat ka siis, kui sellest oleks sõltunud tema elu.

      „Ta teeb kohe püksid märjaks,” arvas Soe Pirukas.

      „Jätke ta rahule,” ütles mustade sagris juustega poiss, kes ratsutas nende taga. Lommy oli tema nimetanud Sõnniks sarvedega kiivri pärast, mida ta kogu aeg läikima hõõrus, kuid kordagi pähe ei pannud. Lommy ei söandanud Sõnni narrida. Ta oli vanem ja oma aastate kohta pikka kasvu, laia rinnaga ja pealtnäha tugevate käsivartega.

      „Anna oma mõõk heaga Soojale Pirukale, Arry,” ütles Lommy. „Soe Pirukas tahab seda kangesti. Ta peksis ühe poisi surnuks. Vean kihla, et ta teeb sinuga sedasama.”

      „Ma lõin ta pikali ja andsin talle jalaga munadesse ja muudkui tagusin, kuni ta surnud oli,” kelkis Soe Pirukas. „Ma peksin ta täitsa tümaks. Tema munad olid lõhki ja verised ja tema türa läks mustaks. Anna oma mõõk heaga siia.”

      Arya tõmbas vöö vahelt oma harjutusmõõga. „Sa võid selle võtta,” ütles ta Soojale Pirukale, tahtes tüli vältida.

      „See on tühipaljas kepp.” Poiss ratsutas lähemale ja sirutas käe Nõela pideme poole.

      Arya puust kepp langes vihinal vastu poisi eesli taguotsa. Loom röögatas ja tegi sokuhüppe, Sooja Pirukat seljast maha paisates. Arya hüppas oma eeslilt maha ja sorkas poisile kõhtu, kui too jalule tõusta üritas, nii et Soe Pirukas mõminal tagasi istuli vajus. Siis virutas Arya talle kepiga vastu nägu ja poisi nina prõksatas nagu murduv oks. Tema sõõrmetest nirises verd. Kui Soe Pirukas halisema pistis, pöördus Arya järsult Lommy Rohenäpu poole, kes ammuli sui oma eesli seljas istus. „Tahad ka mõõka või?” karjus Arya, kuid poiss ei vastanud. Ta tõstis roheliseks parkunud käed näo ette ja püüdis kiunudes minema pääseda.

      „Taga!” hõikas Sõnn ja Arya pöördus tuhinal. Soe Pirukas oli põlvili ja haaras pihku suure sakilise kivi. Arya lasi tal selle visata ja tõmbas pea alla, kui see mööda lendas. Siis sööstis ta poisi kallale. Soe Pirukas tõstis käe ja Arya lõi seda kepiga ja siis vastu põske ja siis vastu põlve. Poiss üritas temast kinni kahmata ja Arya põikas kõrvale ja virutas talle kepiga kuklasse, nii et see tagasi põrkus. Soe Pirukas kukkus ja ajas ennast püsti ja vaarus tema poole, punane nägu üleni muda ja verega koos. Arya võttis sisse veetantsija poosi ja ootas. Kui poiss piisavalt lähedale jõudis, torkas Arya kepiga otse poisi jalgade vahele – nii kõvasti, et kui tema puumõõgal oleks olnud teravik, siis oleks see poisi tuharate vahelt välja tunginud.

      Kui Yoren ta lõpuks poisi juurest eemale tiris, oli Soe Pirukas sirakil maas, püksid pruunid ja haisvad, ning halises, kui Arya talle üha uusi lakse jagas. „Aitab,” möirgas must vend ja kangutas puumõõga tüdrukul peost, „kas tahad selle lolli ära tappa või?” Kui Lommy ja veel mõned vinguma hakkasid, said ka nemad vanamehe käest oma osa. „Pidage lõuad, muidu topin ma need teil ise kinni. Kui ma veel siukest asja näen, seon teid kõiki vankrite taha ja lohistan teid Müürini.” Ta sülitas. „Ja sinu kohta käib see eriti, Arry. Tule minuga kaasa, poiss. Jalamaid.”

      Kõik vaatasid Aryat, isegi need kolm vankripärasse aheldatud ja käeraudades meest. Paksmagu laksutas oma teravaid hambaid ja sisistas, kuid Arya ei teinud temast väljagi.

      Vanamees tiris ta teest tükk maad eemale puhmastikku, ise kogu aeg kirudes ja pomisedes. „Oleks mul aruraasugi peas old, siis oleksin ma su Kuningalinna jätnud. Kas kuuled mind, poiss?” Ta ütles seda sõna alati lõrinal, teravalt rõhutades, nii et Arya seda ikka kindlasti kuuleks. „Sõlmi püksid lahti ja tõmba alla. Lase käia, siin ei näe keegi pealt. Kas saab juba.” Arya kuuletus mornilt. „Seisa sinna, selle tamme vastu. Jah, niiviisi.” Arya võttis kätega tüve ümbert kinni ja surus näo vastu karedat koort. „Ja nüüd karju. Karju kõvasti.”

      Ei karju, mõtles Arya jonnakalt, aga kui Yoren talle kepiga vastu paljaid tuharaid andis, tungis kisendus tal ometi üle huulte. „Et oli valus või?” küsis Yoren. „Kohe saad veel.” Kepp vihises läbi õhu. Arya kisendas jälle ja klammerdus puu külge, et jalul püsida. „Ja veel.” Arya hoidis kõvasti kinni ja hammustas huult ning võpatas, kui löögi vihinat kuulis. Hoop pani ta hüppama ja ulguma. Ma ei hakka nutma, mõtles ta, mitte mingil juhul. Ma olen Talitundru Starkide soost, meie vapil on ürghunt, ürghundid ei nuta. Ta tundis, kuidas mööda tema vasakut jalga jooksis alla peenike verenire. Tema reied ja põsed hõõgusid valust. „Ehk jõudis mu sõnum nüüd sulle pärale,” ütles Yoren. „Kui sa peaksid selle kepiga veel kord mõnele oma vennale kallale minema, siis saad ise kaks korda kõvema sauna, kas kuuled? Kata ennast nüüd kinni.”

      Nad ei ole mu vennad, mõtles Arya, pükse üles tõmbama kummardades, kuid tal jätkus taipu seda mitte välja öelda. Tema sõrmed pusisid vöö ja paelte kallal.

      Yoren piidles teda. „On valus?”

      Rahulik nagu vaga vesi, ütles Arya endale, nii nagu Syrio Forel oli talle õpetanud. „Natuke.”

      Yoren sülitas. „Sellel pirukapoisil on palju valusam. Ega tema su isa ära tapnud, tüdruk, ja see varganägu Lommy ka mitte. Nende peksmine teda ellu ei ärata.”

      „Ma tean,” pomises Arya tusaselt.

      „Ma ütlen sulle midagi, mida sa ei tea. See ei pidand niimoodi juhtuma. Ma olin just teele minemas, vankrid ostetud ja täis laaditud, ja siis tuli üks mees, kes tõi mulle selle poisi ja kukru ja sõnumi – pole tähtis, kellelt. Isand Eddard astub musta vennaskonda, ütles ta mulle, oota, ta tuleb koos sinuga. Miks ma sinu arvates üldse seal olin? Aga midagi läks nihu.”

      „Joffrey.” Arya hingas sügavalt. „Keegi peaks tema ära tapma!”

      „Küll tapabki, aga mitte mina, ja sina ka mitte.” Yoren viskas puumõõga talle tagasi. „Voori juures on punaoblikat,” ütles ta, kui nad tagasi tee poole läksid. „Näri seda, see võtab kipitust vähemaks.”

      See võttiski pisut, kuigi maitses jälgilt ja Arya sülg nägi välja nagu veri. Sellest hoolimata kõndis ta terve ülejäänud päeva jala ja ka järgmise ja ka ülejärgmise, sest vermed ei lasknud tal eesli selga istuda. Sooja Pirukaga oli lugu sandim; Yoren pidi mõned vaadid ümber tõstma, et poiss saaks ühe vankri pärasse odrakottide peale pikali heita ja ta kiunatas iga СКАЧАТЬ