Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asfalteeritud õuel tema kannul käisid, lipsas kuuendasse trepikotta ja jooksis viiendale korrusele, kus asus too neetud korter nr. 50.

      Tõmmanud veidi hinge, vajutas tüse Nikanor Ivanovitš kellanupule, kuid keegi ei avanud. Ta helistas veel ja veel kord, pomisedes vaikselt paar vängemat sõna. Kuid avama ei tuldud sellegipoolest. Nüüd sai Nikanor Ivanovitši kannatus otsa, ta võttis taskust kimbu majavalitsuse tagavaravõtmeid, avas kindla käega ukse ja astus sisse.

      „Hei, passija!” hüüdis Nikanor Ivanovitš hämaras esikus. „Mis su nimi oligi? Grunja vist? Oled sa siin?”

      Keegi ei vastanud.

      Siis võttis Nikanor Ivanovitš portfellist tollipulga, murdis kabineti ukselt pitseri ning astus kabinetti. Ja sellega ta astumine lõppeski: ta jäi jahmunult, otse võpatades ukselävele seisma.

      Kadunu laua taga istus tundmatu kõhn ja pikka kasvu kodanik, ruuduline pintsak seljas, džokimüts peas ja näpitsprillid ninal… ühesõnaga toosama mees.

      „Kes teie olete, kodanik?” küsis kohkunud Nikanor Ivanovitš.

      „Ohoo! Nikanor Ivanovitš!” hõiskas ootamatu külaline kiriseval tenorihäälel, hüppas laua tagant püsti ja tervitas esimeest ootamatu ja vägivaldse käesurumisega. Selline vastuvõtt ei valmistanud Nikanor Ivanovitšile põrmugi rõõmu.

      „Vabandage,” päris ta kahtlustavalt, „kes te olete? Kas te olete ametiisik?”

      „Oh, Nikanor Ivanovitš!” hüüatas tundmatu südamlikult. „Kes on õieti ametiisik ja kes mitte? Kõik sõltub sellest, mis seisukohast asja vaadata. See kõik on ebakindel ja suhteline, Nikanor Ivanovitš. Täna ma ei ole ametiisik, homme aga võin äkki juba olla! Ja vahel juhtub ka vastupidi, võib vägagi juhtuda!”

      See seletus ei rahuldanud korteriühistu esimeest karvavõrdki. Iseloomult üldse kergesti kahtlustama kalduv, otsustas ta, et lõuapoolik tema ees pole sugugi ametiisik, vaid pigem niisama untsantsakas.

      „Kes te siis lõppude lõpuks olete? Teie nimi?” läks esimees järjest rangemaks ja astus teisele koguni lähemale.

      „Minu nimi on,” vastas kodanik, keda esimehe rangus sugugi kohmetama ei pannud, „näiteks Korovjev. Kas te ei tahaks väikest einet võtta, Nikanor Ivanovitš? Niisama, omade vahel, mis?”

      „Vabandage,” ütles Nikanor Ivanovitš juba päris kurjalt, „mis einest te räägite? (Ehkki see on ebameeldiv, peab tunnistama, et Nikanor Ivanovitš oli pisut jämedakoelise loomuga.) Kadunu tubades ei ole lubatud istuda! Ja mida te siin üldse teete?”

      „Istuge ometi, Nikanor Ivanovitš,” hõiskas kodanik, laskmata end häirida, ja asus tugitooli pakkudes esimehe ümber sehkendama.

      Raevunud Nikanor Ivanovitš põlgas tugitooli ära ja käratas:

      „Kes te olete?”

      „Mina, kas teate, olen tõlgiks välismaalase juures, kelle residents on selles korteris,” esitles end Korovjeviks nimetanu ning lõi viksimata ja peetud pruunide kingade kannad kokku.

      Nikanor Ivanovitšil vajus koguni suu ammuli. See, et korterisse oli asunud mingi välismaalane ja pealegi veel koos tõlgiga, oli talle täielikuks üllatuseks ning ta nõudis seletust.

      Tõlk oli lahkesti nõus seda andma. Varieteeteatri direktor Stepan Bogdanovitš Lihhodejev oli lahkelt pakkunud välismaalasest kunstnikule härra Wolandile oma korterit seniks, kuni viimane siin umbes nädala jooksul külalisetendusi annab, ning kirjutanud eile sellest Nikanor Ivanovitšile, paludes välismaalase ajutiselt sisse kirjutada, sest ta ise pidi vahepeal Jaltasse sõitma.

      „Mitte midagi pole ta mulle kirjutanud,” oli esimees hämmastunud.

      „Otsige oma portfell korralikult läbi, Nikanor Ivanovitš,” pani Korovjev mesimagusal häälel ette.

      Nikanor Ivanovitš kehitas õlgu, tegi portfelli lahti ja leidis sealt Lihhodejevi kirja.

      „Kuidas ma selle ometi ära unustasin?” pomises Nikanor Ivanovitš, vaadates avatud ümbrikku juhmi pilguga.

      „Seda võib igaühega juhtuda, igaühega,” jahvatas Korovjev, „hajameelsus, hajameelsus, üleväsimus ja kõrge vererõhk, kallis sõber Nikanor Ivanovitš! Mina olen ka kohutavalt hajameelne! Teinekord, kui juhtume napsi võtma, jutustan teile mõned seigad oma eluloost, te naerate end ribadeks!”

      „Millal siis Lihhodejev Jaltasse sõidab?”

      „Juba sõitis, juba sõitis!” kilkas tõlk. „Tema juba põrutab, kas teate! Ta on juba kurat teab kus!” Tõlgi käed käisid ringi nagu tuuleveski tiivad.

      Nikanor Ivanovitš ütles, et ta peab välismaalast isiklikult nägema, kuid tõlk vastas keeldumisega: ei olevat mitte kuidagi võimalik. Maag on hõivatud. Dresseerib kassi.

      „Kui soovite, siis kassi võin näidata,” pakkus Korovjev.

      Sellest ütles Nikanor Ivanovitš omakorda ära ja siis tegi tõlk esimehele ootamatu, kuid väga huvitava ettepaneku.

      Kuna härra Woland ei taha mingi hinna eest elada hotellis ning peab lahedusest lugu, siis kas ei üüriks korteriühistu nädalaks ajaks, kuni kestavad Wolandi külalisetendused Moskvas, talle kogu korteri, see tähendab ka kadunu toad?”

      „Temal, kadunukesel, on ju ükstapuha,” susistas Korovjev, „temal pole seda korterit enam millekski tarvis, eks ju, Nikanor Ivanovitš?”

      Nikanor Ivanovitš vaidles veidi nõutult vastu, et välismaalased peavad elama „Metropolis” ja ülepea mitte erakorterites…

      „Ma ju räägin teile – ta on kuradima tujukas!” sosistas Korovjev. „Ei taha ja kõik! Talle ei meeldi hotellis! Mul on siiamaani nendest välisturistidest!” kaebas Korovjev usaldavalt, tõmmates sõrmega üle oma soonilise kaela. „Uskuge, hinge söövad seest! Sõidavad siia… ja kas hakkavad spioneerima nagu viimased tõprad või ajavad oma tujudega hauda: see pole neile hea ja too ei kõlba!.. Aga teie ühistule, Nikanor Ivanovitš, oleks see väga kasulik, teeksite head äri. Kitsi ta ei ole.” Korovjev piilus ringi ja sosistas esimehele kõrva: „Miljonär!”

      Tõlgi ettepanekus peitus päevselge praktiline tuum, ettepanek oli väga soliidne, kuid midagi kummaliselt ebasoliidset oli tõlgi rääkimisviisis, riietuses ja nendes jälkides, täiesti kohatutes näpitsprillides. Seepärast vaevas miski esimehe südant, kuid ometi otsustas ta ettepaneku vastu võtta. Asi seisis nimelt selles, et korteriühistu eelarves oli üsna suur puudujääk. Sügisel oli vaja keskkütte jaoks naftat osta, aga mille pagana eest? Välisturisti rahaga oleks ehk saanud olukorda päästa. Kuid asjalik ja ettevaatlik Nikanor Ivanovitš ütles, et kõigepealt peab ta selle küsimuse kooskõlastama „Inturisti” bürooga.

      „Aga muidugi!” hüüdis Korovjev. „Kuidas siis teisiti! Tingimata tuleb kooskõlastada! Nikanor Ivanovitš, siin on telefon: helistage ja kooskõlastage kohe ära! Ja nõudke korralik summa,” lisas ta sosinal, vedades esimeest esikusse telefoni juurde, „kelle käest siis veel head üüri võtta kui mitte tema käest! Kui te teaksite, missugune villa tal Nizzas on! Kui te järgmisel suvel välismaale sõidate, minge tingimata vaatama – vapustav!”

      „Inturisti” bürooga sai telefoni teel asja korda tavatult kiiresti, mis esimeest vägagi üllatas. Selgus, et seal juba teatakse härra Wolandi soovist asuda Lihhodejevi erakorterisse ja et selle vastu pole neil midagi.

      „Suurepärane!” СКАЧАТЬ