Ligimene. Juhan Nurme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ millele saab vastuseks „pole viga”, „hästi”, „kaebusi pole”.

      „Znatšit vse moi muštšinõ zdorovõ.”16 Doktor naeratab ja kuus meest naeratavad talle lipitsevalt vastu.

      „Kes oli too kärts naisterahvas?” nõuab Bruno, kui oleme jäänud omavahele.

      Saanud teada, et osakonnajuhataja ja meie raviarst prahvatab Bruno südamepõhjast: „Vaat selline peab üks arst olema!” Pärast seda ei lausu mees tükk aega sõnagi. Ent see pole ahistav, süngete mõtetega täidetud vaikus. Tänu doktorile näib tervenemine Brunole lausa käega katsutavas kauguses.

      Bruno ei kuule, kui tujutult lausub Mihkel: „Pidi mind aprilli keskel voodist üles lubama, aga nüüd nagu ei tunnekski, kuu lõpp juba käes.” Bruno teadvusse ei jõua Reinu tögav ja samal ajal lohutav vastus, ta ei pane tähele, kuidas Mihkel kistult naeratab ja millise ilmega suud maigutab. Vist esmakordselt selles majas valdavad Brunot rõõmsad mõtted.

      Bruno voodi kõrval istub nukra näoga naine. Kaelakuti kudrutab Rein oma kaasaga, Mihkli voodit ümbritseb lõbusalt käratsev seltskond. On külastusaeg. Mees suudleb naist ja keegi ei märka seda. Naine pühib veekalkvel silmi, aga kui ta häbelikult ringi vaatab, näeb ta vaid andunud raamatulugejaid või vestlusse jäägitult süvenenud inimesi. Veel tunni aja eest oleks iga sõna kostnud ühest palati nurgast teise, aga nüüd ei kosta. Salapärane helikindlus ja pilgupimedus valitsevad ruumis. Naaber ei näe ega kuule, peaaegu ei tunne naabrit.

      Vaevalt sulgub aga viimase külalise taga palatiuks, kui ükskõiksed, tardunud ilmed sulavad ja näod venivad muhelusest laiaks. Kummalised heli- ja pilgubarjäärid kaovad. Iga sõna, iga tegu, iga žest jõuab jälle voodist voodini, seinast seina.

      „Poisid! Ei tea, mis nüüd saab? Mul on häda!” Viimaste sõnade ajal alandab Bruno hääle kartlikuks sosinaks. Küllap ta mäletab:

      „Siibrit, kes soovib siibrit? – Sa, Rein, ei jäta ka üttegi päiva vahele. – Kellele veel? Bruno, kuis sinnoga om? – Ah praegu ei taha. – Aga piddagu meelen, pärastpuule ärku tulko keski küskma.” Niimoodi oli Õie manitsenud alles mõni tund tagasi.

      „No tulgu mis tuleb!”

      Bruno sirutab käe, leiab lüliti ja palatiukse kohal süttib lamp, mis tähendab, et õdede laua juures alustab tüütavat pirinat signaalkell.

      Mananud ette andekspaluva naeratuse, jääb Bruno ootama. Ebaharilikult ruttu kostab koridorist rasket tümpsuvat astumist ja juba Õie käratabki:

      „Tuli, lask ommeti tuli ärr!”

      Bruno vajutab teist korda signaalnupule. Lamp ukse kohal kustub.

      „Ja mis siss häddä om?”

      Madalam kui rohi, avaldab Bruno oma soovi.

      „Mis sa inne es võta?” Ähvardavalt vaikides läheb Õie siibri järele.

      „Agga piddagu meelen, järgmine kõrd käip kuus tõstega.”

      „Lõppude lõpuks olen ma haiglas, mitte Viiburi sõjakoolis.” Bruno hääletoon kerkib mitme astme võrra. Sinna ilmub ohtlik pinin. Niiviisi läbilõikavalt ja teravalt vibreerib pillikeel enne katkemist.

      Vastuseks virutab Õie ukse tagantkätt kinni. Bruno passitab siibri õigele kohale ning juba rahunenult räägib: „Ma võin kõike kannatada, aga et siibri pärast tänitada saab… Isegi vastik toiming.”

      Õiendada oma asju voodis on täiskasvanud mehele ebaloomulik ja jälk. Sellega ei harju. Iga meesterahvas on sügavalt veendunud ja teab, nagu kõik teavad, et loomulikke vajadusi rahuldatakse peldikus või mõnes muus selleks sobivas kohas. Igatahes mitte voodis. Seepärast on kemmergul lamaja haige unistustes püsiv aukoht.

      „Naine uurib, millal ma koju tulen; sõber, kunas terveks saan; kolleegidele anna teada töölenaasmise kuupäev. Aga kedagi ei huvita, mida mina mõtlen. Minul on enne kodu ja tööd veel palju oodata. Näiteks millal annavad järele valud ja lõpevad ravikuurid ning see neetud voodis sittumine,” kurdab Bruno valjult, kuid naeruse häälega, hing rahul, et kere ülearusest taagast selleks korraks vaba.

      Noogutame sügavmõtteliselt ja muheleme mõistvalt, sest Bruno oli valanud sõnadesse suure tõe. Mõttekaaslaste kujutlusvõime ühendatud jõul jätkub keskustelu – tuleks kiiremini too õnnis päev, mil jälle saab sinna, kus kuningaski pidavat jala käima.

      Koputatakse. Arstid, õed, sanitarid ja meeshaiged ei koputa. Järelikult on ukse taga keegi naiste palatist. Mihkel heidab üle õla hooletu pilgu ukse poole. „Jah,” ütleb ta tavalise hääletugevusega.

      Koputatakse uuesti.

      To-ohh, mis see tähendab? Pisut valjemini hüüavad juba paar häält „Jaa.” Koputamine ei lakka. Järjest nõudlikumalt taob keegi vastu uksetahvlit.

      „Sisse!” möirgame nüüd täiest kõrist, kannatamatult ja tõredalt, keelel kaalukad vandesõnad.

      Seekord meid kuuldakse. Leivataldrik käes, siseneb Silja. Meie vandesõnad sulavad nagu maikuu lumi. Jääb ainult üksainus lause: „Kas sa oled kurdiks jäänud või?”

      Silja naeratab ja muutub nagu vanemaks. Nüüd võib selles plikalikult väikeses ja kõhnas olendis üsna selgesti aimata kolmekümne viie, kolmekümne kuue aastast naist.

      „Õhtusöögiks on tatrapuder, vorst ja hapupiim.”

      „Täna pole siis järjekordselt midagi süüa,” pahandab Eerik, lükkab kaks kätt kukla alla ning jääb demonstratiivselt lakke vahtima.

      Niisamuti nagu Veera Vassiljevna, päripäeva, astub Silja voodi juurest voodi juurde. Kiiresti, ilma mõtlemata, vastavalt kindlakskujunenud tavale võtavad mehed leiba, kes kaks, kes kolm, kes neli viilu. Ainult Bruno kõhkleb. Võtab kaks ning jääb mõtlema, võtab veel tüki ning kaalutleb, mida edasi teha.

      „Tule pärast sööki meile,” kutsub Mihkel Siljat.

      „Kole igav on, võib-olla tulen kah.”

      Bruno langetab otsuse kolme leivaviilu kasuks. Silja tipib palatile ringi peale ning lahkub.

      On saabunud režiimirikkumise veerandtund. Õed ja sanitarid tegelevad toidujagamisega. Arstid on koju läinud. Valvearsti õhtune visiit algab alles kolme tunni pärast. Nüüd on õige aeg proovida, kuidas jalg kannab, mis selg püstiasendis tunneb.

      Mihkel, heitnud jalad üle voodiserva, kobab, kuni talla alla jäävad toatuhvlid, mis ta äsja öökapist võtnud, ja tõuseb püsti. Meie ees seisab esinduslik, enesekindlalt naeratav džentelmen: sinkjad raseeritud põsed, hõredad õliga võitud juuksed, milles sirged eest taha kulgevad kammipiide viirud, et varjata pöörisekoha helkivat lagedust. Sellest näost kiirgab rahulolu kogu maailmaga, kõigepealt aga iseendaga.

      Mihkli kuju sobiks hästi mis tahes nõupidamise presiidiumilaua taha. Tegelikus elus on ta väikeettevõttes raamatupidaja. Mihkel on nagu vorm, mis ei vasta sisule, iseloomustan teda mõttes. Ja võib-olla teen talle liiga. Mihkel loeb ka ajalehe esimest lehekülge, mida täidab kiidulaul parteile ja valitsusele, kus ülistatakse vene ja eesti rahva ajaloolist sõprust ja aina tõestatakse sotsialismi üleolekut kapitalismist. Mihkel lahendab kõik ristsõnad lõpuni, pedantse järjekindlusega ajab ta igal hommikul habet. Tal on intelligentsed näojooned. Kuid mulle näib, et neid pole voolinud mõttetöö СКАЧАТЬ