Inetud. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tally pilgutas silmi. „Sa leidsid ta lõpuks?”

      „Alles kaks päeva tagasi. Ma olen igal ööl väljas olnud pärast seda, kui me… pärast meie tüli. Pärast seda, kui sa ütlesid et ma kardan suureks saada, sain ma aru, et sul on õigus. Ühe korra lõin ma põnnama, aga ma ei pea seda uuesti tegema.”

      Shay haaras Tallyl käest ja ootas, kuni neil tekkis silmside. „Tally, ma tahan et sa tuleksid.”

      „Ei,” ütles Tally ilma mõtlemata. Seejärel raputas ta pead. „Oota. Kuis nii, et sa sellest kõigest mulle varem midagi ei rääkinud?”

      „Ma tahtsin, ainult et sa oleksid mõelnud, et ma olen hull.”

      „Sa oled hull!”

      „Võib-olla. Aga mitte niimoodi. Sellepärast ma tahtsin, et sa Davidiga kohtuksid. Et sa teaksid, et see kõik on tõeline.”

      „See ei tundu tõeline. Ma mõtlen, et mis koht see on, millest sa räägid.?”

      „Seda kohta kutsutakse lihtsalt Londoniks. See ei ole linn ja sellel pole juhti. Ja keegi pole ilus.”

      „Kõlab nagu õudusunenägu. Ja kuidas sinna saada, kas kõndides?”

      Shay naeris. „Nalja teed? Hõljuklauad, nagu ikka. On olemas pikamaalauad, mis laevad end päikeseenergiaga ja tee on kõik paika pandud, et see järgiks jõgesid ja muud. David kasutab seda kogu aeg, kuni varemeteni välja. Ta viib meid Londonisse.”

      „Aga kuidas inimesed seal elavad, Shay? Nagu roostekad? Põletavad puid, et sooja saada ja matavad prügi igale poole? Looduses elada on vale, kui sa just ei taha elada nagu loom.”

      Shay raputas pead ja ohkas. „See on lihtsalt koolijutt, Tally. Neil on ikka tehnoloogia. Ja nad ei ole nagu roostekad, kes põletasid puid ja asju. Aga nad ei püstita endi ja looduse vahele seina.”

      „Ja kõik on inetud.”

      „Mis tähendab, et mitte keegi pole inetu.”

      Tallyl õnnestus naerda. „Mis tähendab, et mitte keegi pole ilus, tahtsid sa öelda.”

      Nad istusid vaikides. Tally vaatas ilutulestikku, tundes end tuhat korda hullemini kui enne Shay ilmumist akna taha.

      Viimaks ütles Shay need sõnad, mida Tally oli mõelnud. „Ma jään sust ilma, eks ole?”

      „Sina oled see, kes ära jookseb.”

      Shay lõi rusikatega vastu põlvi. „See kõik on minu süü. Ma oleksin pidanud sulle varem rääkima. Kui sul oleks olnud rohkem aega selle mõttega harjuda, siis võibolla…”

      „Shay, ma poleks kunagi selle mõttega harjunud. Ma ei taha kogu elu inetu olla. Ma tahan neid täiuslikke silmi ja huuli ja et kõik mind vaadates õhku ahmiksid. Ja et kõik, kes mind näevad, mõtleksid kes see on? ja tahaksid minuga tuttavaks saada ja kuulaksid, mida mul öelda on.”

      „Ma eelistan seda, et mul oleks mida öelda.”

      „Nagu mida? „Lasin täna hundi maha ja sõin ta ära”?”

      Shay itsitas. „Tally, inimesed ei söö hunte. Jäneseid küll, ma arvan, ja põtru.”

      „Oh kui labane. Aitäh kujutluspildi eest, Shay.”

      „Jah, ma arvan et ma jään köögiviljade ja kala juurde. Aga asi pole mitte lihtsalt looduses ööbimises, Tally. Asi on selles, et ma saan selleks, kelleks ma tahan saada. Mitte selleks, kelleks ma mingi kirurgilise komitee arvates saama peaksin.”

      „Sisimas oled sa ju ikka sina ise, Shay. Aga kui sa oled ilus, pööravad inimesed sulle rohkem tähelepanu.”

      „Sugugi mitte kõik ei arva nii.”

      „Oled sa selles kindel? Et suudad evolutsiooni võita sellega, et oled tark või huvitav? Sest kui sul pole õigus… kui sa ei tule tagasi, enne kui sa kahekümneaastaseks saad, ei toimi ka operatsioon. Sa näed siis igavesti vale välja.”

      „Ma ei tule tagasi. Mitte kunagi.”

      Tally hääl takerdus, kuid ta sundis end seda ütlema: „Ja mina ei lähe ära.”

* * *

      Nad jätsid tammi all hüvasti.

      Shay pikamaahõljuklaud oli paksem ja sellel läikisid päikesepatareide tahud. Ta oli silla alla ka soojendusega jaki ja mütsi varuks pannud. Tally oletas, et talved on Londonis külmad ja masendavad.

      Ta ei suutnud uskuda, et ta sõber tõesti läheb.

      „Sa võid alati tagasi tulla. Kui seal nõme on.”

      Shay kehitas õlgu. „Keegi mu sõpradest pole seda teinud.”

      Need sõnad tekitasid Tallys judinaid. Ta suutis mõelda hulgast kohutavatest põhjustest, miks keegi polnud tagasi tulnud. „Ole ettevaatlik, Shay.”

      „Sina ka. Ega sa sellest kellelegi ei räägi?”

      „Mitte kunagi, Shay.”

      „Vannud? Ükskõik mis juhtub?”

      Tally tõstis oma armiga peopesa. „Ma vannun.”

      Shay naeratas. „Ma tean. Ma lihtsalt pidin küsima, enne kui ma…” Ta tõmbas välja paberitüki ja ulatas selle Tallyle.

      „Mis see on?” Tally avas selle ja nägi kritseldatud tähti. „Millal sa käsitsi kirjutama õppisid?”

      „Me kõik õppisime, kui me lahkumist plaanisime. See on hea mõte, kui sa ei taha, et lapsehoidjad su päevikus nuusivad. Igatahes on see sulle. Ma ei tohiks jätta ühtegi ülestähendust sellest, kuhu ma lähen, nii et see on nagu kodeeritud.”

      Tally kortsutas kulmu, lugedes esimest rida vildakaid sõnu. „Mäed sa võta siis august otse üle?”

      „Jah. Mõistad? Ainult sina võid sellest aru saada, juhuks kui keegi selle leidma peaks. Tead küll, kui sa peaksid kunagi tahtma mulle järele tulla.”

      Tally hakkas midagi ütlema, kuid ei suutnud. Tal õnnestus noogutada.

      „Igaks juhuks,” ütles Shay.

      Ta hüppas lauale ja nipsutas sõrmi, kinnitades seljakoti kindlalt üle mõlema õla. „Head aega, Tally.”

      „Tsau, Shay. Ma tahaks…”

      Shay ootas, jõnksutades jahedas septembrituules õige veidi. Tally püüdis kujutleda teda vananemas, kortsuliseks muutumas, aegamööda hävinemas ja kõike seda ilma kunagi tõeliselt ilus olemata. Kunagi õppimata, kuidas õigesti riietuda või kuidas ballil käituda. Kunagi ei vaata keegi talle silma ja ei saa lihtsalt lummatud.

      „Kahju, et ma ei saa näha, kuidas sa välja näeksid. Ma mõtlen ilusana.”

      „Ma arvan, et sa pead lihtsalt sellega leppima, et mäletad mu nägu sellisena,” ütles Shay.

      Seejärel ta pöördus, tema hõljuklaud tõusis eemale jõe poole ja Tally järgmised sõnad läksid jõemühinasse kaduma.

СКАЧАТЬ