Veel on aega. Erik Tohvri
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Veel on aega - Erik Tohvri страница 13

Название: Veel on aega

Автор: Erik Tohvri

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789985330364

isbn:

СКАЧАТЬ üldteadmised on väikelaste kasvatajatele küllaldased.

      Meeta oli usinam õppija kui Erna, kes ei püüdnudki seda salata.

      „Minu pea lihtsalt ei võta! See venekeelne Puškini luuletus mulle pähe ei jää!” kaebas Erna ja viskas tusaselt raamatu öökapile. Nad olid harjunud enne magamajäämist üht ja teist õpitavat üle lugema – räägiti, et siis pidavat värsked teadmised paremini kinnistuma.

      „Sul pole peas lihtsalt enam ruumi, sellepärast,” arvas Meeta.

      „Tohoh! Ei tea, kuhu see ruum sealt siis jäi?”

      Meeta muigas kavalalt.

      „Sul on see kena seltsimees peas, kes tagumises reas istub! Sellepärast sul seal vaba ruumi enam polegi.”

      Erna mühatas omajagu põlastavalt, aga ei hakanud vastu vaidlema. Tutvus Arturiga oli arenenud omasoodu, kohati tema arvates isegi liiga tormiliselt; kui noormees koolis oli, pidi Meeta pärast kooli üksinda ühiselamusse kõmpima. Kui ilm vähegi sobis, läksid Erna ja Artur oma teed ja oskasid selle mõnesajameetrise vahemaa eriti pikaks venitada; tihti ilmus Erna ühiselamutuppa alles siis, kui Meeta oli juba teki alla jõudnud.

      Artur oli kaevur, töötas vahetustega ja üle nädala oli tema koht koolipingis õhtuti tühi.

      „Kuidas sa jõuad järele õppida?” imestas Erna, kui nad õhtupimedas oma jalutuskäike tegid. „Kevadel tulevad eksamid ja…”

      „On see nii tähtis?” vastas mees küsimusega. „Mina usun, et keskkooli lõputunnistus antakse mulle nagunii kätte, kui aeg nii kaugel! Venemaal on töölisnoored au sees, kõik teed peavad lahti olema.”

      „Nojah, aga ikkagi… Ja ma ei saa aru, miks sa just kaevuri ameti valisid – raske töö, pealegi maa all, päikest ei näe… Ja ohtlik ka – kogu aeg oled hirmul, et laest midagi pähe kukub!”

      Selle peale oli Artur endasse tõmbunud ja vait jäänud, nii et Erna hakkas juba kahtlema – kas ta meest kuidagi ei solvanud? Aga siis tuli ikkagi vastus, mis jättis tegelikult veelgi rohkem küsimusmärke õhku.

      „See, mis laest kukub, polegi kõige kardetavam…”

      „Taevashoidku, sealvõidjusurmasaada!Mamuretsenjuba praegu selle pärast, et sinuga midagi ei juhtuks!” ütles Erna ja taipas alles siis, et oli vist liiga palju öelnud. Sest Artur jäi äkki seisma, pöördus tüdruku poole ja küsis kuidagi ärevalt:

      „Kas sul oleks kahju, kui mina niimoodi otsa saaksin?”

      Nüüd oli Erna kord vait jääda. Lihtne jaatamine oleks teda veelgi rohkem paljastanud, samal ajal ei saanud öeldust midagi ka tagasi võtta.

      „Võib-olla natuke tõesti…” pomises tüdruk endale nina alla, aga mehel oli hea kuulmine. Artur lasi käes olnud koti koolitarvetega maha kukkuda, haaras Erna näo oma käte vahele ja suudles teda. Ahnelt ja ehtmehelikult, nii et tüdruk tundis peapööritust – see polnud enam kuskil koolipeol koridorinurgas tantsupartnerilt saadud põgus musi, vaid kogenud mehe tõeliselt näljane suudlus. Ning esimese reaktsioonina rabeles Erna mehe haardest lahti, olles valmis jooksu pistma, kui Artur midagi niisugust korrata kavatseb.

      Aga mees ei kavatsenud rünnakut korrata, ta oli ühe väärtusliku teadmise poolest rikkamaks saanud. Erna öeldud „natuke tõesti” oli tema jaoks tõsine signaal, et see tüdruk on tema oma. Artur tõstis rahumeeli oma määrdunud puldanportfelli kõnniteelt ja ütles veidi kahetsevalt, aga sisemise juubeldusega:

      „Kui ma sulle liiga tegin, siis palun andeks.”

      „Ära siis enam nii tee,” arvas Erna, aga mõlemad tundsid, et niisugune lahendus ei rahulda kumbagi. Ning tüdruk oli küllalt nutikas, et taibata vahetada jututeemat.

      „Räägi, miks sina ei ela ühiselamus? Kas seal talumajas on siis parem?”

      Tundus, et Artur poleks tahtnud sellele otse vastata.

      „Kui me sinuga rohkem tuttavaks saame, siis saad minust ka rohkem teada! Aeg on niisugune, et isegi iseennast ei tohi usaldada,” kohmas mees pärast mõttepausi ja mõlemad kõndisid vaikides edasi. Ning kui Artur järgmisel tänavanurgal otse ühiselamu poole pööras, sai Erna aru, et nende vahel on veel palju lahti rääkimata küsimusi.

      Tõepoolest, kui Artur pidi midagi iseendast ja oma päritolust rääkima, polnud ta eriti jutukas. Seda, et ta oli pärit ühest väikesest Lõuna-Eesti alevikust, oli mees möödaminnes maininud, aga oma vanematest ei tahtnud pikemat juttu teha.

      „Mis neist… Ega ma õieti teagi, mis neist sai.”

      „Mismoodi? Sina ei teagi?” imestas Erna ja nähtavasti kostis see imestus sedavõrd süüdistavalt, et Artur ühmas:

      „Ei tea! Ütleme, et neljakümne esimesel viidi Siberisse! Parem, kui sina seda ei teaks.”

      „Miks parem? Ma tahaksin sinust kõike teada,” oli tüdruk protestinud.

      „Sellepärast, et mina sinust veel kõike ei tea! Näiteks sedagi – kas sa komsomolis oled?”

      Jutt oli ootamatult poliitiliseks pööranud. Komsomol, kommunistlik noor… Erna tundis mehe toonist, et peaks selle maha salgama, aga loomupärane ausus sai võitu.

      „Koolis pidime astuma, pooleldi sunniviisil,” tunnistas ta.

      „Näed siis! Paras minu järel luurama,” mühatas mees mõtlematult, aga Ernale mõjus see nagu ootamatu kõrvakiil. Ning seda taibates võttis Artur tooni maha ja päris kahtlevalt:

      „Mismoodi – pooleldi sunniviisil?”

      „Meil oli väga tore klassijuhataja, meie kõik armastasime teda. Ja siis tuli ta ühel hommikul klassi ja nuttis. Ütles, et kui me komnooreks ei astu, siis lastakse ta kohalt lahti! Eks siis astusimegi,” seletas Erna.

      „Noh – näed, kui lihtsalt see käis! Sa oled nagu rohukõrs tuules, kuidas saab siis sind usaldada!”

      See oli selge etteheide ja tüdruk tundis oma selgroos kummalist kangestuskrampi, mille põhjus talle alles hiljem kohale jõudis – see oli hirmutav teadmine, et nemad Arturiga ei saa kunagi võrdseks. Sest see mees on temast palju vanem ja palju enam läbi elanud.

      „Olgu! Siis ära usalda!” oli Erna välja paisanud ja jooksu pistnud, et ühiselamu kaitsvate seinte vahele jõuda. Ometi jõudis ta jooksul paar pilku üle õla tagasi heita – kas Artur jälitab teda? Ning nähes, et mees samale kohale liikumatult seisma jäi, tundis tüdruk kibedat pettumust, et tema esimene tõsisem armastus nii proosaliselt pidi lõppema.

      Ometi ei olnud midagi lõppenud. Järgmisel nädalal oli Artur õhtupoolikuti kaevanduses tööl, aga ülejärgmisel kooli jõudes tuli otse Erna juurde ja küsis:

      „Kas ma võin sind õhtul koju saata?”

      „Kas sel on mõtet?” küsis Erna vastu, endal süda rõõmust hüppamas. „Kui sa mind ei usalda!”

      Arturi näos ei liikunud mitte üks närv.

      „Usaldan! Otsustasin, et räägin sulle kõik ära, siis on minu saatus sinu käes. Siis otsustad sina, mis meist saab.”

      See kõlas kummaliselt, oli nagu ettepanek millekski, mis neid pikemalt СКАЧАТЬ