Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      „Noh, olgu… Ütelge siis – rahvuslipp! Ja pikka kõnet polegi vaja…”

      Paumetsa olekust oli näha, et parema meelega oleks mees temale antud ülesande sinnapaika jätnud ja minema läinud. Ta oli kahe tule vahele sattunud – aeg nõudis, et peab rahva poole hoidma, kuskil südamesopis oli mees ka ise omajagu rahvuslaseks jäänud, aga amet ja aastakümnete rutiin olid paratamatult oma jäljed jätnud.

      Peeter läks lõkkeplatsi keskele ja hüüdis:

      „Hei, Raudiku rahvas! Astuge lähemale, hakkame peale!” Ootas veidike, kuni rahvas kogunes, ja teatas: „Meie peo alguseks esitab Anneli teile Lydia Koidula luuletuse.”

      Rahvariietes Anneli, Parkse kooli seitsmenda klassi tüdruk, astus veidi ebalevalt ringi keskele. Ta oli Peetrit alati vanaisaks nimetanud, kuigi tema ema Agnessa oli mehele vaid kasutütar – üks kahest Ludmilla esimese abielu lapsest.

      Eesti rahvale olid Tallinnas iga viie aasta järel toimuvad laulupeod hinge läinud just selle laulu, nende südamlike sõnade tõttu. Raudikul polnud enam ammu laulukoori, aga laulupeod ja eriti see laul oli televiisori kaudu igasse kodusse vabadusiha sisendanud. Ning nüüd, kui habras, maani rahvariideseelikus tüdruk hingestatult neid kõigile tuntud värsse luges, oli igaühel lihtne sõnadele ka viis juurde mõelda, laul oli ammugi üldtuntuks saanud.

      Luuletusele järgnenud aplaus kõlas lageda taeva all küll üsna nõrgalt ja sunnitult, aga ometi lootustandvalt. Siitkandi inimesed olid üle hulga aja jälle kokku saanud ja peaasi – ühel meelel.

      Peeter, kes pooltahtmatult oli korraldajaks osutunud, noogutas Paumetsale – kui juba tulid, mine ja kõnele! Ning mees tõusis, astus ette ja pöördus rahva poole. Paraku vedas teda aastakümneid sisseharjutatud rutiin sedamaid alt.

      „Kallid seltsimehed!”

      Koosolijaid läbis pahameelekohin, aga Paumets oleks ka selleta oma viga taibanud. Kogenud esinejana oskas ta kiiresti kannapöörde teha.

      „Ma ütlesin seda sellepärast, et nii me olime sunnitud üksteist kõnetama pikka aega, aastaid ja aastakümneid! Aga nüüd, kui eesti rahvas on üksteisele käed ulatanud ja avaldanud soovi suurema iseolemise järele, ei pea me oma koosolekuid enam niiviisi, kaugelt toodud sõnadega alustama…”

      Peeter Varik kuulas küll Paumetsa kõnet, aga heitis endiselt pilke silla poole. Roomet pidi ju lõpuks kohale jõudma! Ning siis märkas ta midagi, mis tuju hoobilt teiseks tegi – mõisahoone nurga tagant ilmus ühe noorema mehe saatel Roomet Põiklik ning lonkas kepile toetudes peopaiga poole. Väikese vahemaa tagant järgnesid talle Eha ja veel keegi naishing. Ning Peeter unustas Paumetsa kuulamise ja ruttas tulijatele vastu.

      „Kuhu sa jäid, pidu ammu käib… Pidid ju avasõna ütlema, ja näed, kes seda nüüd teeb! Minge esimesse ritta, seal on mõned kohad vabaks jäetud,” seletas ta poolhääli noomivalt.

      „Avasõna… Näe, viimasel hetkel tuli keegi, kes selle töö paremini ära teeb, aga tema tahtis natuke ette valmistada… Ja jäimegi hiljaks,” seletas Põiklik ja lisas tutvustuseks: „Minu poeg Veiko.”

      Paumets oli oma pilgu peopaiga kõrval kasvava hiigelkuuse latva naelutanud – tal polnud kombeks rääkides rahvale otsa vaadata – ning laskis edasi:

      „Eesti rahvas on paljude vallutajate all kannatanud, aga ometi osanud ennast alati orjusest vabaks raputada. Ka nüüd oleme jõudnud otsustavasse perioodi, kus me tunneme, et ei taha enam niiviisi edasi elada, nagu pidime viimasel poolsajandil elama. Eesti rahvas on püsti tõusnud ja…”

      Esimeses pingireas istujate hulgas tekkinud sagin äratas kõneleja tähelepanu ja ta langetas pilgu – näe, vana Põiklik tuli, talle tehakse ruumi… Ja veel keegi… käis mõte, aga kõnemasin töötas edasi.

      „…ja eesti rahvas on hakanud jälle vabadust nõudma. Meie…”

      Kõneleja pilk langes nüüd esimeses reas istet võtnutele ja mees luksatas, sest otse sinnasamma, temast vaid neli-viis meetrit eemale istunud meest tundis ta raudselt – see oli Veiko Põiklik, kompartei rajoonikomitee teine sekretär. Tema otsene ülemus partei liinis, kes teda kui kõnelejat nüüd uurivalt ja ilmselge hukkamõistuga silmitses.

      Paumetsa kõnesse tekkis tilluke paus, sest sedamaid meenus üks ammune keskustelu, kui ta Roomet Põikliku käest oli otse küsinud: kuule, kas see rajoonikomitee sekretär on sinu sugulane? Ja Roomet oli tõrjuvalt ühmanud, et neid Põikliku-nimelisi on kõik kohad täis… Paumets köhatas, nagu oleks paus mingist kõrikrambist tekkinud, ja jätkas, aga enam sugugi mitte nii kindlalt:

      „Kogu Nõukogude Liidu ellu on tulnud suur pööre! Peasekretär Mihhail Gorbatšovi alustatud perestroika on toonud ennenägematuid muutusi kõikide rahvaste, sealhulgas ka eesti rahva ellu… Eesti NSV-le on antud suur õigus ise oma asju otsustada, meil on oma valitsus – kõik tänu Moskva targale juhtimisele! Ja mina soovin teile kõigile tänasel jaanipäeval head peotuju!”

      Paumets noogutas rahva poole ja sai hõreda aplausi. Kõndis siis otsejoones Veiko Põikliku juurde ning ulatas terekäe.

      „Tere… Suur au Raudiku rahvale, et teie isiklikult. Näete, pandi mind kõnelema, aga praegu on see… üleminekuperiood…”

      „Olgu-olgu! Mina tahtsin ka paar sõna öelda, istuge minu kohale!” Veiko tõusis ja astus noore mehe krapsakusega rahva ette.

      „Tere, Raudiku inimesed! Täna on eesti rahva võidupäev ja seda mitte ainult Võnnu lahingu võidu mälestamiseks, vaid samapalju või veelgi rohkem selle võidu tähistamiseks, mille me oleme endale kätte võidelnud viimastel aastatel. Selle võitluse üheks tähiseks on, et saame jälle oma sinimustvalge lipu alla kokku tulla.” Kõneleja heitis pilgu lipuvarda poole, mis endiselt tühjana seisis. Peeter Varik noogutas rahvariietes tüdrukutele, kes seda märguannet olid oodanud ja nüüd tegutsema asusid. Suur sinimustvalge lipukangas, mille Ludmilla Varik oli Peetri soovil kolmest siilust kokku õmmelnud, tõusis ja hakkas mere poolt hoovavas tuules laisalt lehvima.

      Veiko Põiklik tõstis lipu poole vaadates käe, nagu tahaks ta trikoloori tervitada, aga siis märkas midagi, milleks ta ei olnud ette valmistatud – mõisahoone nurga juures seisis tihedas grupis kümmekond inimest, nii naisi kui mehi, kes olid käes hoitava lipu samuti kõrgele tõstnud. Veripunase, Nõukogudemaa lipu… Juri Akakjevitš Gofman oli salga interrindelasi kohale toonud.

      4

      Suveööd on Eestimaa põhjarannikul eriti ilusad. Õhtul laskub päike hiiglasliku värvidemängu saatel otse merre, aga päikese kadumine ei too kaasa pimedust. Mitmevärviline taevas ja peeglina helendav veepind hakkavad omamoodi dialoogi pidama – värvid vahetuvad pidevalt ja looduse kunstnikupalett on ammendamatu. Laotusesse eksinud pilvekesed annavad mängule oma varjundi, hiiglasliku etenduse nähtamatu juht mängib oskuslikult värvide ja valguse intensiivsusega, seda järjest pikkamisi vähendades. Loojunud päikesest õhetav õhtutaevas koob rannale ja kadastikule ebamaiselt punaka katteloori ja pillab merre uusi värve – seal on lillakassinist, purpurit, kollast ja isegi õrnrohelist. Taevalaotuse mitmevärviline valgusekuma hakkab pikkamisi ida poole nihkuma ja pärast keskööd järjest kahvatuma, kuni silmapiiri kohal hõljuvad pilvekesed hõbedaselt helendama löövad: nemad näevad tõusvat päikest esimesena ja kuulutavad kõigile, et varsti-varsti algab uus päev. Ja tõesti, juba veerand tundi pärast seda teadet kerkibki merest lai ja vormitu punakaskollane päikeseserv, aga СКАЧАТЬ